Kuhu siis flegmaatikud minema peavad?

Mul on üks kolleeg. Kui temalt midagi küsida, siis vaikib ta umbes 5- 10 sekundit ja alles seejärel vastab. Arukalt. Sest ta on väga tark, oma ala tippspetsialist. Tema lahkumine juhtkonnast oleks kaotus.

Vaatasin eile Valimisstuudiot ja jäin mõtlema, et kas tegelikult on ikka adekvaatne eeldus, et kõik kandidaatide esinumbrid peavad olema koleerikud ja kiire reaktsiooniga.

Kuna saatejuhid pidevalt rõhutavad "Ära kirjelda, lihtsalt vasta kas ei või jah", segavad vahele, kommenteerivad suvalistes kohtades, mis viib tähelepanu fookuselt ja toob mängu mingid ebaolulised nüansid. Eeldavad et kõik on oli ja jääb igavesest ajast täpselt nii nagu on, sest kõik küsimused on ainult selle kohta, kuidas tõsta raha ühest kastist teise. Reformist, mis võiks muuta põhimõtteid, prioriteete, loogikat pole aega rääkida.
Ei huvita ka.
Nõuavad aru kulutuste kohta aga keelduvad rääkimast visioonist, unistustest ja tulevikust...

Siis ei jäägi kandidaatidel üle muud, kui vastata kätteõpitud loosungitega.
Lühilausetega.

Mängima hakkab kogemus.
Kuna sa juba tead saate formaati ning seda, et saatejuhte ei huvita taust ega kontekst, vaid lühivastused, siis õpid pähe paar programmilist lauset, mida on võimalik vastuseks anda suvalisele küsimusele.
Õpid ülikiiresti rääkima. Iga tipppoliitik suudaks peale riigikogu koha kaotamist saada tööd ravimireklaamide " kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu arsti ja apteekriga... " tekstide lugejana.

Ma olen üsna kiire mõtlemise ja reaktsiooniga, aga isegi minu jaoks tundus päris pingutav aru saada, mida kodanikud valitavad siis ikkagi tegelikult vastasid ja ütlesid.

Ma mõtlen, et need, kes paberlehti enam ei loe ja valimisprogramme ei viitsi uurida.
Nendel polegi enam võimalust.
Võimalust kuulata valitava visiooni, suuremat pilti. Teda ümbritsev koosnebki kiirtempos antud loosungitest, reklaamide sloganitest.

Mille põhjal küll inimesed otsustavad?