Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

kolmapäev, 2. juuni 2010

Depressiivne

Me õpime selleks, et arendada oma mõtlemisvõimet. Me austame suuri mõtlejaid ja kadestame neid, kelle mõte on kiirem ja paindlikum. Paradoks on, et mida vähem me mõtleme, seda õnnelikumad me oleme. Rohke mõtlemine teeb õnnetuks.
Me teeme usinalt teste, ronime puude otsas ja kõnnime sütel, et õppida end paremini tundma. Aga kui endaga tuttavaks saades selgub, et kullakoormate asemel on vaid hunnik telliskive? Oli see siis seda kõike väärt. Teadmine oma piiridest võtab ambitsioonid ja unistused.

3 kommentaari :

  1. Jah, see on tuntud paradoks. Idioodid on õnnelikud ning targad on kurvad. Aga kui mul on valida, kas olla loll ja rahulolev või teadlik ja mures, siis valin ma ikka viimase.

    Mis puudutab kulda või telliskive sinu sisemust avastades, siis eks seal ole kõike. Kusjuures, telliskividest saab ju midagi ehitada, peale kõige muu. Ei ole absoluutseid piire. Ambitsioonid ja unistused jäävad ja täituvad.

    VastaKustuta
  2. ...telliskividest saab ju midagi ehitada...

    väga hea point!:) Tuju läks paremaks küll. Tänan!

    VastaKustuta
  3. On olemas mingi loov ülesanne: mõtle välja võimalikult palju asju, olukordi, tegevusi jne, mida saab telliskiviga teha. Olgu või sürrid, aga ikkagi midagi.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!