Üks tavaline naine, kes kirjutab oma lapse suitsiidsusest ja teine naine, kes on ju ka kellegi laps ning ema, kirjutamas sellest, mis sai pärast. Ja mis selleni viib.
Huvitav, kas nad loevad teineteise blogi.
Huvitav, kas nad oskaksid anda üksteisele nõu.
Huvitav, kui ma tean mida kumbki pool mõtleb ja tunneb, kas see muudaks selle kurva noore rõõmsamaks. Ja aitab paremini mõista sellel, kes peab ka pärast jääma ning hakkama saada süütundega, et kui ma oleks...
Ja kas sellistes olukordades saabki nõu anda. Või oleme me kõik nii erinevad inimesed ja meil on omad elud.
Me peame elama oma elu, mõtlemata lastele või vanematele?
Kõige raskemad olukorrad mu elus. Sa näed ja muretsed, aga aidata ei saa. See pole sinu asi, Kui abi pole palutud, siis pakkuda ei tohi.
Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt...
Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata.
See ongi eesmärk.
reede, 15. jaanuar 2016
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Ka mina olen lugenud mõlemat ning olen nõutu, sest ütelda midagi ei saa, õigemini ei oska.
VastaKustutaMina ei ole lugenud. Linki?
VastaKustutaBlogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustutaKus kohast see reegel tuli, et abi ei tohi pakkuda kui seda pole küsitud?
VastaKustutaDepresiivne inimene ei suuda midagi küsida, eriti abi.
Kas Sa arvad, et maha kukkunud inimene tuleb sinna vedelema jätta ning mööda jalutada kui ta abi ei küsi?
See on see reegel, et ära tee teidtele seda mida sa endale ei taha.
VastaKustutaja kogemus.
kui inimene ise ei taha teha oma elus muudatust- jätta hull mees maha, vabaneda mingist sõltuvusest, panna karjäär ootele et väikelapse psüühika saaks korda jne jne
siis võid ka pea peal seista. Midagi ei muutu. Ise peab tahtma.
Kui kukud jalad puruks on valik. Karjud appi ja roomad tsivilisatsioonini. Või suled silmad paned käed rinnale risti ja ootad surma.
Indigoaalane
Jõuga ei ole kedagi aidata võimalik. Kui, siis ehk korraks ja need on ikkagi haruldased juhtumid. Äkilised traumad (jalaluumurd, insult vms) on teine asi, aga depressioon on küll enamasti sedasorti häda, mis vajab inimese enda soovi abi otsida ja seda abi vastu võtta. Olen isegi kunagi selles seisus olnud, kus lähedased abipakkujad lausa vihale ajasid. Ma ei tahtnud nende abi. See tegi asja veel hullemaks, tekitas trotsi ja jubeda vastuseisu ning süvendas apaatiat maailma suhtes. Ma ei tahtnud elada nii, nagu nemad seda ette kujutasid, et on õige ja nii peab. Paranemine sai võimalikuks tänu sellele, et ma ise otsisin välja need teraapiad, mis just mind aitasid. Ise.
VastaKustutaAbi saab anda sellele, kes abi vastu võtab.
aga tasuks vähemalt proovid
Kustutajah kindlasti peab proovima, see pole küimus.
Kustutahuvitaval kombel just peale Su kommentaari oli juhus, et mu kõrval kukkus maha suusatav (võõras)laps. Risti- rästi maas.
Kas ma aitan? küsin
Ei, vastab teama
Aga mina ju ei saa, ikka astun ligi ja hakkan upitama
Laps sai täiesti kurjaks. Nutuga pooleks - ma ju ütlesin, et pole vaja. Ma saan ise.
Mul hakkas piinlik.Astusin kõrvale.
mingi 5 min kulus ja ajas end lõpuks ise püsti.