a) vihastad. kes oled SINA, et öelda mulle, kuidas peab neid tegema. Ma tean TÄPSELT kuidas see käib
b) solvud. ta ütles mulle, et ma olen ebakompetentne, lohakas, saamatu... õpid kriitikat kartma ja oma tulemusi varjama
c) punnitad terve suvi keeleots suust väljas ruute joonistada. Sa pead saama klassi parimaks
d) tänan. see oli väga hea tagasiside, ma püüan tulevikus rohkem
e) kehitad õlgu. Ma ei saa ega peagi kõike maailmas hästi oskama. Ja ruudud pole ilmselgelt minu teetassike.
ja siis veel f, g ja h variandid.
Hinnagud saadavad meid meie esimesest elusekundist. Tubli tüdruk. Laisk ja lohakas, nagu oskar ohakas.
Hinnangud ja tagasiside on vajalikud. Läbi nende tekib meie Mina. Mida rohkem me end tunneme, seda enesekindlamad oleme, mida enesekindlamad, seda edukamad. Mida edukamad, seda enesekindlamad...
ei ole vist olemas firmat, kus küsides- millega on probleeme, ei vastataks: (info ei liigu ja) tagasisidet on liiga vähe. Tegelikult ju pole. Hommikust õhtuni saadavad meid hinded, hinnangud, kommentaarid, mokaotsast ütlemised, mitteverbaalsed vastused, laitus, kiitus.
Puudu on tagasisidet, mis aitaks muutuda. Ma ei tea, ehk pole mul lihtsalt vedanud. Aga 99% minu ümber olevatest inimestest, ja mina ka, ei oska anda hinnangut nii, et alles jääb su enese mina, väärikus. Pole võimalik lahutada tegu ja inimest. See, kas tunned end inimesena ok, sõltub sellest, kui paljud sinu teod on hinnatud ok.
Kui su õpetaja ütleb sulle:"Kipud tunnis jutustama ja sagima. See segab teisi". Siis ütleb ta sulle ka seda, et oled hooletu, isekas. Ta ütleb, et tema on suurem ja targem, kellel on võim. Ta ütleb et tema teab ühiskondliku normi, milline peab olema õigesti käituv laps. Ta teab ka täpselt seda, millised on teiste laste tunded- tema meelest sa segad neid.
Jah, ehk see polnud parim näide, aga see on näide sellest, et õppimisest saab järjest enam õpetaja ja lapsevanema, mitte lapse probleem. Sina sõnumid (jah, ma olen Gordoni teooria fänn) jätavad õhku küsimuse, kellel on probleem. Kas õppimine on lapse või õpetaja ülesanne.
Me surume nad kastidesse, paludes olla keegi teine,
Me kaotame sisemise motivatsiooni ja asendame selle välispidiste hinnangutega. Miks on see selle lapse jaoks probleem, et " ta kipub tunnis segama...?" Jutukus, oma arvamuse omamine, sõnastamisoskus on tegelikult väga head omadused. Probleem, et tunnis puudub kord, on õpetajal.
Ja ka vastupidi:" oled tähelepanelik ning hoolikas" ei ole kiitus, vaid hinnang.
Sina arvad nii,
Kui tegemist on ühiskondlikku kokkuleppega, et teatud asjad peavad olema selged- nt korratabel, Jüriöö ülestõusu toimumise kuupäev, see, kuhu panna komad (mida siinkirjutaja siiani ei oska), siis muutub hindamine veelgi küsitavamaks. Kui midagi peab, siis ei tohiks see olla vaidlustatav, suhteline.
Kiitust peab tajuma tasuna, muidu lükkame selle tagasi, või eitame seda. Kiitus peab olema minu jaoks oluline. Ning ka kiitja peab olema oluline. Minu elu suurim dilemma siiani on, kas peaks ütlema lapsele, millised on tema tegelikud võimed või olema toeks kõigest ja kõigist hoolimata.
Kas tuleks kiita ilmselgeid lati alt läbijooksmisi või peaks juhtima tähelepanu võsukese vigadele ja sundima teda rohkem pingutama.
Kas kolmede eest saab kiita?
Lapsed ei ole rumalad, Ikka väga varakult tajutakse ära kontekst, see, kas ma olen Marist parem või kehvem.
Hiljuti tegi üks tuttav testi ning sai teada, et tema enesehinnang ja teiste arvamus ühtisid ca 90%. Ka nende koolitaja oli hämmingus. Minu meelest on see väga kurb. See võtab sult lootuse. Lootuse muuta ja muutuda. Aga tegelikult on sellised inimesed neli korda õnnelikumad, kui minusugsued. Nad teavad oma rolli ja kohta ja ei unista võimatust. Selliseid inimesi ei pea kolmede eest kiitma
Üks mu ülemus ütles kunagi arenguvestlusel, et ma olen struktueeritud inimene. Ta mõtles seda komplimendina.
Ma nutsin ja ahastasin kolm päeva. See oli õudne, ebaõiglane, ma ei tahtnud selline olla ja ma usun, et ma pole ka.
Siis otsustasin, et tegelikult on see väga cool (ja minust sai maailma kõige struktueeritum inimene.)
Ma võiks kirjutada teise blogi jutumistest, kus mind on valesti mõistetud. Kiidetud omadusi, mis mu meelest on piinlikud ja hukka mõistetud neid, mille üle olen uhkust tundnud. Tunnustatud asjade eest, mis panevad õlgu kehitama või hämmeldunult küsima- tösiselt mõtled, et mina olen selline?
Väga paljud meist ei ole avatud, ekstravertsed inimesed. Meie privaattsoonid on erinevad. me usaldame väheseid. sa ei saa mitte kunagi olla kindel, et tunned inimest tema hindamiseks piisavalt. Sulle võib jääda sinu eriarvamus, aga hinne on antud.
Meil on inimestena erinevad väärtushinnangud ning me kuuleme seda, mida me kuulda tahame.
Üks originaalsemaid ning mu elu ehk kõige rohkem mõjutanud lauseid ütles mu esimese klassi juhataja " Sul on kõva hääl, paneme su tähekese komandöriks." Ilmselt ta mõtles seda, mida ta ütles. Mina kuulsin: sul on õigus, võimed ja võimalus end kehtestda. Suunata ja mõjutada inimesi tegema seda mida sa soovid.
Ma tunnen inimesi, kes nopivad mistahes öeldust üles eelkõige negatiivse. Mul on täpselt vastupidine probleem. Negatiivset ma kas "ei kuule", või siis blokeerin teadlikult (luban, et ma tegelen selle probleemiga). Ma kuulan vaid head. Kiitusest on tekkinud sõltuvus. Selekteerivalt kuulad ja kuuled vaid seda, mis aitab kinnitada ja kinnistada sinu rolle ja kompetentse. Ja ühel hetkel usudki, et oled selline nagu nad räägivad.
Eelmine aasta oli huvitav aasta. Ühel hetkel tõmmati vaip alt- kõikides eluvaldkondades kaotasin ma oma olemasolevad hinded.
Mis juhtub,kui üks su Johari ruutudest lüükse kildudeks? Alles jääd vaid sina ise. Oma arvamuste ja arusaamistega.
Aga kes sa siis tegelikult oled.
Kui suur osa sinust on üles ehitatud teiste hinnetele ja arvamustele ning eeldustele ning ootustele- kuidas peab.
Minu pika ja segase postituse mõte ongi see.
Ma usun, et see sõltub pigem inimtüübist, kas eelistad kiretuid ja emotsioonivabu numbrilisi hindeid, millele nii ehk naa kaasnevad " juba sinu õde ja vanaisa..., kui sa ennast kokku võtaksid, siis..., sa oled nii tubli...,sinuga on alati mingi jama...". või pigem emotsionaalseid jutustusi, millega samuti kaasneb see eelnev.
Mind isiklikult häirib mu privaattsooni tungimine, aga emana saan ma aru soovist saada oma lapse kohta põhjalikum hinnang, omada tema üle kontrolli, saada autoriteedi (sest erinevalt mu lapsest pean ma õpetajat siiski autoriteediks) käest tagasisidet.
Mu kõhklus on mujal. Selles, et inimesed ei oska seda teha ning psühhotraumasid saab olema veelgi rohkem. Positiivne moment, mida ma loodan,on, et kui teema on aktuaalne, siis ehk hakatakse meie lastele õpetama, kuidas anda õigesti tagasisidet ning kuidas neid arvamusi õigesti vastu võtta.
Ja mis veel olulisem. Ehk saab keegi aru. kui oluline on, et need hinded annaksime me endale ise. Et kõrvaltpoolt tulevad on vaid abiks ja toetuseks. Ja lapsi õpetatakse end ise hindama
* ma vabandan blogija ees, kust need näited on näpatud. Ma loodan, et see ei tundu sulle isikliku rünnakuna, sest nii pole see mõeldud. Lihtsalt see teema ja näited intrigeerisid.
Kas sa kirjutad laste või täiskasvanute kontekstis?
VastaKustutaKa päris-inimeste päris-töökohad teevad kujundavat hindamist. Arenguvestlused, kolleegidelt arvamuste küsimine, jne. Sellega on ilmselt sama seis: kedagi aitab, kedagi segab. Ma ise ei kujuta küll ette inimest, kes "oled struktureeritud" peale nutma hakkaks, aga ju selliseid siis on...
mõlemate.
Kustutaja kui laste puhul on see veel kuidagi andestatav, siis mina ei anna tööandjale õigust mu profiili lahata seni, kuni töö on korralikult tehtud. Pean silmas just ametlikke arenguvestlusi.
igapäevast hindamist ei saa nagunii piirata. see lihtsalt on.
Wdym "ei anna õigust"? Ei lähe tööle ettevõttesse, kus on formaalne & regulaarne hindamissüsteem?
Kustutaok. Võimalik, et me räägime erinevatest asjadest, Mul vist kahjuks pole enam alles ühe soliidse firma appraisali ankeeti.
KustutaAga no töesti- sa saad hinde selle eest kui koostööaldis sa oled, milline on meeskonnatöö ja suhtlemisoskus.
Oma IT-,turva-, logistika- puhastusteenuse jne partneriga sa ju selliseid asju ei aruta. Kui teenus ei sobi lähete laiali. Ideaalis, istute aeg- ajalt laua taga koos ja räägite sellest, mida mõlemad pooled saaksid teha, et koostöö paremini sujuks.
LAstel on seetõttu keerulisem, kui isksused ei sobi, siis nii lihtsalt laiali minna ei saa (õpetaja/õpilane), Lisaks on see maailmavaate küsimus, kas lapsi kasvatatakse võimuga või mõjuga. Mulle tundub, et mõned väiksemad lapsed pole siiski vastutuse võtmiseks, koostööks jne valmis ja vajavad seetõttu ( vähemalt alguses) patroneerivat võimu, mis aitaks järje peale saada.
Nagu ma ka kirjutasin, Tagasisidest, hinnetest ja hinnangutest ei pääse. probleem on selles, et seda tehakse kurvastavalt palju valesti ja traumeerivalt ning see, et see, kellel on tegelikult probleem, kaob kurvastavalt tihti kuhugi udusse.
Ma pidasin just arenguvestlusi silmas. Kui need on, siis neist ei pääse. Aga kui su ülemus ja ettevõtte metoodika on normaalsed, siis on neist üldiselt ju kasu.
KustutaMeil on hinded per kategooria ja kategooriad on ametikohapõhised (kohustuslikud ja lisaks mõned kokkuleppelised). Algul hindad ise ja siis ülemus. Kui ülemus tõstab või langetab, peab põhjendama. Muidu ei pea. Hinded on laias laastus defineeritud a la outstanding, meets expectations etc. Alguses oli muidugi põnev aga iga järgmise aastaga läheb igavamaks. Rutiin, midagi eriti ei muutu. Ma ise keskenduks pigem aastapõhisele hindamisele nn objectives alusel, sest see on see, mis reaalselt minu panust kirjeldab. Aga ükski mu senistest manageridest ei ole seda poolt rohkem hinnanud kui neid va kivisse raiut kategooriaid.
KustutaNii on minu jaoks saanud appraisalist üks tüütu rutiin, mis lihtsalt tuleb üle elada :)
Mul on jubedalt vedanud, pole senise tööelu jooksul kordagi seesuguse kujundava hindamise ohvriks sattunud. Sest ma olen täpselt a), e) ja halvimal juhul b) variandi inimene ehk siis mulle poleks sest hindamisest mingit kasu.
VastaKustutaLaste puhul on ehk vaid see vahe, et ma lapsevanemana saan kinnitust enda arvamusele lapse võimekusest võrreldes eakaaslastega (iseasi, mida see teadmine mulle annab).
Aga muidu, hoidke oma negatiivsed arvamused endale, ma tean ise ka, et mul kuskil mõni viga ilmselt on, aga ma ei taha neid endale nina alla hõõrutuna näha! :P
Kujundav hindamine terminina on täielik bullshit mu meelest. Asi pole numbrites ega tähtedes ega ruutudes ega ka ringides. Me võime kokku leppida mistahes semiootilises sümbolis, mida kõik ühtsena kasutame. See on kokkuleppe küsimus. Probleem on selles, et mistahes hindega peaks käima kaasas ka tagasiside, st selgitus MIKS just selline hinne ja MIDA see konkreetselt hinnatavale tähendab. See kehtib ühtlasi nii laste kui täiskasvanute hindamise juures.
VastaKustutaKoolis (mistahes astmes) peaks tagasiside olema õpetajalt õpilasele, ja ka vastupidi, läbiv ja koolielu orgaaniline osa.
Hindamise parameetrid peavad olema avatud, selged ja ühtsed ning hinnatavale seejuures ka kättesaadavad.
Kui lihtsalt lajatada hinnatavale "3" või "C" või ka ":)" või mistahes muu sümbol, siis see ei kanna endas mitte mingit informatsiooni. Seega ei ole võimalik sellest ka näiteks õppida. (nt edaspidi püüda ruute sirgemate servadega joonistada)
Kui öelda hinnatavale nii muuseas, et ringid tulid hästi välja, aga ruudud on kõverad, siis ma tahaks hinnatavana küsida "ja mis siis?"
Ehk siis tagasiside puhul on oluline mitte ainult öelda, mis valesti on, vaid ka kuidas edasi.
Kas ma pean nüüd harjutama ruutude joonistamist iga päev?
Tegema uue kontrolltöö/harjutuse vms?
Miks ma pean üldse ruute oskama joonistada?
Kaua mul on aega, et ruutude joonistamine selgeks saada?
Kas õpetaja abistab mind seejuures?
Kuidas oleks mul kõige parem ruutude joonistamist harjutada/õppida?
See kõik peaks olema hindamise osa ja tegelikkuses see ei ole mitte midagi erilist, vaid kannab ühisnimetust KOMMUNIKATSIOON.
Ise praktiseerin seda oma õppejõu töös igapäevaselt ja toimib. Keegi ei nuta, kuna hindamine on avatud ja toimub selgete parameetrite alusel ning on eelnevalt ja ka läbivalt selgitatud, seletatud ja kommunikeeritud.
Kuid Indigoaalane rääkis oma postituses mitte ainult hindamisest, vaid ka hinnangute andmisest, mis minu meelest on natuke teistmoodi.
Ma jääks ilmselt hämmeldunult oma dekaani silmitsema, kui ta võtaks ühel päeval järsku kätte ja annaks minu isikule suvalisel ajal ja kontekstiväliselt hinnangu stiilis "sa oled väga struktuurne" või ka "meeskonnatöö oskus on sul nõrgavõitu".
Oskusi tuleb kindlasti hinnata ka töömaailmas ja täiskasvanute seas, kuid ka siin võiks kehtida avatuse ja selguse nõue mu meelest. Mida need hinnangud tähendavad mulle? Minu ülemusele? Tema ülemusele?
Kas ma pean olema rohkem meeskonnatöö aldis? Kuidas seda saavutada? Mis juhtub, kui ei tõuse vajalikule tasemele?
Vastavaid hinnanguid tuleks aga kindlasti anda kontekstis, nt arenguvestlusel. Kui ülemusel on oma alluvatega seejuures hea ja usalduslik suhe, siis ma ei näe probleemi kommunikeerida ka vastastikuseid negatiivseid hinnanguid. Kui suhe ei ole hea, siis on ilmselt igasuguste hinnangute kommunikeerimine potentsiaalne konflikti katalüsaator.
Koolilapse vaates:
VastaKustutaHindamine on lõppmäng.
Enne on ülesande püsitus ja SELLE selgitamine.
Keegi siin hiljuti viitas artiklit, mis analüüsis, kui palju viitsivad õpetajad lastele selgitada, mis on koduste ülesannete eesmärk. (Selliseid õpetajaid sisuliselt pole).
Kui mu laps küsib mult:
MIKS ma pean iga issanda nädal uue koorilaulu pähe õppima? Need on kõik samasugused ja igavad.
MIKS ma pean õppima selgeks talve definitsiooni ja tunnused? Mida see mulle annab?
MIKS ma pean emakeele tunni kodutööna järjest pilte värvima ja joonistama?
- jne -
siis mul ei ole vastuseid.
Nende tegevuste hindamine on aga jabur, olgu see siis kujundav või mitte. "Oled hea koorilaulude pähe õppija / pead veidi rohkem pingutama" my ass.
Kooli vaates:
KustutaHindamine ja tagasisidestamine (kujundlik v mitte) on pedagoogi vastutus. Hindamisel peab olema eesmärk. Eesmärk peab olema saavutatav seejuures konkreetse ülesande ja selle hindamisega.
Need käivad ikka koos.
Ja see kõik peab olema: avatud, selge, kommunikeeritud. Ehk et õpilane teab ja saab aru: mida ja miks me teeme täna, homme, järgmine nädal ja kevadsemestril.
Ehk et pedagoogil on vastutus nii ülesannete kui hindamise seadmisel ja teostamisel kui ka kogu tegevuse kommunikeerimisel.
Probleemid tekivad üldjuhul siis, kui pedagoog õpetab rohkem kui ühte ainet, rohkem kui ühes astmes, korraga 35le jõnglasele, kelle kontrollimine ja kantseldamine käib näiteks eesti keele õpetamisega samaaegselt. :)
Ma usun, et tavakooli õpetaja ei pruugi seda kõike kommunikeerida ega selgitada, miks peab pilte värvima või talve definitsiooni endale pähe taguma.
Kõige kehvem variant on, kui õpetaja ka ise ei tea, miks seda kõike peab tegema. Ilmselt lühike vastus on, sest riiklikus õppekavas on õpitulemusena kirjas, et 2. klassi lõpetamisel oskab laps eristada aastaaegu ja teab nende definitsioone ja tunnuseid.
Kuidas aga teada, kas laps oskab seda 2. klassi lõpus? Tarvis mõõta. Kuidas mõõdan? Teen tunnikontrolli/annan kodutöö, mille täitmist kontrollin. Kuidas kontrollin? Hindan. Kuidas hindan? Jne jne jne
Ehk siis üks lõputu jada.
Samas, ma arvan, et alamates astmetes peaks põhiaur minema siiski õpitu ja põhiarusaamade kinnistamisele kui pidevasse uue info omandamisse.
Sama ka ülikoolis. Esimese aasta esimene semester läheb mul siin põhiaur sellele, et see punt saaks aru, mida tähendab õigupoolest ülikoolis õppimine. Mis on minu ootused neile, mida teevad nemad ja mida teen mina ja mida me teeme koos ja miks see kõik just nii on.
Ülikoolis on see siiski natuke lihtsam, sest mul istuvad klassis täiskasvanud, kellest mõned isegi teavad, miks nad siin on :)
Teemast välja: avastasin just õudusega, et mul pole õrna aimugi, mis on talve definitsioon. Ajavahemik talvisest pööripäevast kevadise pööripäevani? Mihklipäevast või hingedepäevast jüripäevani? Detsember, jaanuar, veebruar? Kõige külmem aastaaeg? Kas küsitakse ainult põhjapoolkera ja meie kliimavöötme kohta? Kas ekvaatoril on talve?
KustutaEmakeele tunni (või eriti matemaatika tunni) kodutöödena lõputult värvimine (võeh) ja joonistamine polegi otseselt sisuliselt põhjendatavad. Metoodiliselt mõnevõrra on, aga mitte nii massiliselt, nagu mõnes koolis kuulukse. Ja mitte kõigile ühtmoodi. Selle koha peal võib lastele rääkida erinevatest õpistiilidest, st visuaalne, auditiivne ja kinesteetiline. (läbi)joonistamine on kinesteetilistele.
KustutaKellele aga peaks olema see lõputu ETTE JOONISTATUD JOONTE VAHELE VÄRVIMINE, seda minu aru ei taipa teps. Mitte halligi see ei arenda, ainult annab korralikuma käega lastele võimaluse ennast hästi tunda.
Ma tunnen värvimislehtede vastu sügavat jälestust juba varasest lapsepõlvest peale.
Eestis on liiga palju negatiivseid hindajaid, iga nurga peal. Õppige neid vältima.
VastaKustutaSee on kibeda elukogemuse vili. Mitte iial ei ole neil karmidest kriitikutest minu elus mingit kasu - AINULT kahju.
Oli vist just hiljuti mingi nördinud postitus teemal, kuidas keegi kusagil lükkas teelt eest ära oma romustunud autot - ilmselt ei olnud soov teele jääda teistele jalgu). Olevat olnud selja taga väga palju tuututajaid. Kuidas see aitas romu paremini lükata, jääb saladuseks.
Aga meil arvatakse, et oi kuidas aitab!
On siiski olemas isikuid, keda selline asi võib sügavalt vihastada. Siis ärgu imestagu.
Lihtsalt sellises "objektiivse", "tagasihoidliku" hindaja suunas pisut ülekeevat reaktsiooni, mida selline muidugi üsna sageli ootabki. Nii et õppige selliseid lõkse vältima.
Lugemismaterjali neile inimestele, kes endiselt arvavad, et psühholoogiat saab õppida, nagu poksigi - Eric Berne mänguraamat, Meredith Fuller - Õelad tüdrukud (mdx, poisid ka!), Martha Stout ... jpt. Neile, kes nii ei arva, leppige teiste ja endaga. Hoidke eemale. Ärge laske kujundada. Saatke (parem mõttes, kui avalikult) xxxx kohta.
Ärge lugege meediat, arvajaid, blogisid. Astuge kurttummade ühingusse...
Umbes nii ma praegu mõtlen, sest olen lõpuks ometi jõudnud vastikute virisevate vanainimeste ikka - teatud mõttes võib hakata sellist mängu juba nautima!
Hindamine võiks jääda kooli kuhu ta kuulub. Elus ja tööl ei leia ma sellel mõtet. Kui tüüp on firmale kasulik on töökoht kindlustatud ja heal juhul ka palk või positsioon tõuseb, kui esineb probleeme tuleb hoiatav vestlus ülemusega, millele järgneb lahtilaskmine kui ei paranda end. Milleks ja kellele mingit muud hinnangut või neid totraid formaalseid arenguvestlusi vaja, mida nii ülemused kui alluvad vihkavad. Ainsad, kes neist tulu saavad on personaliosakonna töötajad õigustamaks oma kohta.
VastaKustutaTäiskasvanutena me ju tegelikult teame väga nästi, mis me väärt oleme, ehkki alati ei pruugi seda tunnistada. Kellegi teise hinnang ei koti mind sugugi, sest see annab tegelikult hinnangu ainult hindaja kohta kui hästi ta mind või hinnatavat tegevust tunneb. Mina tean seda niigi vajamata "peasilitusi" või "kõrvast sakutamist". Kiituse vajadus nagu ka kriitika hirm näitavad tihtipeale inimese ebakindlust. Kriitika peab olema konstruktiivne ja selge: mis valesti ja millised on ootused rahuldavale tulemusele. Kuidas seda saavutada tuleks jätta inimese enda otsustada. Pole kunagi aru saanud, miks peaks kriitikat võtma isiklikult või selle peale solvuma. Kui keegi ütleb, et olen loll aga ma ise tean et ei ole siis järelikult on ütleja ise loll, aga kui tõepoolest olen loll siis lihtsalt kinnitab fakti - lihtne ja loogiline, m.o.t.t. ;)
Ei tea. Alluv võib endast väga hästi arvata, samuti võib ennast ka rämedalt alahinnata. Selleks ongi vaja. Meil ei ole appraisalid kunagi vaid ülemuse-alluva teema, vaid lisada tuleb aasta lõikes olulised võtmefiguurid, kellega sa suuremaid asju koos tegid. Ja kes siis annavad sulle ja ülemusele tagasisidet, küsimsutiku alusel.
KustutaVeel. Kui tiimis on 10 inimest, on maksmumhinded limiteeritud. Ülemus peab adekvaatselt otsustama, kellele anda "5" ja kellele vähem. Kõik ei saa olla outstanding tasemel ja seda aastast aastasse.
Ehk et mõõtmismeetrika peab olema jah, kokkuleppeliselt paigas. Ja väga palju oleneb vahetust managerist, mis tasemel seda protsessi läbi viiakse ja kui süvitsi minnakse.
Kustuta