Sõna "jääme" viitab kestvusele, stabiilsusele ja jäävusele. Et kurbus on midagi iseloomulikku ja stabiilset?
Ning "saamine" on seotud lubaduse, tulevikuga, ähvarduse-ultimaatumiga. Me pole päris kindlad, kui kurjaks me täpselt saame, sest tegelikult oleme me ju leplikud ning tasased, aga igaks juhuks anname sellest kaaslasele teada?
Tea, kas kusagil internetis võiks olla info selle kohta, kust ja kuidas on jõudnud eesti keelde sõnad? Näiteks huvitaks mind sõna "viitsima". Kas on veel maailmas mõni rahvas kes ei viitsi? Ning kui vana see sõna võiks olla ja kust meile jõudnud.
Ma mäletan, et juba mu vanaema vastas "ei viitsi" peale, et "viska viisud jalast ja viitsi ikka"... Et siis vähemalt 50 aasta jagu on see sõna olnud meie keelepruugis? Äkki tuligi koos NLiiduga. Siis me enam ei viitsinud?
Uus, veel ilmumata etümoloogiasõnaraamat ütleb nii:
VastaKustutaliivi vītš 'lõbu rõõm'
vadja viittsiä 'viitsida'
soome viitsiä 'viitsida'; 'vaevaks võtta'; 'tahta, soovida'
isuri viitsiä 'viitsida'; 'vaevaks võtta' läänemeresoome tüvi.
Nii et puhas läänemeresoome sõna. Ma olen ise teisi keeli rääkides sellega hädas olnud, et puudub sama kaaluga väljend. Saksa keeles öeldakse näiteks "ich habe keine Lust" - no see ei ole ikka sama, lusti võib ju olla, aga ei viitsi. Mulle on küll mulje jäänud, et läänemeresoomlased on maailmas ainsad, kes EI VIITSI :)
Jah, ka Uku Masing on juhtinud tähelepanu sellele, et see on meie oma sõna ning raskesti tõlgitav teistesse keeltesse.
VastaKustutaMis puutub "kurvaks /ka õnnetuks, üksi, kadunuks jne/ jäämisse" ja "kurjaks /ka pahaseks jne/ saamisse", siis on meie keeles seesuguseid kummalisi kombinatsioone veel palju. Minu teada vist ei olegi päris selget seletust neile, nagu ka et miks me "paneme pahaks", aga "võtame heaks" jne. Oleks tore, kui mõni uurija oskaks kommenteerida.
"Viitsima" on Wiedemanni sõnastikus (1893) täitsa olemas ("witsima") koos saksakeelsete vastetega (millest üks vist küll tänapäeval kasutatuna rohkem "lonkimist" tähendab), seega ilmselt oli tol ajal väga tugevasti kõnepruugis. Murdesõnastik näitab ka laialdast levikut kogu Eestis.
VastaKustutaTänud kasuliku info eest! Millekski ka internetist kasu:)
VastaKustutaEestlaste emotsioonisõnavara kohta on väga põnevaid uuringuid teinud Ene Vainik ja Heili Orav. Soovitan hakatuseks seda, "Tee tööd ja näe vaeva, aga ikka oled vihane" (http://www.cl.ut.ee/yllitised/KK-2005Vainik%20Orav.pdf). Nende tööd vääriksid kindlasti laiemat arutelu kui ainult keeleteadlaste seas.
VastaKustutaKas kellelgi on käepärast ka etümoloogiasõnaraamatu "jääma"-artikkel?
VastaKustutaMinu arust väljendab "jäämine" sellistes konstruktsioonides (kurvaks, õnnetuks, üksi, kadunuks jäämine) hoopis passiivsust, mitte püsivust. Vt nt "jäi auto alla" - vägagi ühekordne ja ilmselt mitte erilise kestusega sündmus. Passiivsus selles mõttes, et subjektiga juhtub midagi, ta ei oleks ise justkui aktiivne tegelane.
Mulle tundub, et "jääma" on nagu nool suunaga allapoole ja "saama" suunaga ülespoole. Kurbus on selline vaikne, madal seisund. Aga viha kerkib ikka ülespoole, energiatase tõuseb.
VastaKustutajust-just:) Polaarkaru poolt antud artikli viites oli just sellest, vihast, juttu. Väga huvitav artikkel oli.
VastaKustuta"ei viitsi" kõige lähedasem vaste inglise keeles on "can't be arsed to", aga seda muidugi viisakamas seltskonnas kasutada ei saa.
VastaKustuta