ratatata..ratataaa..ratatata.. ratataaa...
Ma vihastun alati, kui näitlejad kurdavad, kuidas nad peavad lugema reklaame, et siis nii alandav ja vale töö. Ma küll ei tea, kes peaks siis reklaame lugema- ehitajad? Kangrud?
Aga ega ma ei tea, ehk ongi nii, et zanritel on suur vahe sees ja tõepoolest, see kes oskab seksikalt öelda.... osta minu kaupa, see on odav.... ei suuda sama veenvalt esitada.. olla või mitte olla .... või siis... olen Nõmmelill?
Ma olen tegelikult täiesti ebaluuletuse inimene. Ma ei armasta luuletusi. Ei lugeda, ei kuulata. Aga mulle tundub, et igal inimesel on siiski mingi "oma" luuletus. Midagi, mille ta on kodustanud. Mul on selleks Nekrassovi Volgal. Üks mu sõber esitab purjus peaga alati Pushkini Tuisku. Vene keeles. Muidugi.
Mu elu ainus ja suurim luuleelamus on pärit kooliajast, kui üks kooliõde, esitas Alveri Tulipunase vihmavarju.
See tüdruk, minust vanem, oli pisut tõrjutud ja selline sagrine. Ja aula oli hiirvaikne. Sest see, kuidas KUIDAS see tüdruk seda luges, oli vapustav.
Just nendesamade kirglike ja läbitunnetatud, isegi kui pisut tahmasena esitatud etlemiste pärast, mulle ei meeldi.
Kas ei võiks esitajate valik olla sellesse saatesse natukene rangem...?
Ma vaatan ka alati neid luuleminuteid. Ei ütleks, et näitlejad ei oska luuletusi lugeda, aga vahel meile ei meeldi lihtsalt nende aktsendid.
VastaKustutaSiiski, üldjuhul meeldivad mehed rohkem. Meestel pole kombeks paatosega liialdada.
Erilised lemmikud on Tambet Tuisk, Jaan Rekkor ja Üllar Saaremäe.
Kuulan päris tihti arhiivist üle.
Luuletuse lugemine ei ole minu arvates õpitav - noh pähe saab muidugi õppida ja mõned valed rõhutamised maha võtta, aga tunnetust ei saa.
Tahes-tahtmata paneb inimene luuletuse lugemisse oma isiklikku sarmi ja vastuvõtt on väga individuaalne. Mulle näiteks Anu Lamp näitlejana ei meeldi ja tema luulelugemine samuti mitte.
Huvitav, kuidas valiti ja otsustati, kes missugust luuletust esitab. Sest ehk jagati näitlejate vahel tekstid lihtsalt suvaliselt välja. Aga luuletustega on minu meelest see asi, et nad peavad lugejat kuidagi puudutama, muidu ei tule midagi välja, olgu lugeja ilmekas kui vähegi oskab. Veelgi enam, kui tekst sisimas külmaks jätab, võib liigne ilmekus asja hullemakski teha.
VastaKustutaIgatahes on ka mulle suur osa ETV luuletustest pettumuse valmistanud, just esitamise mõttes.
Jah, nõustun. Mina juhtusin kuulma, kui Harriet Toompere luges "Talvist tihast". No ei ole jah väga lihtsa rütmiga luuletus, aga kas peab lugema: "Järele jäin neid vaatamAA, mõtlen mAA: tuli tAA lahtistel tiibadel lennugAA – teine kAA." Mulle õpetati isegi koolis, et luuletust lugedes ei tohiks rõhutada ridade lõppe... ja ma tean kahjuks täpselt, et Harrietile õpetati täpselt samas kõnetehnika tunnis täpselt sedasama. Ju siis ei jäänud külge.
VastaKustutaMina paraku enam suudagi vaadata-kuulata neid luuletusi; märksa sümpaatsem oli, kui luuletajad ise enda omi ette kandsid. Ju vist andis mitmetegi puhul ennekõike isiksus palju juurde. Lahkunud luuletajate loomingu puhul aga ei mängi see variant enam välja:(
VastaKustuta