Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

neljapäev, 3. jaanuar 2013

ai. Kunstist ja matemaatikast

Luba, ma kustun Sind Johniks, sest ma ei tea, mis Su nimi päriselt on. Interneti andmetel on programmi välja töötanud autorite kollektiiv.
Esimene
Kas Sa tead, miks inimesed joonistavad? Joonistamine, see on vabadus, põgenemine, unustus. Ilma söögi ja joogita maailmast väljalõigatuna võid veeta tunde. Ainult sina ja su pilt. Joonistamine ei ole matemaatika.

See, mille Sina oled välja mõelnud, see on ... ma ei teagi. Loodetavasti oled Sa ise kunagi oma "pen-tooli" ikka kasutanud. Siin pole enam oluline ei stiil värvid, kompositsioon ja isegi mitte idee. See on matemaatika, konstruktsioon ja arvestus. Jah, see on samuti haarav- mõelda, kuidas ühendada omavahel sünkrooni oma aju, käsi ja hiir. Kuidas ühest punktist alustades jõuda sujuvalt välja teise. Aga kutsuda seda joonistamiseks on ilmselge liialdus.
Ma joonistan arvutis ja arvutiga esimest korda elus. Võimalik, et kui ma oleksin alustanud mõnest rastergraafika programmist, nagu eelnevalt plaanis oli, siis oleks see loogika ja süsteem olnud hoomatavam. 


Miks pagana pärast ma seda üldse teen?
Puhas juhus tegelikult. Kursustele, kuhu ma tegelikult tahtsin, polnud kohta, ja siis sai võetud ai. Kolmas asi, mille ma 2012 aastal pidin selgeks õppima.

Elu on paradoksaalselt sageli ilusam ja uhkem kui kunst, loodus ei ole täiuslik.
Kui üritad näiteks foto järgi pilti joonistada, saad sageli nahutada, et pingutad üle. Kunstis ei tohi olla nii täiuslikke päikeseloojanguid, nii priiskavaid vorme, nii ebatäiuslikke kompositsioone.
Tomat ei ole kera. Ma tean, et Sa ütled nüüd, et tegelikult saab ringi tegemiseks kasutada veel vähemalt kahte võimalust. Aga tead, asi on põhimõttes. Nutad ja teed.

Ja kui oled selle õnnetu pen-tooli enam-vähem selgeks saanud, siis selgub, et raske osa pole veel läbi...
Sa pead 100% teadma, kuhu sa tahad välja jõuda. Lahutama oma idee kihtideks, et alumisest ülemiseni liikuda. Muutmine on suht tülikas.
Taaskord konstruktsioon, arvestus ja süsteemsus. Ma ei tea, ehk, kui omandada kõrgem tase, on võimalik juba ka improviseerida ja jooksvalt ideid muuta.

On üsna vähe tõenäoline, et ma peale testversiooni lõppu sellega kunagi enam oma elus kokku puutun. (Btw, Sa ise ikka tead, kui palju Su programmi eest küsitakse??? Õudne).Tasuta versioonid oled Sa suutnud mugavalt turul marginaliseerida.
Nagu iga asi, vajab kindlasti ka see kogemust ja harjutamist, harjutamist, harjutamist...


Näe, clipping mask (mida iganes see eesti keeles ka ei tähendaks) ei tulnud mul  lõpuni välja...:(

Seega, lihtsalt üks põnev kogemus.


5 kommentaari :

  1. Joonistamine on ikka matemaatika küll, ka rasterdatud kujul. Kui sa pliiatsiga paberile joonistad, teeb su aju pidevaid rehkendusi perspektiivi, proportsioonide ja hele-tumeduse klapitamiste osas. Et sa seda ei teadvusta, ei puutu asjasse. Puhas matt.

    VastaKustuta
  2. keegi väitis, et joonistusandega inimestel on tõesti reeglina parem analüütiline mõtlemine. erinevalt maalimisandest, mis niimoodi ei korreleeruvat.

    VastaKustuta
  3. Eks teil on õigus, nagu ikka:)

    aga suurim vahe ongi selles, et pintsli ja pliiatsiga sa seda ei teadvusta. Hiir vajab juhtimist, ta pole nii tundlik + kui ekraanile konkreetselt tekivadki vektorid, siis meenub mulle ülikooliaegne teoreetiline mehhaanika mitte ilusad pildid:)

    Need, kes tänapäeval arvuti taga sünnivad praegu muidugi itsitavad...:)

    VastaKustuta
  4. Ma mõtlesin tegelikult ümber- teil ikka pole õigus st on pooleldi.
    Tuli meelde et iidsel ajal õnnestus meie koolil üheks aastaks leida joonistusõpetaja ning toimusid joonistamise tunnid.
    Õpetati joonistama portreed nii, et pliiatsiga pidi mõõtma proportsioonid ja need siis paberile kandma.
    See on siis see nö konstruktsiooniline joonistamine.
    Mina joonistasin tollal kopeerides. Sa fikseerid kogu objekti tervikuna ja siis nö kopeerid selle paberile.
    Tulemus ei tule ilmselt nii täpne, kui arvestades. Aga selleks, et saada täiuslikku koopiat on leiutatud fotograafia. Joonistamise point mu meelest on see, et sa suudad sellest inimesest, natüürmordist vms objektist just selle iseloomuliku välja tuua.

    Loomulikult kasutad seejuures geomeetrilisi objekte jne, ja aju töötab nagu ta töötab, aga sa ei konstrueeri.

    need õunakesed jm seal üleval on oma olemuselt ja loogikalt vabalt fotoga asendatavad, neis puudub point ja lugu (mis polnud muidugi ka harjutuste eesmärk).Samuti on internet täis illustraatoris tehtud meisterlikke pildikesi, mis on "nagu päris".
    Ehk siis mu pika jutu point- see programm on ikkagi loodud pildi lahutamiseks osadeks, et oleks parem trükkida; mitte improvisatsioonideks. Sa pead haldama kogu tervikut, et kihid haakuksid ja vales järjekorras poleks. Mul on muidugi kogemust mikrotasandil ja keegi, kes selle programmiga töötab igapäevaselt, võib vastu vaielda.

    Aga selle pisukese katsetuse põhjal tajun ma väga selget vahet nö fun-joonistamise ja "kujutise arvutiekraanile paigutamise ja erinevate tööriistade vahel valides võiamlikult tõetruu tulemuse saavutamise" vahel.

    VastaKustuta
  5. ee, tglt on põhirehkendus, mis joonistamisel toimub, see, et sa projitseerid kolmemõõtmelise vaatepildi kahemõõtmelisse ruumi. Ja võimalikke projitseerimisviise on rohkem kui üks. See projektsioon, mis fotodel näha on, ei ole ainuvõimalik ja seal pidavat isegi olema mingid eripärased moonutused, võrreldes sellega, kuidas silm näeb.

    Nii et isikupära tuleb juba mängu isegi nii tehnilises asjas nagu projektsiooniotsuste tegemisel.

    Värvide taandamisel hele-tumeduseks ja joonteks tuleb samuti huvitavaid ja mitte-enesestmõistetavaid otsuseid teha.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!