Eurovisioonist

Miks Eesti eliidile ei meeldi estraad? Lähiminevikust kohe võtta kaks näidet: Baskini teatri- ma ei teagi mis sõna siinkohal kasutada- ärastamine, kantimine, reorganiseerimine?- NO teatri vastu ning Eurovisiooni muutmine Eesti lauluks. Kusjuures küsimus pole isegi mitte meeldimises/mittemeeldimises, vaid ühe teatud zanri alavääristamises ja teadlikus hävitamises.
Minu jaoks jaotub kultuur laias laastus kolmeks. Esiteks haltuura. Defineeriks seda nii, et tehakse eelkõige raha pärast, ilmselgelt lati alt läbi joostes. Siia punti läheb ka nn taidlus. Ehk hinge ja südamega tehtud asjad, mis paraku oma professionaalselt tasemelt jäävad küündimatuks ja piinlikuks. Kuigi, mis seal salata see viimane võib hea kommunikatsiooniga pöörduda campiks, mis on iseenesest lugupeetav zanr. See on segment, mida ma ei salli.

Teine on nn tapeedikultuur. Meie igapäevane kultuur. Eelnevast eristab seda professionaalsus. Segment, mis ei nõua tarbimiseks samuti meeletud ajutööd, aga on hädavajalik lõõgastumiseks, karmi maailma eest põgenemiseks, meeleolu loomiseks, eestikeelse loomingu edasikestmiseks ja tööandjaks.
Ning siis see "vau" kultuur. (Ma ei tahaks seda nimetada kõrgkultuuriks, sest sellest ei tea ma midagi). See on väljund, mis lõhub ja ületab piire, traditsioone. Katsetab ja uurib. Suudab minimaalsete vahenditega teha maksimaalset. See on mitmekihiline ning nüansirikas. Ja seda ei saa olla palju- see poleks lihtsalt loogiline ja teiseks oleks see väsitav.
See, kustkohast jooksevad nende kolme vahel piirid, sõltub taustast ja silmaringist. Mida rohkem oled sa lugenud, kuulnud ja näinud, seda raskem on sind üllatada, seda ekstreemsem ja geniaalsem peab tulemus olema. Sinu enda haritus ja kogemused määravad, kas näed kiiges vaid kiiku või sümbolit ja lugu. Kunsti puhul, mulle tundub, lisandub veel kontekst- tulemusest olulisemaks osutub vahel see millal, kelle poolt ja kuidas on teos sündinud. Mida aeg edasi, seda  enam saab oluliseks meedia ja arvamusliidrid.Camp oma siiruses võib pöörduda "vau" kultuuriks kui selle esitaja on karismaatiline isiksus, kes suudab suhelda ning end müüa ja/või endale autoriteetsed arvamusliidrid selja taha koguda.

Kuhu siinkohal paigutub alternatiiv (muusika), mida mulle uudses Eesti Laulu formaadis lubati-  jääb mulle kui võhikule hetkel arusaamatuks. Minu meinstriim maitse jaoks olid tugev 90% esitatust korralikud raadiopopi lood. Tiiu imekena laul oleks olnud endise jugomaade "kitsekese"lugude arvestuses, mis igal aastal esikümne punkte koguvad, täiesti arvestatav konkurent. Või muudab loo "alternatiivseks" kehv müügitöö- et kui su produtsent suudab sind müüa ainult Raadio 2-le, siis muutub su lugu automaatselt alternatiivseks? Või olid alternatiivsed need ülejäänud mustalt lauldud kolmeduurilood?? (mõne "alternatiivse" loo muutis karjuvalt piinlikuks vaheklippide (estraad!) professionaalsus). Eks ma olen muidugi võhik- jään huviga ootama näiteks muusikaspetsist Sesamy kommentaare. Aga võidulugu oli kena poplugu ning loodetavasti kordab kunagist Brainstormi edulugu.
Selle kõige taustal muutub küsimus, miks lammutada toimiv ning leiutada uus jalgratas ilma kvalitatiivset väärtust muutmata/lisamata veelgi aktuaalsemaks.
Ma olen eelnevalt kirjutanud sellest, kuidas teatud kildkond, kasutades ära oma võimu, üritab seaduste abil viia rumalat rahvast "õigele teele". Sedakorda, tundub mulle, on lugu natuke teine. Siinkohal ei võidelda ju "kräpi" vastu- või julgeb keegi öelda, et Baskin, Nuter, Veski ja Pugatsova teevad haltuurat?, vaid oma subjektiivsete eelistuste põhjal, kasutades ära võimupositsiooni määratakse see, kes saab raha ja kes mitte. Estraad on zanr, mis võib meeldida või mitte. Aga seda saab võib ja tehakse samuti professionaalselt.
Tegelikult, kuna eurovisoon meie elu suurt ei mõjuta, peaks vist olema õnnelik, et rahvusringhäälingus ei tööta inimesed, kes põlgavad näiteks folki ja rahvamuusikat. Milleks meile laulupidu? Mulle see ju ei meeldi.

Fakt on, et mida enam meedia killustub, mida rohkem tekib juurde subkultuure, seda raskem on luua teoseid, mis sobiksid massidele- ning mis kõige olulisem, mida oleks võimalik kommunikeerida massidele. Selle taustal tundub selle ühe ja õige nimetamine kuidagi eriti veider.
Ma kaldun nüüd küll natuke teemast kõrvale, aga ravimist vajaks ka eestlaste kinnisidee, et 1,3 mln inimest suudab igal aastal-võistlusel-konkursil toota esikohti. Eurovisiooni ja spordi vahel paralleeli tõmmates - eks see kiikingute ja naisekandmiste leiutamine on ju analoogne reaktsioon- nõme maailm ei saa aru, et klassikalised spordialad (milles me ei suuda esikohti igal aastal saada) on lootusetult "out". 

Estraadi juurde tagasi tulles. Ilmselt siiski muretsemiseks põhjust pole. Turg paneb asjad paika. Kuuldavasti pole kummalgi teatril publikuprobleemi ning Eurovisiooni korraldatakse hoolimata Eesti arvamusest edasi senikaua kuni püsib nõudlus.
Ja et Eesti sai juurde 10 toredat lugu, on vahva nagunii.