Pane mulle teevesi keema, hõikan mehele kööki järele. Olgu, vastab ta.
Natuke hiljem, lähen kööki. Kallan vee tassi.
Lasen teel veel mõned minutid rahulikult jahtuda ning tõmmata.
Hästi ettevaatlikult ja peale puhudes rüüpan...
täiesti külma piparmündimaitselist kraanivett.
Veest, mis on unustatud keema panna pole võimalik teha kuuma teed:)
Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt...
Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata.
See ongi eesmärk.
teisipäev, 3. november 2015
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
ma just alles mõni aeg tagasi keetsin endale ise samasuguse tee.
VastaKustutama ei hakka ütlema, mida ma veel järgmine päev tegin:)
ma ei tunnista, et sellised asjad on seotud vananemisega, see on lihtsalt hajameelsus. esineb suvalises vanuses inimestel.
VastaKustutama panin ikka vee keema ja keetsin valmis ka, aga järgmise lükkena viskasin teepaki hoopis tühjaks saanud kollasesse plastist piimakannu ja kallasin sinna natuke kuuma vett peale, enne kui aru sain, et vale koht.