Kui Eestist saab Tallinn (koolireformist)

Täna ma ilmselt palgatööni ei jõuagi- maailm tahab päästmist...:) on alles päev.
Ma saan aru, et see teema mind enam (varsti) ei puuduta ja poleks mingit põhjust sõna võtta. Tänu laste "õigele" sünniajale pole ma pidanud muretsema ei oma lastele võimaliku kehtestatava religiooniõppe, ei keskkooli katsete ega ka selle pärast, et lapsel tuleks kolmel korral uue klassiga kohaneda ning "oma kooli" ja "päris klassi" tunde puudumisega. (Jah, see viimane argument on muidugi selline so-so. Ma ise olen vahetanud kooli 3 korda. Ma sain hakkama- ma olen hea kohaneja. Aga kõik ju pole sellised...).
Aga kogu see demagoogiline loogika ajab lihtsalt jooma.



Tsiteerime Lukast (pärit tänasest Postimehest)
«Prantsuse Lütseumil on näiteks põhjust eeldada, et Tallinnas on olemas üks või mitu põhikooli, kus õpetatakse prantsuse keelt algklassidest peale.» Johhaidii... selleks, et prantsuse lütseum saaks oma planeeritavatesse 3-4 ülisuurde klassi tulevikus lapsi valida, eeldab see, et eelnevalt on 9 aastat (!) nendes "ühes või mitmes põhikoolis" eelnevalt prantsuse keelt õpetatud. Mis point on Prantsuse Lütseumil, kui 90% gümnaasiumiõpilastest alustab keeleõppega alles 10. klassis? Kas Sa Lukas tunned kedagi, kes on 3 aastaga keele selgeks saanud?
Õpetatagu. Tehtagu.  Tallinnas on 3 kooli ( + mõned koolid, kus võimalik kursusena piisava soovijate arvu korral õppida) kus põhikoolitasemel prantsuse keelt õpetatakse.  Ehk enne teeks ja siis lammutaks???

«Kuid tema sõnul peaks see (Prantsuse Lütseum)põhikool siis olema piirkondlik kool." Kas keegi oskab mulle öelda, miks on riigi huvides, et head õpet saaksid ainult kesklinna lapsed??? Et lihtrahval pole kesklinna asja, kobigu oma getosse tagasi. Ma jätan kõrvale kõik manipuleerimisvõimalused, mida see endaga kaasa tooma hakkab. Asi on põhimõttes. Täna on kõigil Tallinna lastel võimalik astuda endale sobivasse kooli. Kes ei "taha oma last katsetega traumeerida" võib lapse panna elukohajärgsesse piirkonnakooli.  Vaba maa vaba valik. Ning põhikooli järel on noorel võimalik teha järgmised katsed endale sobivasse kooli. Uue koolireformi järel määrab riik (või õigemini vanemate valik, kuhu endale elamispind on muretsetud), millises koolis PEAB sinu laps õppima.

Lukase sõnul on pealinna suurimaks probleemiks praegu see," ..et siin on palju väikeseid gümnaasiume, mis spetsialiseerunud nõrgemate põhikooli lõpetajate vastuvõtmisele"- miks see on probleem?? Miks pole poistel, kes on põhikooli jooksul lolli mänginud, kuid kellel mõistus pisut hiljem pähe tuleb ja  tüdrukutel, kel katsete päeval oli lihtsalt kehv" päev, õigust omandada soovi korral keskharidust?
Et õppigu kutset. Jah, muidugi, miks mitte. Vaatame veelkord koos üle selle nimekirja, millised on põhikooli lõpetanud tüdruku võimalused kutseõppeks. Millised on kutseharidusega noore edaspidised võimalused elus tänastes tingimustes, kus pead olema valmis iga hetk ümberõppeks? Vaatame tänast töötute statistikat hariduse põhjal. Ma ei halvusta kutseharidust, vastupidi, tasemel kutseõppe tunnistus võiks olla iga keskkoolilõpetaja CV-s (nagu vanasti) - aga, teeks selle süsteemi enne korda ja alles siis sunniks lapsi 15 aastaselt oma elu tähtsaimat otsust langetama.

«Uuenduste peamine eesmärk on see, et hoida ühiskonda täiendava kihistumise eest. Gümniaasiumite erinev tase aga selleni viib ja gümnaasiumite tase on meil praegu muutunud ebavõrdseks.» selle väite eeldus on see, et gümnaasiumit on võimalik muuta tugevaks kooliks nn käskkirjaga. Halloo, Lukas, oled kuulnud: pakkumine- nõudlus?? Konkurents tekib kui pakkumine on väiksem kui nõudlus. Edu sünnitab omakorda edu. Kui su (kooli) tase on piisavalt kõrge, et riisuda koort, siis saad valida ka õpetajaid. Miks me tegeleme tagajärgedega selle asemel et tegeleda põhjustega? Miks mõned koolid on nõrgemad kui teised, mida selleks on tehtud et tase paraneks ja neil koolidel oleks võimalik lapsi valida? Härra minister, seda tahaks kuulda.
Kuna ma räägin praegu ainult Tallinnast, siis jätan kõrvale maalaste "mittekihistumise". Aga väga isiklik näide. Minu täditütar elab nö ääremaal. Kohalik kool muutus mõni aeg tagasi põhikooliks ning kuna tase pole mainimisväärt, siis läksid tema lapsed kooli 20 km kaugusele keskusest, et pärast algkooli poleks solgutamist ja kohanemisstressi. Ja see vahemaa ei tähenda Tallinna mõistes 15 minutist sõitu, vaid koos sobiva bussi ajagraafiku leidmise ja ümberistumistega veedavad need 7- 15 aastased lapsed edasi-tagasi sõites oma päevast vähemalt poolteist tundi. Vanem laps läks sel aastal gümnaasiumisse ning lähim tasemel kool on juba 60 km kaugusel. Kuna sealt iga päev edasi tagasi sõita oleks kallis ja ajamahukas, elab see 16- aastane neiu üürikorteris. Täditütrel on 3 last. Laste koolitamine saab olema kulukas. Mis oleks variant B? Müüa maha oma suur aiaga maja (millel puudub igasugune turuväärtus) ning otsida elu- ja töökoht linnas kus koolid lähemal?
Kui see pole hariduslik kihistumine ning diskrimineerimine, siis mis see on?
Vägisi häid konkurentsivõimelisi koole ei tekita- nõus. Lapsi jääb vähemaks ja pole mõtet hoida väikseid koole, kui vanemad oma lapsed nagunii edukamatesse viivad- nõus.  Gümnaasium, mille lõpueksamite keskmine on alla 50 palli on jama- nõus.
Aga lubage küsida, kui meie lähinaabri juures Soomes ringi sõidad- siis igas suvalises Lapimaa nurgas on kool ja pood ja vabrikud. Soome riik on leidnud, et see on oluline (ükskõik kui palju see ka maksaks). Kool on ainult üks pisike tahk kogu suurest regionaalpoliitikast. Kas Eesti tahab, et Mõisakülas, Salmes ja Kärdlas elatakse? Täna tundub mulle, et vastus on pigem- ei.

Esimest korda elus ootan ma valimisi. Tundub, et vähemalt Tallinna ametnikel on mõistus peas. Üheks põhjuseks, et Tallinn on eriarvamusel ilmselt see, et esiteks enamik koolidirektoreid on keskerakondlased ja teiseks, et kohapeal elades ja oma lapsi koolitades nähakse asju ilmselt natuke realistlikumatena.

«Kooliastmete lahutamine ei saa olla kogu haridussüsteemi põhiküsimus, on palju olulisemaid probleeme, millega oleks vaja tegeleda: kuidas kaasajastada õpet ja õppimist, õpetajate ettevalmistust (mis omakorda saab alguse kõrgkoolide kvaliteedist), tagada koolide varustatus 21. saj kohaste õppevahenditega, õppekava katmine e-õppevahenditega jne,» märkis ta (Viivi Lokk Tallinna haridusameti üldhariduse osakonna juhataja).
Vähemalt kellelgi on mõistus peas.

Loe samal teemal veel
Kukupai kogemusi Eestimaa äärelt 
Minu hämmingut inimeste empaatiavõime puudumise ja idealismi koolide konkurentsivõime muutumise kohta.