Justkui sõidaks rongiga ringi ja ringi ja ringi. Akende tagant mööduvad pähekulunud pildid,. Midagi ei muutu, seinad lämmatavad. Ja ma ei teagi, mis mind tänaseks rohkem meeleheitele viib- kas see, et ma ei saa VÄLJA või see, et MINA ei saa välja.
Räägitakse ju, et kui oma plaanid selgelt välja öelda, siis võtab Universum neid kuulda. Või kui oled valmis ja ootad, siis tulevad õiged inimesed ja valikud ise su juurde. Miks nad siis ei tule? Kas mu soovide jaoks peab universum liialt sebima, ja ta ei viitsi? Või on mul heade ja õnnelike juhuste limiit juba täis?
Värskendasin oma mälu ja (taas) lugesin läbi terve kuhja erinevaid nõuandeid ning sellest vormus uus teooria- mida ma kutsuksin leppimise teooriaks. Ma ei oska neile tarkustele viiteid ja autoreid taha panna, see on segu mitmest- enam ei mäletagi kust loetust ja kuuldust.
Niisiis, ideaalset töökohta (vm) pole olemas. Lõpeta otsimine ja hakka elama.
Tähtsusta seda tööd, mida teed. Mõtle see enda jaoks oluliseks. Tehtud. Mingil arusaamatul kummaliselt kombel mu ülemus ja kolleegid ei kipu seda arvamust vahel jagama...
Tee seda, mida teed, alati hästi ja südamega. Ka siis kui see sulle ei meeldi. Halloo, mina, kelle teine nimi on: jätta HEA MULJE. Tehtud.
Õnn on elustiil. Kujutle, et su sees on päike ja sa kiirgad soojust ning armastust.
Seda helgamise eksperimenti olen ma tegelikult aeg-ajalt varem teinud, Viimati mõned aastad tagasi, kui asi väga jamaks kiskus, otsustasin jälle, et Firma uksest sisenedes kuni väljumiseni peab mu suu olema kõrvuni. Asi päädis sellega, et must kirjutati siselehes lugu, kui päikeselisest ja alati rõõmsameelsest inimesest..
Ma ei teadnud, kas nutta või naerda. Vaieldamatult, on sind ümbritsevatel lihtsam ja meeldivam suhelda rõõmsameelse, optimistliku, energilise inimesega. Ma ei tea kedagi, kes viitsiks teiste depressioone ja tujusid taluda. Jah, see happy olek kujuneb harjumuseks. Aga mina ise? Mina? Mina olen ju ikka seesama, hoolimata kätteõpitud ja mängitud rollist. Lugesin, et umbes 2-3% inimestest suudab tegelikult oma olemust muuta. Ülejäänud pöörduvad peale lühikest kergendushetke tagasi halbade harjumuste, ebasoovitava käitumise jne juurde. Ehk siis introverdist ekstroverti ei tee.
Ühesõnaga. Uus teooria soovitab leppida. Mis minu meelest pole õige. Elu on võitlus, püüdlus parema poole. Ma olen üks neist eestlastest, keda meedias halvustavalt näiteks tuuakse- konkureeriv egoist. Ma usun endasse ja sellesse, et mina ise saan oma valikute ja otsuste läbi saatust mõjutada.
Leppimine on allaandmine, enese kaotajaks tunnistamine.
Ja siis lugesin intervjuud kellegi miljonäriga, kes rääkis, et üritab igal aastal ära õppida 5 uut asja. See teooria juba sobis ning sobitus eelnevaga. Sa muudad lihtsalt prioriteete. Teed rahulikult ja korralikult edasi oma igavat, aga tähtsaks, oluliseks ja positiivseks mõeldud tööd ning vaba aja muudad nii rutiinivabaks ja teistsuguseks, kui võimalik.
Tunneli lõpus paistis valgus. Ma olin saanud uue projekti:) Ma mõtlesin isegi välja asjad, mida tahaksin õppida. Loomulikult praktilised, et neist ikka kasu oleks, eks:)
Kõik see eelnev juhtus ligi kuu tagasi. Ma oletasin, et ise netist õppimiseks ei piisa mul motivatsiooni, seega olen tuustinud andmebaasides, netis ja leidnud 4-5 koolitajat.
Kui ma oleks astroloog, siis ütleksin " planeedid veeretavad su teele hetkel kive. Marss on viiendas majas ning see toob kaasa asjade venimise..." Kui ma oleks fatalist, siis väidaksin, et "õige aeg pole veel käes. saatusel on sinu jaoks teised plaanid. Sa oled 20 aastat kannatlikult oodanud, pole ka see järgmine 20 mingi teema"..
Uskumatu, aga tõsi. Mulle ei sobi mitte ükski neist ligi 10-st kuupäevast- kas olen ma Eestist ära, või on siis need sätitud keset tööpäeva.
Tulla töölt ära? Oodata sügiseni, talvised ajad ehk sobivad?
Kas mul jagub indu ja jaksu oodata...? Kurb.
Leppimine on siiski aktsepteerimine, mitte allaandmine ja püüeldes parema poole pole vaja võidelda. Võitlus blokibki su soovid.
VastaKustutaPingutatud positiivsus ka pole lahendus - see surub tegelikke tundeid alla ning teeb haigeks. Optimism ja pingutatud positiivsus on ka erinevad teemad.
Järelikult need ei olnud üldse sobivad kursused, õigetele oleksid kõik asjaolud klappinud, ehk peaks hoopis õppima midagi vähem praktilist, kuid mis pakub sisemist naudingut. Nauding on märksõna.
Introverdist ekstraverti ei tee, kuid need näitajad pole ju seotud halbade harjumuste ja ebsoovitava käitumisega, vaid ikka tahtega.
Elama ei saa hakata, sest me kõik juba elame.
VastaKustutaÕnne ei saa leida, sest see on juba meiega.
Ainus nö küsimus on selles, et kui kaua lasta mõistusel illusioonide lummuses kümmelda :)
Üsna kindel see, et seni kuni aetakse taga head - noritakse/mangutakse ka pidevalt halba ;)
Need "asjad" käivad paratamatult käsikäes.
Hetkel, mil sellest dualistlikust trallist välja juletakse astuda, lõppeb ka see pidev "arenemine", "hea otsimine", "ideaalsed töökohad" ja muu säärane tühi-tähi :)
ma just mõtlesin ka, et pingutatud positiivsus ei ole kuskilt otsast leppimine.
VastaKustutaA. saatis mulle just ühe TEDi lingi teise nurga alt leppimisest: kuidas aktsepteerida iseenda ebatäiuslikkust (sest täiuslikku mind ei ole nagunii kuskilt võtta) ja leppida sellise elu tõsiasjaga, et vahel kukuvad asjad ka halvasti välja (sest veel hullem oleks nurjumise hirmus üldse kõik proovimata jätta), ühesõnaga haavatavuse jõust.
Mulle ütles see paar väga vajalikku asja, äkki ütleb sulle ka midagi?
http://www.ted.com/talks/lang/en/brene_brown_on_vulnerability.html
aga see "Loomulikult praktilised, et neist ikka kasu oleks," kõlab väga nukralt - kas see, et endal on mõnus, ei lähe üldse kasuna kirja?
VastaKustutatänan heade soovituste eest, sain jälle kõvasti mõtlemisainet...:)
VastaKustutakui saaks nüüd veel nipi kuidas see kõik praktikasse rakendada.
Notsu linki soovitan kõigil vaadata, see on hea.
Aga ikka, kuidas rahuneda maha. Päriselt. Sisemiselt. Ma lihtsalt ei oska.
ja see praktilise õppe pool. Kui ma EI tea mida ma tahan- süüa, puhata, töötada- ma ei tea; ma ei tea mis oleks mõnus ja nauding ja mida ma tahaksin, siis on esimese sammu astumine- teha midagigi + boonus, et see annab ka kasu mu töös ja elus- ju väga hea samm? (või vähemalt olin ma ise küll endaga väga rahul...)
ahh, läheb mööda:)
vahel võib ju ka nii olla, et inimene on lihtsalt väsinud, siis juhtubki nii, et enam ei taha midagi. ära kurnatud.
VastaKustutaMulle tundub, et väga väga naine kirjutas just millestki sellisest.
Tolle TEDi lingi all olev diskussioon oli samuti huvitav.
Rahu, tõeline rahu, on ainult sees. Seda ühel lihtsal põhjusel - kõik väline on pidevas muutuses. Seepärast ei saagi kunagi olema kestev lahendus väline.
VastaKustutaJa tõeline rahu on rahul ka rahulolematusega ;) Ei saa midagi välistada tervikust.
Võiks proovida vabaneda kontseptsioonidest - ka rahu kontseptsioonist. Võtta elu nii nagu see hetkel on ning keskenduda sellele, mis on alati olnud - teadmine, et Sa oled. Kõik muu on luulu ja illusioon, paraku :)