Kaupluse omatooted, kas pöördumatu tee?

Tark Ostja kirjutab oma blogis omatoodetest.
Kuna kommentaar oleks läinud liiga pikaks, siis kirjutan oma vastuse eraldi postitusena.
Nagu kõikide asjade puhul, eks, on küsimus eelduses. Hea oponent eeldab, et tootmine = masin, mis toodab tooteid.
Minu eeldus on tootja = looja. Looja, kes mõtleb välja toote; testib, investeerib tehnoloogiasse, seadmetesse, tootearendusesse. Teeb koostööd teadlastega, et toodet veel paremaks muuta (muuhulgas investeerides kodumaisesse teadusesse). Jälgib nõudlust ning teeb vastavad korrektsioonid. Ning lõpuks üritab toote maha müüa nii, et töötajad oleks vääriliselt tasustatud ning jaguks raha ka edasiseks arenguks.

Et miks ei võiks tootja sedasama edasi teha, aga turustada toodet mitte Danone aga nt Maxima kaubamärgi all?
Private labeli puhul taandub küsimus kontrollile. Kes kontrollib turgu. Kas teeb seda jaekett (markantseim näide vast Walmart, kes isegi ajakirja sisu ette kirjutab), või teeb seda toote tootja, kes rämedas konkurentsis- teadmata, kas tema toode võetakse ketti müügile, kas seda õnnestub turustada- pingutab, testib ja arendab.
Kes võtab vastutuse ning on vahendajaks toote ja turu vahel. Millist nime usaldatakse rohkem- kas Tescot või Unileverit?

Kui me nüüd tuleme tagasi meie väikesesse Eestisse, siis täna on olukord mõnes mõttes absurdne ja alatu. Ketid ei varja, et toote on tootnud tootja x. Oletame nt A Le Coq (vabandust, see on suvaline näide). Ehk siis, kett kasutab puugina ära A Le Coqi poolt tehtud investeeringud, turundustöö, saavutatud usalduse kaubamärgi ja kvaliteedi osas. Ja müüb selle maha kauba tegelikust väärtusest odavamalt, kuna pakendil pole enam kirjas A Le Coq  vaid kaubaketi nimetus, samal ajal avalikult välja öeldes- et "tegelikult on siin sees täpselt seesama toode". Loomulikult küsin ma tarbijana, miks peaksin ma maksma sama toote eest rohkem. Devalveerib toote väärtuse.
Ah, et ketil pole reklaamikulusid? Ärge ajage naerma. Emori lehelt leiate avaliku info suurimate reklaamijate kohta. Kui võtate maha globaalsed brandid- Procteri, Unileveri- siis...milliste vahendite arvelt teevad need esitopis olevad ketid oma reklaami, kui mõnes tootegrupis on PL osakaal kuni 40%, aga nad on soodsamad, sest "reklaami eest ei maksa"???

Mu oponent kirjutab:
Kui minna aga teist teed ja otsustada toota kauplustele private-label tooteid:
• Saame me sellega ettevõtetele tööd.
• See jälle tagab töökohtade säilimise ja seeläbi aitab hoida ja tõsta ka eestlaste ostujõudu.
• See omakorda tähendab, et inimestel on võimalik tarbida ka kohalikke brände, mis on enamasti kallimad. 
Eelpool toodud väited lähtuvad eeldusest, et kui ettevõte PL ei tooda, siis oleks olukord kuidagi halb (pole töökohti ja töölistel sissetulekut). Hmm...Täna  on Eestis väga vähe PL tooteid, mis annavad tootjale korraliku mahu, mis võimaldaks ainult sellest ära elada ja  mille põhjalt võiks pakkuda väiteid a la "mastaabiefekt", "Püsikulude vähenemine tooteühiku kohta" jne. Nii nagu Eesti tootjaid, nii ka Eestis tegutsevaid kette kummitab sama probleem. Eesti ON liiga väike. Rõhuv enamus Eesti tootjatest mängib täna seda mängu pigem heade suhete nimel.

Ning kui vaadata olukorda mitte tootja/keti vaid riigi tasandilt, siis jah- suuremad mahud võimaldavad teoreetiliselt osta võimsamad seadmed (mis omakorda vähendab töökohti:)). Tootja ümber profileerudes allhankijaks/nn masinaks, ei tehta enam investeeringuid tootearendusse. Võimalik, et see olukord tulevikus muutub- ja ülikoolide partneriteks saavad tootjate asemel jaeketid. Iseaasi, kui mõistlik see oleks. Kui jaekett saab ühel hetkel tootjaks, siis varem või hiljem toimub nii juriidiline kui ka strutuuriline vahe kahe asja vahele, kuna tekiks huvide konflikt ning teisalt toob spetsialiseerumine alati paremaid tulemusi.
Jaeketil pole võimalik ja vaja riskida. Müüa saab/on mõtet ainult toimivaid turvalisi lahendusi. Uued innovatiivsed lahendused võtavad sageli liigselt aega, ressursse ja mis seal salata- väga paljud neist ka ebaõnnestuvad.Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Loomulikult pole välistatud olukord, et tekib juurde kontserne, mis kontrollivad omaniku tasemel kogu ahelat tootmisest kuni lõpptarbijani. Täna on olukord siiski selline, et suurem osa maailma jaekette ostavad juba kellegi poolt ära tehtud ideid, tooteid ja arendusi.

Teine nüanss. Täna tegutsevad ketid paljuski nn patriotismist lähtuvalt kohalikele tööd andes. Tegelikult on maailmas (ja meist mitte väga kaugel) olemas ettevõtted, millised on spetsialiseerunud ainult PL toodete tootmisele ning mis on suure mahu ja puuduvate (investeerimise, tootearenduse, reklaami-) kulude tõttu võimelised pakkuma kordades konkurentsivõimelisemat hinda kui täna ükskõik milline Eesti tootja seda suudaks ja üldse kunagi suutma hakkab. On ainult aja küsimus, millal Eesti tootja vahetatakse välja efektiivsema/soodsama vastu.
Kas Eestis peab üldse olema toidu/tarbekaupade tootmine, kui see pole majanduslikult mõttekas? See on juba teine teema.

Oponent kirjutab: Kui nüüd arutleda edasi, leiame ennast peatselt ka uue vaatenurga veerelt:
• Eestis on tegutsemas välismaiseid kaubanduskette, kelle omatooteid ei müüda vaid Eestis.
• Kui nüüd mõelda, siis milline on praeguses turu- ja konkurentsisituatsioonis lihtsam ja odavam viis minna välisturule (näiteks Soome või Rootsi), kui justnimelt toota kaubanduskettidele nende oma brändide nime all kaupa? 
Eelpool toodud sinisilmne pressiteate tsitaat  lähtub taaskord eeldusest, et tootja on masin. Tootjale, kes tahab olla toote looja, ei anna küll mitte grammigi väärtust juurde see, kui tema ladudest väljub sadu tonne kaupa Soome-Rootsi nt Rainbow kaubamärgi all,  mille pakendilt on võimalik tootja identifitseerida ainult tervisemärgi abil.

Ok, on täiesti reaalne ja võimalik olukord, et kogu maailmas tegelevadki tootjad ainult kettide tellimuste täitmisega. Miks siis mitte. Ostja jaoks pole ju vahet, kas toote nimeks on Rimi või Tere. PL võivad samuti olla kvaliteetsed, kallid, innovatiivsed- kui kett on neid sellisena tootjalt tellinud. Et mis selles siis halba on.
Halb on see, et minul, tarbijal, jääb valik järjest ahtamaks. Kuna tootjal puudub motivatsioon ja ressurss oma toote arendamiseks. Ning need väikesed, kes PL tootjateks ei sobi- nende tooted tulevikus lihtsalt ei mahu kettide riiulile.
Loogiline, et kett annab omatoodetele parimad positsioonid riiulitel. Kui väljapanek on suurim ja parim, siis loomulikult ka ostetakse rohkem. Ja siis näeme uuringutest, et ostjad eelistavad omatooteid... Eelistavad, sest puudub valik. Kinnine ring.

Samuti väheneb konkurents, sest nt kogu Baltikumi jaoks piisab ühest piimatööstusest. Kui pole konkurentsi, kui puudub motivatsioon panna kõvasti raha teadusuuringutesse..?
Et pakkumine ja nõudlus ja kui olukord muutub kriitiliseks siis tekib uus nõudlus ja sellest lähtuvalt uus pakkumine? Võimalik.

Kas Private label on pöördumatu tee ja valik, millel pole alternatiivi? Mina arvan, et mitte. See tee on kettide poolt tekitatud. Täna on EL Toiduliit asunud tegutsema. Ma loodan, et sellel tegevusel on ka tulemust.