Nädal 44

Millal te mängisite viimati laevade pommitamist!
No just! Icom koolitusel kasutati seda harjutamiseks ning nagu koolitaja ennustas, tekitas mäng rohkem elevust ja segadust kui raadiosaatja ise.

Vanad asjad tulevad tagasi. Mingi aeg tagasi avastasin, et mul käib 3 paberlehte, milles on ristsõna. Mees lahendab sudoku ära, aga ristsõna on jäänud täiesti tähelepanuta. Ja nüüd lahendan. Päris huvitav on. Ma olen paraku suunatud ainult lahenduse leidmisele, muud ruudud mind ei huvita. Üritan teha niipalju kui võimalik oma peaga, aga mõnd asja siiski guugeldan.. ja olen avastanud, et tänapäeva guugle ei sobi ristsõnade lahendamiseks. Sest annab definitsiooni, mitte sünonüüme ja linke. Loomulikult saaks õigemini küsida, aga mu meelest on see muutus tähelepanuväärne. 

Kui mul on ükskord aega, siis tahaks leida mõne autoriteedi ülevaadet sellest, mis on saanud sotsiaalmeediast. 
Mul on Facebook, X, Threads, Bluesky. Linkedinis, Instas ja Tiktokis on konto, aga neisse pole väga ammu saanud, kuidagi üldse ei kõneta. Eelnimetatutest meeldib ilmselt kõige rohkem X, aga hoolimata mu ponnistusest laikida ja followda naljakaid meeme, huumorit ja feministlikke postitusi, kostitab algoritm mind järjekindlalt USA ja Ukraina teemadel. Threads on mu jaoks natuke liiga nunnu. Ja Blueskys on liiga väike kogukond, mis tähendab, et vahel pole seal midagi. 
Selleks, et saada jälgijaid, tuleks teha tööd. Igal pool on oma väiksed inside grupid. Sama, mis blogimaailmas. Ei viitsi.
Aga see selleks. 

Teemat alustasin sest, et kuidagi enam ei huvita. Vahel läheb päevi, kui ma ei vaata mitte ühtki kontot. Ja mu ümber on üllatavalt palju (noori) inimesi, kel pole üldse kontosid. Vahel taban end mõttelt, et aga kus nad siis oma reisipilte postitavad ja saan aru, kui totter see küsimus on...

Ja ma ei jaksa rääkida hommikust, kus FB otsustas, et blokib mu ära ja blogger, et peaksin vahetama parooli  või juhtum, kus üritasin Pariisi ühistranspordikaarti läbi äpi ( ei õnnestunud) ja eilne juhtum, kus (olen äriklient, võtmeklient) pidin kiiret probleemi lahendama Ahmediga vestlusaknas.. Ei ole enam mugav ja tore. On ärritav ja ajamahukas. Ja ma ei imestaks, kui varsti saavad konkurentsieelise ettevõtted, kes ei küsi sult hunnikut isikuandmeid, lase teha udupeeni salasõnu, ei oma vestlusroboteid ja äppe...
Tahakski mõnelt profilt kuulda, kas see on mina ja maailm personaalne tüdimus ja üleküllastus. Või laiem trend. Kas me liigumegi vaikselt tagasi analoogmaailma..?

Ma loen praegu ülipõnevat raamatut Mollick "Kaasaru". Parafraseerides klassikuid..mõtlemapanev. Muu hulgas tõdemus, millega ma nõustun. Ai on tagajärg. Põhjus on inimene oma ahnuse, võimuiha ja egoga.

Kevadel otsustasime aknad välja vahetada. Otseselt midagi viga polnud, talvel küll kleepisime, aga üldiselt on mul aknad aastaringselt lahti.  Näha, et olid vanad ja väsinud ja ilmselgelt pole me kunagi nii rikkad, kui praegu. Seega otsus, vahetame.
Müügiinimene tegi oma töö ilusasti ära ja lubas, et aega läheb vähemalt kaks kuud.  Üks poiss käis mõõtmas. Meil on lift, suurusega X, juhtisin sada korda tähelepanu. Pandi kirja.
Nagu päriselt tahate puidust aknaid, imestas? Jah. See oli mu üks ja kindel tingimus. Puidust ja kõik osad avatavad, nagu vanad.

Septembri keskel tuldi paigaldama. Umbvenelased. Oo, aga teil on ju lift?! Ei mahu!
Uma/sila... tassisid trepist.  Ja jälle hakkas jaur pihta. Miks ometi puidust aknad.
Juttu ajades selgus ka kontekst. Et mingid lollakad tellivad puitaknaid, ise elavad nõukaaegsetes majades, mis tuult ei pea. Veidral kombel on mul viimasel ajal mitu korda imestatud, et .. kas te tõesti elate veel SEAL?! #äraolevaene.
Tööd tegid nagu eestimaalased ikka, pärast koristasin toad, koridorid, liftid. Sein ja uus aknalaud tahavad pahteldamist.
Möödus  vaid kuu ja tulid viimistlustüdrukud. Pidid tulema kell 9, jõudsid kell 15.30. Pidin tühistama õhtuks planeeritud ürituse. Ja no kujutage elu ruumis kombinatsioonis kass+ kilega kaetud pinnad. Õnneks olen ma  vaene ja elan korteris, kus on palju erinevaid ruume ning oldschool planeering.
Tüdrukud tulevad veel korda kolm, Sest pahtel. Lihv. Värv. Vast saab jõuluks korda.

Seriaalisoovitus.  "Räpane äri". Räägib inimeste võitlusest veefirmade vastu. Ei teagi, kas Inglismaa on lihtsalt nii tugev, et julgeb selliseid filme teha- näidata (analoog oli ka võitlus Postiameti vastu) või vastupidi. Masendav.
Usutavasti olen ma varem kirjutanud oma hämmingust inimeste usust, et kõik ettevõtted toodavad/teevad meelega lihtsale inimesele halba. Sest asutus ja riik  on ju teatavasti asi iseenesest ja panga/toiduainetööstuse/kaupluste töötajad ja juhid saavad oma toote/teenuse kusagilt täiesti teisest kohast. 
Ei tea, kui õiged olid filmis esitatud faktid, aga see oli ikka demagoogia ja korruptsiooni meistriklass. Ilmselt ongi mu iroonia kohatu ning UK keskkonnaameti ja veeettevõtete inimesed joovad ainult pudelivett ja ujuvad Vahemeres.