Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 27. detsember 2010

Klass - elu pärast 3

Viimane seeria ei lõpetanud lugu. Painama jäi küsimus- aga mis sai pärast. See, mida tegelikult lubati- milline on elu pärast. Kuidas elada edasi, kui sind on meedias märtriks ja/või mõrtsukaks tembeldatud, Kuidas vaadata silma neile, kellele sa oled teinud haiget ning neile, tänu kellele pole sinu elu enam kunagi endine. Selle asemel oli sisse toodud täiesti arusaamatu ja ebavajalik armulugu, mis raiskas aega ja muutis teema väheusutavaks. Neiu, kelle kaine mõistus ei saa jagu emotsioonidest põleb üsna varsti sellel tööl läbi.

Ma pole õnneks pidanud kunagi kokku puutuma Eesti kohtusüsteemiga, aga ma oletan, et see oli tõepärane? Kas tõepoolest teebki lõpliku otsuse üks inimene? Ja kas tõepoolest tehakse see emotsioonide baasil? Kui see on tõesti nii, siis on see tõeliselt õõvastav. Siis pole ka midagi imestada, et vaadati Sirõki säravatesse silmadesse- tühja sest puruks pekstud linnast, näeme ikka asjade taga inimest. Kui palju ikka on inimesi, kes julgevad vastanduda ning seista oma tõe eest- võidelda peavoolu vastu. Sirõki karistamisega me annaksime sõnumi sõnavabaduse vastu jne jne. Kas oligi tõesti nii?

Kogu sarjale tagasi vaadates häiris kaks asja. Esiteks punnitatult õnnelik lõpp igale osale. Kuna põhifilm oli karm ja räige, siis tasakaaluks oli vaja natuke roosa-mannat? Ma arvan, et lisaks erinevatele rezissööridele oleks kasuks tulnud ka lisa- stsenaariumikirjutajate kaasamine. Paljud osad hakkasid teemana end kordama. Ja paljud väga huvitavad tüübid- Kaspari ema ja vanaema, näiteks, jäid lahti mängimata. Rääkimata võimalikest teemaarendustest.
Teiseks häiris mind selle seriaali emotsioonitus. Ma olen varasemalt tunnustavalt maininud, et mõned osad olid nagu "välismaal", tempokad, sisukad. Räägin just tegelastest, inimestest. See oli seriaal, kus oleks tahtnud näha ladina-ameerikalike tundeid. Süüd. Kurbust. Meeleheidet. Mõeldes neid mõtteid jõudsin üllatavale järeldusele- aga äkki see oligi taotlus? Ehk saidki sellised asjad juhtuda, kuna meis pole piisavalt emotsioone? Me elame oma pisikeses kapslis ja meil on ükskõik. Ja kui meie poeg või klassivend maha lastakse /laseb teised maha, siis saame natuke kurvaks, aga elu oma argisusega tuleb ruttu peale ning läheb edasi. Mis siin ikka tunnelda, juhtus ju...?

Eestis ei tehta just palju noorteseriaale. Isegi Ühikarottide tegijad said sellest teise hooaja keskel lõpuks aru, et neil, kes on suunanud oma loomingu lastele ja noortele, lasub teatud vastutus. Moraali saab lugeda erinevalt, aga ma usun, et see on selle sihtgrupi puhul vajalik. Me kõik saime teada, mis juhtub pahadega. Nad lastakse lihtsalt maha, või jäävad ratastooli, kui liiga palju ülbitsevad.
Aga, see film ei andnud vastust ohvritele. Milline oleks olnud variant B, milline oleks olnud õige(m) lahendus. Mitte kõigil pole õnne sattuda Toomase uude moosi-klassi. Enamik meie lastest peavad igapäevast võitlust enese kehtestamise ja olemasolu eest.
Kas see seriaal aitab ära hoida mõne koolikiusamisjuhtumi? Kuigi see seriaal mulle väga-väga meeldis, kardan ma siiski, et vastus on "ei".
Ehk siis, loodan, et see seriaal ei jäänud viimaseks neile tegijatele, kuid tulevikus keerataks vinti natuke rohkem üle ning lisaks kunstile mõeldaks ka mõjule.

Loe ka Ilmar Raagi kommentaare sellele loole

4 kommentaari :

  1. pfui! urrr. kõige õõvastavam on mõistus ilma tunneteta.juba sellise hoiaku olemasolu on jube.
    inimrobotid ja jokk.

    VastaKustuta
  2. Minu arvates Ilmar Raag seletab päris ilusasti ära, kuidas üks või teine lahendus tuli.
    Asi ongi selles, et analoogilist sündmust pole meie koolis toimunud(ptüi 3X). Kui mujal, näiteks Soomes, on koolitulistamist olnud, siis enamasti lõpevadki need enesetapuga. Tagamaid küll uuritakse, aga sellist põhjust nagu "Klassis", pole ma kuulnud. Fiktsioon igas mõttes.
    Tavaliselt on need tulistajad olnud ikka kas väärastunud maailmapildiga või psüühiliselt haiged inimesed.

    VastaKustuta
  3. Ehh, indigo, meitel on ju võistlev kohtuprotsess ja sel ei ole õiguse või õiglusega mingit pistmist. Võidab see, kes musta valgemaks räägib ehk see, kel on parem advokaat :)
    Loogiline.
    Lihtne.

    Ohvrile ongi ette nähtud ainult 1 tee - mis ei tapa, teeb tugevaks. Kui vastu ei pea , siis on ju looduslik valik.
    Pealegi, mis vastutusest saab rääkida, kui kõrghaljastatud kinnisvarakodudes kasvatataksegi läbilöömise tähe all noored, kel on ainult õigused?

    VastaKustuta
  4. Mind häirisid konkreetse seeria "tehnilised üksikasjad". Kohtuprotsess päris nii ei toimu. Ja arukas ajakirjanik ei topi isegi kollasesse lehte allikalt läbi autoakna kuuldud suvalist teksti.
    Eestis on ilmselt võimatu anda ohvrist süüdlasele "uut identiteeti", mida on kasutatud lapsmõrvarite puhul näiteks Suurbritannias. Et meedia kajastab ahnelt üha uusi ja uusi sündmusi, siis ilmselt ajaga kollektiivne mälu tuhmub.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!