Minu päev

Ma ei saada oma postitust ei Ritsikule ega ka Dakile.
Mul on oma blogi.
Lugesin sealseid sissekandeid ja sain aru, et ma elan imelist elu. Kõik see- kiired hommikud, aja peale lasteaeda tormamised, näljasena tehtud poeskäigud on olnud.
Nüüd on teisiti. Ma tean, et see ei kesta igavesti ja seda enam ma naudin seda ja kirjutan ka teile teadmiseks ja lootuseks, et ükskord tuleb see päev ka teile:)

See, milline on mu päev, sõltub sellest, kas olen kodus või kontoris. Päev, mille veedan kontoris, on igav ja seda saab kirjeldada kolme lausega: tõusen poole öö ajal. Sõidan-sõidan- sõidan. Siis istun koosolekul, koosolekul, koosolekul ja siis umbes 13- 14 tundi hiljem olen surmväsinuna, närvilise ja näljasena kodus tagasi, ja lähen magama.


kell 7.00 heliseb äratuskell. Mul on täiesti tavaline, mehhaaniline kell.
Sirutan käe välja ja vajutan kella kinni. Käsi jääb üle voodiserva rippu. Möödub mõni minut.
Kuulen, kuidas kass oma nurgas niheleb. Ütleb pahaselt krrr... Meil on kuidagi vedanud, või on meie kodus mingi salaaine. Isegi kass tahab kaua magada. Hommikutel, kui tõusen varem, on kass tavaliselt väga- väga pahane. Aga kontrollifriigina ei usalda ta mind ka üksinda hambaid pesema.
Põnts, hüppab kass oma tornist alla. Ri..ingutab.. ja teeb mu rippuvale käele sabaga pai. Päeva parim hetk nr.1.
Ajan end püsti. Peseme koos hambad. Kohvi järgi. Kassile pasteeti. Puder keema. Raadio käima.
Ma teen neid asju nii mehaaniliselt, et mitmel hommikul pean üle kontrollima, kas vajutasin ikka kohvimasina käima, või tundus see mulle ainult nii.
Selleks ajaks on kass oma portsu alla kugistanud ja me läheme Meest äratama. Mina lähen kööki tagasi ja hakkan sööma.
Ja seejärel on mul u 45 minutit aega, kellaajani, mil tööleping nõuab arvuti avamist. Reeglina ajan ma dressid selga ja lähen vahepeal lihtsalt õue. 3800 sammu. Energia ja hea tuju.
Minu päeva parim hetk nr.2.

Aga vahel ma ei viitsi, tunne ütleb et õues on libe või pime või midagi muud. Ja ma lähen tagasi magama või tõusen hiljem.
Põhimõtteliselt. Sest ma saan.

Kell 8 avan arvuti. Kui on juuste pesemise päev, siis pesen juuksed. Selleks kulub 10 minutit.
Hakkan tööle. Loen läbi öösel saabunud meilid, imestades, et kes neid mulle alati öösel saadab ja miks ning kuidas on neid nii palju. Vastan neile, millega põleb, teised tõstan kausta ootama.
Kass ronib mulle sülle magama. Lohutan ennast, et mu tööandja ei maksa mulle nii palju, et ma ei saaks kulutada 10 minutit kassi silitamisele. Sest mu kass usub kaljukindlalt: Jumal on loonud inimesele käed selleks, et teha kassile pai. Varsti hakkab tal kitsas ning ta kobib mujale magama.

Sirvin läbi uudised. Teen tööd. Meilin, helistan, kirjutan, loen, arvutan. Mõtlen.

Umbes kell 10.30 läheb mul kõht tühjaks. Söön midagi. pesen nõud ära. Kõnnin ringi ja teen pilatest. Mängin kassiga.

Vahel kui on kiire päev, siis jääb paus lühemaks, aga umbes kell 11 jätkan tööga. Ma reguleerin oma töökoormust ise. Ja sel aastal olen otsustanud teha vähem tööd. Aga, nagu elus ikka, võid otsustada mida tahes, elu teeb ikka korrektiivid. Ja sel aastal on tööd roppumoodi. Uued projektid tulevad uksest ja aknast. Ning lõppu ei paista.

Umbes kell 13-14 tahan ma uuesti süüa. Soojendan midagi, mis on eilsest alles. Kohtumised sätin tavaliselt pealelõunaseks ajaks.
Meigin ära, sätin peenemad riided selga ja sõidan linna erinevatele kohtumistele. Ma otsin meelega positiivseid inimesi ja kogemusi ning õnneks on mul väga vedanud: mu koostööpartnerid on oma ala profid ja lisaks veel ägedad persoonid, kellega saab alati nalja ja palju energiat. Päeva parim hetk nr. 3.
Tagasi tulles käin poes, kui vaja.

Jõuan tagasi mingi 15-16. Ma olen juba mitu aastat tagasi avastanud, et tegelikult on mulle sobiv tööaeg ca 6 tundi. Kui pole just mega- haarav projekt, siis üldjuhul olen ma peale kella 14 vaimselt kapsas.
Seega pealelõunal ma uute asjadega reeglina ei alusta. Teen mis põleb, vastan jooksvalt meilidele ja kõnedele.
Ja siis. Loen feedlyst blogisid. Laigin faceebokist kassipilte. Vaatan postimehest ja delfist pealkirjad üle. Kommenteerin Ritsiku blogikannet. Mõtlen, mida õhtuks süüa teha.
Kui mul on inspiratsioon peal, kirjutan valmis mitu blogipostitust ning ajastan nende ilmumise.

Täpselt kell 17.00 sulgen ma arvuti. Põhimõtteliselt. See periood, kui ma töötasin 24/7 on läbi. Ja loodetavasti ei saabu enam mitte kunagi.

Teen süüa. Söön.
Kui laps on kodus kuulan tema värvikaid ülikooliseiklusi. Ta on inimene, kes lihtsalt tõmbab igasuguseid juhtumusi ja põnevaid inimesi ligi. Ma väga armastan teda selle eest, sest tavaliselt ajab ta mind südamest naerma. Ja see on nii hea...Päeva parim hetk nr.4.
Kui on ilus õhtu lähen veel tunniks paariks välja. Või külla või kuhugi, Trennis ei viitsi praegu käia. Ehk järgmisest sügisest....

Millalgi kell 19 - 20 istun maha. Minu päev on saanud läbi. Loen läbi paberlehe- Eesti Päevalehe või Ekspressi. Vaatame telekat või loen raamatut. Kuulan, kuidas mehel tööl läks või saadan selle tubli inimese trenni tegema ja kuulan väga kõvasti väga imelikku muusikat.
Kindlasti heliseb mingil hetkel telefon. Helistab kas ülemus, kellel on nii pakiline jutt, et ei kannata hommikuni oodata. Või mõni tobe ajakirjanik, kes kella ei tunne.
Või siis mu vanemad või õde.
Ma olen ilmselt viimane inimene EV-s, kellel on veel lauatelefon. Isegi mu vanematel enam pole. Ning vahel heliseb mu telefon ning keegi pakub mulle midagi osta või siis küsib mu arvamust mõnel päevapoliitilisel teemal.

Umbes kell 23.30 olen ma nii surmväsinud, et enam ei jaksa isegi telekat vaadata. Ma lähen sooja dušši alla. Päeva parim hetk nr.5.
Kiisu saab oma nämmi. Korjame mänguasjad kokku ja poeme voodisse.
Mees jääb veel arvutit või telekat vahtima ja seni olen voodis kassiga:) Nurr-nurr-nurr nuriseb karvane sõber ja poeb kaissu. Kui on painormi kätte saanud, siis lahkub väärikalt oma pesasse.
Ning me kõik magame sügavalt kuni saabub jälle hommik, hall algav argipäev....