Kratist

Lendav mainis AI suurima probleemina, et kaduma läheb emotsioon ja noh, tegelikult ka ju isetegemisrõõm, ja see viimane on sageli võib-olla isegi kõige olulisem. Ilmselgelt suudaks  ai mu blogi kirjutada oluliselt paremini kui mina seda suudan. Aga meeldib.  Ise. 

Me valmistume üheks kohalikuks laulupeoks ja selle repertuaaris on laul, mille autoriks kohalik, ma ei tea, muusikaõpetaja äkki. Ei ole tema tausta guugeldanud, seega päriselt ei tea, aga näiteks meie koolis muusikaõpetaja kirjutas taolisi natuke naiivseid laule. Vanasti nimetati seda asjaarmastajalikuks taidluseks,. Lisaks isetegevuslased, haltuura...  Ja kui ma nüüd võrdlen seda laulu näiteks AI poolt tehtud lauluga "mu vend on lesbi", näiteks, mis on ju väga meeleolukas ja äge laul, siis ma ütleks küll, et mingites kohtades, äkki peaksimegi andma ohjad AI-le üle, et vältida inimeste poolt tehtud kräppi. Okei, siin võib vastu vaielda, et kumb kräpp on hullem. kas masina või inimese poolt tehtud.

Btw,  kas olete tähele pannud,  et sõjajärgsed nõukaplakatid on stilistliselt väga ai  tehtu sarnased. Või siis vastupidi. 

Kirjutasin varem, et umbes paar nädalat tagasi otsustasime kasutada ühe firma poolt pakutavat teenust. Teenus seisneb selles, et otsib välja profiilile vastavad ettevõtted ja saadab neile kirja ja siis, kui kirjale ei tule vastust, siis followupid. Põhimõtteliselt ta teeb sedasama, mida mina tegin, aga kakskümmend korda kiiremini ja automatiseeritult. Probleemi taust on selles, et umbes aasta tagasi üks klient, kes pidevalt ostis ühte konkreetset toodet, loobus, Ja nüüd ma olen aasta jagu üritanud sellele konkreetsele tootele leida ostjat. Tagajärjetult. Nagu peaga vastu seina. Ei raatsi selle toote tootmist ka lõpetada, kuna on potentsiaalikas ja väärtuslik ja kõik need muud asjad.  

Praegu veel tulemust pole. Kontakte muidugi on juurde tulnud. Reeglina toodetele, mida ma müüa ei taha. Algoritmi ja prompt'i peab veel kohandama ja kohendama, et leiaks õigemad kliendid. Ma keeldun uskumast, et neid kusagil pole...,

Esimene järeldus on  üllatus,  kui ilusad on mõnede firmade äraütlemise kirjad.  Kui ma ise vastan  reeglina lihtsalt: no, sorry.  Siis inimesed saadavad südamliku  vastuse,  et kindlasti tore toode,  aga lihtsalt ei soovi sel ja teisel põhjusel. 

 Siiani on vastused olnud täpselt samad, mida olen saanud terve aasta. Kes selle valdkonnaga tegeleb, eelistab kohalikku ja/või siis tahab osta vähe. 

 siit tegelikult tekib mu järgmine probleem. Mulle on tööd juurde tulnud. Vastad, kohtud,  vahetad kirju,  koostad pakkumisi,  saadad näidiseid...ja kui siis klient alustab juba juttu sellega, et ma tahaksin osta vähem kui üks alus,  või siis alustab juttu hinnast, et ma nii tahaks seda toodet, aga, palun tahan väga-väga soodsalt, 

siis sorry, mina ei taha sinuga äri teha. Ja siit  dilemma, et kuidas öelda ei, ei ütlemata, sest äkki tegelikult ikka tuleb midagi,  või  siis on teda vaja tulevikus...

Varastatud internetist

Kuna ma olen mõlemal pool lauda, st nii ostan kui müün, tänu sellele olen hakanud endalt küsima, et mis on tegelikult see trigger, et avaksin pakkumiseks saadud kirja, vastaksin kõnele,  kohtumispalvele. jah, Loomulikult hästi oluline on see, et mis pealkiri sellel kirjal on ja kuidas see on kirjutatud jne. 

Ja  vajadus.  Kui nt  see kirjasaatmisteenus. Ma ignosin mitut kontaktivõttu. Aga üks päev juhtus päev,  kui olin meeleheitel.  Ja ka siis kuulasin ära, aga ei jõudnud tehinguni. Mingi aeg hiljem võtsin juba ise ühendust.  Mõistata siis,  millal on õige aeg või millal aeg loobuda. 

Või siis.  Mul üks klient kes tahab osta,  aga ma ei taha müüa. Ta on tüüdanud mind pea aasta,  aga tal on mingi karisma- ei räägi ostust,  vaid niisama.  Ei muutu familiaarseks.  Ma olen vahel ta kõnesid ignonud,  aga ta on järjekindel. Ja me oleme saanud  nn sõpradeks ja sõbrale on ei öelda juba keerulisem.  Tehinguni me siiski jõudnud pole,  kuna  firma krediidinäitajad polnud head. Eks  näis.  Aga sama strateegia mulle ei sobi mu isikuomaduste tõttu. 

Aga lõpuks hakkab ikkagi mängima inimlik mugavus ja laiskus, et kui mul täna ikkagi on väga hea suhe mõne tarnijaga, kõik töötab, ma olen kõigega rahul, siis isegi kui sa pakud mulle natuke soodsamat asja, ma ei viitsi, sest see ümbervahetus tähendab hästi palju tööd, sebimist, vaeva, aega, Aega, ehk siis ressurssi, mida meil tegelikult ju mitte kellelgi pole. 

Mul oleks vaja robotit,  mis murraks mugavuse

ühest suva filmist sain paar head tsitaati 

Selle asemel,  et (peale koondamist) kukkudes haarata järgmisest redelipulgast, leidsin hoopis tiivad  

Mees raius nüri kirvega puud.  Mööduja soovitab: tee paus ja terita kirves,  saab kiiremini.  Raiuja: ei saa,  mul pole aega