Üsna varsti peaks algama Saku suurhallis Ühtse Eesti üritus. Ma piletit ei saanud, ja hea ka- kui aknast välja vaadata...
Ma olen pikalt edasi lükanud selle ürituse kommenteerimist, sest esimesel tutvustamisel lõi mulle kohe bloki ette statement: Rahvas peab saama rääkida, otsuseid tehakse tagatubades... ma ei tea poliitikast suurt midagi, aga kui ma kannan selle üle mistahes organisatsiooni juhtimisele, siis jooksen ma kinni.
Kuidas kujutatakse praktiliselt ette- "rahvas räägib"? Nagu Novgorodi veetse, kes kõvemini kisab, sel on õigus? Pole vist ühtegi alluvat (mina kaasa arvatud), kes poleks iialgi nurisenud, kuidas "info ei liigu", "meile ei räägita kunagi midagi", " otsused tehakse nagunii meie eest ära".
Olles ise otsustaja, tundub see paratamatu. Kui inimesi on rohkem kui 10, läheb asi laadaks. Teoreetiliselt on võimalik ära kuulata kõikide arvamus (ma olen sellise rootsiliku juhtimise all töötanud), aga üldjuhul pole võimalik kõikide arvamust ikkagi arvesse võtta. Mitte kunagi ei saa meeldida kõigile. Jah- on alati võimalus hääletada. Kuid vahel on vaja teha valusaid ja vajalikke otsuseid, mis paraku enamushääli ei saa.
Samuti selgub sageli, et paljud "ei tahagi kaasa rääkida". Nad tahavad teha oma tööd ning eeldavad, et inimesed, kes on valitud neid juhtima, teevad sama innukalt oma tööd. Tööd, milleks nad on valitud: otsustavad, kaaludes kõiki vajalikke argumente.
Teada- tuntud paradoks on, et kõrvaltvaataja teab alati paremini, kuidas asjad käima peavad. Olles ise "seal"- tekivad automaatselt - "seda ei saa teha sellepärast, et...", kuna taustainfot saab olema rohkem. Ideaalses elus ei tohiks samal ajal muidugi takerduda mugavusstsooni, vaid "ei saa" asemel küsida, aga kuidas siis saaks.
"Seal" näed sa ka paratamatult natuke suuremat ja laiemat pilti, kui sinust allpool olevad, kes takerduvad pigem pisiasjadesse, mis kogu suurt pilti ei mõjuta ega muuda, kuid samas raiskavad ressursse.
Kaasatus on oluline. Kuid demokraatia peab olema juhitud. Probleem taandub taaskord vanale lihtsale tõele- puudulikule kommunikatsioonile. Inimesed ei oska suhelda, innustada, kuulata.
Ning teine oluline aspekt- liiga lihtsalt kipume end distantseerima. Jube lihtsalt tekib "nemad" ja "meie". Anonüümne riik, kes meid kiusab.
Kas on õigeid ja valesid vastuseid- või on halvem ja parem müügitöö?
Kas lastele tervislikud tingimused või rohkem lasteaiakohti?
Kas täna rohkem toetusi või homme natuke lihtsam elu?
Kas sotsiaalsed töökohad või keeldumine õpitud abitusest?
Kas professionaalsed poliitikud või idealistid?
Kas enese upitamine on eetiline?
Aga konkurendi puudustele osutamine?
Õnneks on järjest enam näiteid, kus inimesed tulevad ja teevad ära. On aru saanud, et ainult mina ise saan muuta ja mõjutada, et asjad muutuksid.
PS. Eelnev ei tähenda, et mulle meeldiks praeguses poliitelus toimuv.
Kahjuks "otsustamisprofessionaalsust" ei ole olemas... On küsimusi, kus ei ole ühte, selget, ratsionaalset vastust. Ja ka sellepärast peab otsustamisprotsess olema läbipaistev. Küsimus ei ole mitte sellest, et me koguks kõik inimesed kokku arutama, aga selles, et nendest võimalikest kaalutlustest räägitakse avalikult, avalikus meedias, mitte ei aruteldaks tagatoas ja siis tuldaks välja otsustega.
VastaKustutaNäiteks, kui Suurbritannias minister plaanib väga selgelt uut seadust oma haldusalas (ja mitte tehnilist/administratiivset muudatust), mida valimiste ajal ei ole läbi räägitud, siis ta tutvustab selle seaduse ideestikku hakatuseks ajakirjanduses - ning siis ootab võimalikke reaktsioone. Kui vastuseks on üksmeelne "see meile ei sobi, sest X, Y, Z", siis maetakse see maha või seletatakse, kuidas X, Y ja Z vältida. Kui idee saab mingi üldise konsensuse, siis see läheb alles juristidele välja töötamiseks ja huvigruppidega kooskõlastamiseks.
Teine asi on ka see, et valimistel tutvustatakse oma programme ning nendega ollakse seotud: tehakse siiski peamiselt neid asju, mida valimiskampaanias on kõneldud. Seal ka rahvas annab oma hinnangu, lähtuvalt aruteludest ja pakutud variantidest (kirjutasin ka siin: http://tatsutahime.diaryland.com/mai2009.html#2009-05-21_19:48)
Meil on internet, meil on massimeedia, meil on reaalne võimalus arutelusid kommunikeerida. Küsimus on tahtes.
Aga valusad ja vajalikud otsused, mis enamushääli ei saa on üldiselt demagoogia, mida valitsused kasutavad, et rahva tahtest üle sõita. Jah, sõja või katastroofi ajal võib see nii olla, aga rahuolukorras on võimalik alati oma otsuseid selgitada ja sellele legitimatsiooni küsida. Ja kui "enamus" ei soovi, siis on enamuse enda süü. Tagajärjed teevad haiget, siis kannatavad. Loomulikult, vähemuste kaitse ja inimõiguste piirides, konstitutsioonist kõnelemata.
"Kaasatus on oluline. Kuid demokraatia peab olema juhitud."
VastaKustutaeks see lause peegeldab sinu maailmapilti. just sellises sõnastuses, "juhitud"? kas peab olema juhitud?
Kuidas oleks esindusdemokraatia asemel osalusdemokraatiaga?
VastaKustutaMa ehk poleks pidanud teemat poliitikaga siduma, ei tea sellest piisavalt palju. Aga esimese hooga meenuvad mulle haridus- ja haldusreformid, mida piisavalt nämmutatud, aga siiani ära tegemata. On see õige ja hea? Ma ei oska öelda.
VastaKustutaUsun, et ju on meie demokraatia alles liiga noor. Mõlemal poolel on veel palju õppida- poliitikutel oskust oma mõtteid arusaadavalt selgitada ning "rahval" oskust kaasa mõelda, julgust reageerida ja natuke suuremat pilti näha kui mu tänane heaolu ja töökoht.
ÜE üritus sai läbi ja kommentaaride järgi otsustades oli igati mõistlik. Kahju vaid, et polnud Kanal 2-s venekeelsete subtiitritega ülekannet...