Avameelselt blogimisest

20. mail on mu blogi sünnipäev. Et siis õigupoolest peaks see postitus ilmuma mõned nädalad hiljem. Aga.
Ihuüksinda võõra linna tühjas hotellitoas- see lihtsalt paneb kirjutama:)

Minu blogi sai alguse täiesti pragmaatilisest soovist. Olles mitu aastat kõikvõimalikel koolitustel kuulanud seda, kuda web2 meid õnnelikuks teeb, otsustasin ise järgi proovida.
Paari kuuga oli selged skeemid, kuidas tekib blogtree ja blogspoti TOP. Tõdemus, et loetava blogi pidamine on täiskohaga töö. Ning seda tuleb turustada nagu iga toodet- atraktiivne pakend, mahlakas sisu, stabiilne kvaliteet ja järjepidevus; kuni püsilugejate leidmiseni intrigeeriv pealkiri ning õigel kellaajal avaldamine õigele sihtgrupile. Lisaks 24/7 online, et laskuda diskussiooni... Ehk siis korporatiivblogi pidamine saab toimuda ainult mitmetel-setmetel tingimustel. Eesti ei ole Ameerika. M.O:T.T:

Eksperiment sai ammu läbi, aga ma kirjutan edasi. Olles läbi elanud kõik needsamad lastehaigused, mida ilmselt iga blogipidaja on põdenud- täielikust depressioonist: miks nad ometi ei loe!! kuni täieliku ükskõiksuseni ja lõpuks rahunenud tõdemuseni: ma kirjutan endale.
Mina-mina-mina! Ma pole ilmselt terve elu jooksul kokku nii palju rääkinud endast, kui selle möödunud blogiaasta jooksul. Ja siin on see kuidagi lihtne- blogi lugemine on vabatahtlik. Kellele ei meeldi minu mina, see mu blogi ka ei loe....
Anonüümselt interneti tühjusesse kirjutades kipub meelest minema- blogi ei ole päevik ja isikliku elu koht pole veebis. Kommentaarid aitavad selle meeles hoida.


Kuna me tegelen (endiselt) aktiivselt teemaga "kelleks saada", siis ilmselt kusagil hingepõhjas oli väike lootus: et äkki... äkki, olen ma elanud kõik need aastad õndsas teadmatuses, et ma olen kohutavalt andekas ja selgub, et ma olen hiilgav kirjutaja, kes suudab ennast sellest ära elatada. Imet siiski ei juhtunud:) Ma olen täiesti ootuspäraselt keskpärane ja lisaks on mul probleeme (täiesti mitte ootuspäraselt) grammatikaga. Mistõttu võin rahuliku südamega oma võimalikust listist- "kelleks saada"- kirjutamise maha tõmmata. Teha seda kohustuslikus korras iga päev.. no way. See pole minu jaoks.
Küll, aga, olen ma leidnud enda jaoks täiesti üllatuslikult kirjutajad, keda ma tõepoolest fännan (ja see on minu puhul väga haruldane....). Kunagi, ennemuiste, olin ma perekooli-sõber. Siis jõudsin loogilise jätkuna delfi naistekasse. Ka sellest sai kõrini ja delfi asemel sai mu igapäevaseks lugemisvaraks postimees.ee. Täna ma enam Postimeest lugeda ei viitsi. Ma saan ülevaate sellest, mis maailmas toimub, blogidest. Mulle meeldib raamidest väljas lähenemine. Mulle meeldib nende meeldivate kirjutajate subjektiivsus. Täna ja praegu ma usun tõepoolest, et ajaleht on varsti surnud. Me igaüks koostame tulevikus oma ajalehed ise...

Huvitav on bloginduse nn sisemaailm. Kuigi me üksteist ei tunne, on ka siin, nagu ka muidu elus "omad seltskonnad". Sa tajud selle ära kommenteerides- kas käib jagatav teema kõrgelt ja kaugelt üle su pea või siis on tegemist inside ringiga, kuhu sa pole oodatud.
Hästi veider.

Olen enda kohta teada saanud, et kui ma muidu olen kiire mõtleja-ütleja-reageerija. Siis kirjutamiseks vajan ma aega. Liig paljud sissekanded oleks tahtnud veel küpseda ja viimistlemist. Ja ma ei oska kommenteerida! Kes oleks võinud arvata, et ka see on oskus, mida peab õppima...?
Ma tõeliselt imetlen siin maailmas neid nn staarkommenteerijaid- kuidas nad suudavad nii täpselt oma mõtet väljendada??? Ning teine mida ma kadestan- aeg. Kuidas on teil küll niipalju aega, et mitu korda päevas blogida??

Üllatuslikult olen ma ennast tundma õppinud täiesti uuest küljest. Nagu ilmselt paljud meist- kirjutan ka mina üht ja sedasama lugu ikka uuesti ja uuesti. Ma poleks veel aasta tagasi uskunud ja teadnud, et mulle lähevad niivõrd korda rahvusteemad, haridus ja profaanlus, et ma ei väsi ikka ja jälle erutumast ja kirjutamast taas kord sedasama lugu.

Kuna ma olen Powerpointi põlvkond, siis on osutunud üllatavalt keeruliseks, lihtsalt ning arusaadavalt- ilma slängi ja anglitsismideta - täislausetega kirjutamine. Kui kommentaarid sinu teksti all ei kirjuta isegi mitte aiaaugust vaid lausa naabri koerast, siis paneb ikka mõtlema küll. Kirjutamine on kunst.

Ning veel- kuigi elus on rohkem helgemat poolt, siis olen aru saanud, et lõbusamate juhtumite kirjapanekuks- nii et see poleks labane ja oleks ka lugejale naljakas,- on vaja annet (mida mul pole). Oluliselt lihtsam on kritiseerida, vinguda, ironiseerida... Aga proovin oma blogi ikka tasakaalus hoida, et sellest ei saaks vaid vihkamise nurgake.  Ma tänan teid, et olete olnud selle aasta minuga:)