neljapäev, 23. oktoober 2025

Müümise sekstiil Neptuuniga


Kunagi ammu kommenteeris keegi mu postitust- tundud selline praktiline ja pragmaatiline, ja siis korraga mingid uhuu-esoteerilised postitused. Aga no mis ma teha saan, kui mu ellu tulevadki mingid teemad korraga, mingi rütmi ja mustriga. Praegu näitavad kõik tähed müüki ja paralleelmaailmu.

Nädalajagu tagasi sattusin väike-ettevõtjate seltskonda. Väikesed pereettevõtted,  mis ekspordivad riikidesse,  mida ma gloobuselt üleski ei leia. Elustiil 24/7. Mul on täielik aukartus, aupaklikus ja heas mõttes kadedus nende inimeste suhtes.  See,  kuidas nad väliselt mängeldes on saavutanud selle,  mis minul tuleks raskusega.  Lisaks imeline suhtlemisoskus, avatus ja positiivsus.  Ja eelkõige julgus võtta riske. 

Inimesed on erinevad. Olen lugenud blogidest, et diagnoos annab rahu ja kindlustunde. Mul on vastupidi. Diagnoos- mul on sellised isikuomadused ja vanus jne, võtab motivatsiooni ning riskijulguse. Kui ma ei tea, siis on mul oluliselt rohkem julgust ja indu katsetada ning proovida. Ma tean, et pole hilja. Aga mul on vaja ajus välja lülitada kalkulaator ja turuanalüütika, mis näitab halastamatut excelit iga äriidee kohta.

Nädalavahetusel pidin käima ühel üritusel, kus müüdi midagi natuke teises võtmes. See, et ma olen keskkonnas või inimestega, kellega mul pole absoluutselt midagi ühist, on suht tavaline.  Hea näide on- kui olin noor ja armunud käisin spordivõistlustel kaasas. Ma ei suhtu sporti mitte kuidagi, ei negatiivselt, ega ka positiivselt. Kui ülekanne algab, siis mu aju lihtsalt lülitub välja. Oli selline juhus, et vaatasime koos spordiauhindade ülekannet. Paar tundi hiljem küsiti mälumängus, et kes võitis aasta sportlase tiitli... ee??? 
No vot, ja see üritus on samast liigist. Mul puudub absoluutselt igasugune seisukoht. Aga väga põnev on vaadata, kuidas inimesed käituvad, mis neid motiveerib ning miks nad saavad nn müüdud. 

Üritusel oli palju muusikat. Muusika mulle väga meeldib. Kui aga mitu tundi järjest tulevad lood täpselt samas helistikus ja 100 kombinatsiooni ainult ühest sõnumist a la

jäta nüüd nutt ja jonn.. ta on teel.. ta näeb sind kui sa magad, näeb siis kui ärkvel sa, ta teab kas oled olnud sõnakuulelik ja hea...

siis.. Mingil hetkel märkasin, et kõik laulavad kaasa. Võõraid laule. Kõik need laulud on loodud klišeede järgi, sa intuitiivselt tead, mis tuleb järgmiseks. Müüginipp..

Ja sain järjekordse tõestuse, et ostjal peab olema huvi ning vajadus. Minul vajadus puudub. Igavese elu kontseptsioon tundub mulle hirmutav. Igal asjal peab olema lõpp. See aitab vastu pidada ja pingutada. Ning teine probleemne teema on minu jaoks "süü". Ma olen kogu elu näinud vaeva, et veenda end- EI ole süüdi, ja siis ta üritab mulle müüa kontseptsiooni, et me kõik oleme süüdi ja vajame andeksandmist. Automaatne blokk. Sina ei tule mulle seda ütlema. Ma ei ole süüdi. Ma olen inimene. Inimesed teevad halbu ja häid tegusid, olemata ise halvad.

Ma olen oma kolmandat ametit (müük) teinud nüüd nii kaks aastat, hool ja hoobil pole olnud vahet, vanast rasvast. Tõusin ühel hommikul üles ja sain aru, et nii enam ei saa. See mis on toonud meid siia ei vii enam edasi jne . Avasin meilboksi ja volaa- nägin koolitus, regasin. Ja tegemist on parima koolitusega üle paljude aastate. Ma teen suurima rõõmuga reklaami- koolitajaks on EYBA. Ega nad midagi väga uut ei räägigi, aga see karisma. Milline positiivne energia. Paar õppetundi on veel saada, aga selle tuules olen koostanud endale plaani ja seadnud eesmärgid ja olen neid meetode katsetanud. Ning töötavad.
Mis on huvitav- väga vana lugu ja nali, et tänapäeva inimesed kardavad helistada. Aga nende päevade jooksul olen ma kogenud ka vastupidist. Inimesed, kellele ma helistan, on siiralt üllatunud, kohmetunud. Seejärel väga rõõmsad, et saavad rääkida endast (m.o.t.t.) Ehk- inimesed pole harjunud enam ka kõnesid vastu võtma. 
Eks ma olen alguses ja kindlasti on veel kõvasti tulemas väga halbu kogemusi. Aga väga naljakas on. Suurim väljakutse on nüüd seda energiat hoida. Sest kui ma need eesmärgid saavutan, siis saab mul olema väga lihtne.. natuke veel pingutada ja siis saab läbi.

13 kommentaari:

  1. Helistamise puhul - ilmselt on inimesed tüdinud sellest, et ükskõik kuhu tekstimisel vastab ainult AI. Kuigi nüüd on gen AI hakanud ka kõnesid tegema.
    Muusika ja laulusõnad, nah. Neid tehakse nüüd ka gen AI-ga ja keskmine kuulaja on nii mageda maitsega, et ei tee vahet. Ei, see ei ole hea kvaliteet odava hinnaga, nagu mõni arvab. Kui kunagi oli kitši õigustuseks, et keegi vähemalt saab sellega endale leiva lauale ja natuke ajusid liigutada, siis nüüd on see õigustus ka kadunud.
    Elame hukatuse lävepakul.

    VastaKustuta
  2. Päris hirmsad laulusõnad! Ma usun sellesse, et laulusõnad mõjutavad inimese mõtlemist isegi siis, kui ta seda ei usu. Need sõnad on kontrolliva ja hirmutava sisuga, et inimene elaks pidevas tundes, nagu hukatus oleks ukse taga :P

    VastaKustuta
  3. mul tekkis küsimus, kust sa tead, et need kõik kaasalauljad juba enne laule ei teadnud, et need olid nende jaoks võõrad?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. see oleks kummaline, kui teaksid. 3 esinejat ( 1 eesti + 2 ameerika) andsid ca 30 min kontserdi järjest, või oli isegi pikem. Ma isegi laulsin rõõmsalt kaasa- sõnad olid ekraanil ja viis igituttav :)

      Kustuta
    2. Pakun, et nad teadsid. Nad kuulavad neid kanaleid, kus need kõlavad. Suur osa neist ei teagi ilmselt mingit muud muusikat eriti. Viisid on lihtsad, harmoonilised, teadlikult.

      Kustuta
  4. Miks inimesed helistada kardavad...? Ma just helistasin - remondiettevõte, "võta netis ühendust ja saada meile oma soov", mina otsin lehe pealt numbri ja helistan. Ma tahan kuulda teise poole häält, suhtumist, reaktsiooni... Whatsappi chat või veebivorm seda ei anna. Ma tahan päris inimest suhtluse teise otsa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kartmine pole vist õige sõna. Helistamine on mõne inimese jaoks sama piinarikas kui kellegi teise jaoks tänaval võõra inimese käest millegi küsimine. Tekib mingi äng, sõnad pole kunagi õiged ja jutu lõpuks on pooled asjad meelest. Mitte kõik pole suhtlemisfännid.

      Kustuta
    2. mulle on vist tänaval võõra inimese käest küsimine lihtsam. Nii et ma kahtlustan, et mul on kuuldavast tekstist arusaamisega raskusi, kui visuaalset pidepunkti pole. Kirjalik tekst on lihtne, imbub otse ajju.

      kooli võõrkeeletundide kuulamisülesanded olid kah väga stressitekitavad. seal mängis küll rolli ka kehv helikvaliteet, aga ega see ka helistades alati hea pole, vbla on mul endal liiga palju taustamüra, vbla teises otsas puhub kõnelejal tuul mikrofoni, sada häda.

      Kustuta
  5. See teine üritus kostab kahtlaselt religioosse taustaga, eriti kui õõvastavaid laulusõnasid lugeda. Ei taha, et Orwellilik "suur vend" mind nii unes kui ilmsi jälgiks, niigi linn turvakaameraid täis. Ma ei suuda viibida üritustel või kohtades kus osalejad on kardinaalselt erineva maailmavaatega, usulised üritused sama õudsed kui putinistide kokkutulekud.

    Helistamisega pole probleemi, kui vaja. Eelistan siiski tekstsuhtlemist, aega rahulikult vastata ja oma sõnastus ning reageering läbi mõelda. Samas on võõrastel telefoniga minuga ühenduse saamine välistatud, sest tundmatule numbrile ei vasta. Ei näe ainsamat põhjust, miks peaks võhivõõraga rääkimise peale oma aega kulutama, totaalselt puudub sellist tüüpi suhtlemisvajadus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Need laulusõnad on eesti tõlge popist jõululaulust "Santa Claus is coming to town" :D. Kes tõlkis, seda peast ei ütle, aga korduvalt kooriga esitatud.

      Kustuta
    2. 😁 Vat sulle siis, nii lihtne lahendus 😁
      Teine variant võinuks olla tehisaru, kes läbi neti kõigil pilku peal hoiab😱

      Kustuta
    3. Huvitav, et leidus keegi, kes seda laulu ära ei tundud. Täiega imestan praegu. Minu arust on sellest piiluja-Tom-i vaibiga laulukesest ka inglise keeles hulk paroodiaid ja meemegi tehtud. https://majandus.postimees.ee/191662/joululaulud#nr_12

      Kustuta
  6. Juba jõululauludega kontserdid :0
    Helistamisest, et mul domineerib nägemine absoluutselt kõigi teiste meelte yle. Ja kuulmine ning nägemine koos EI tööta. Kui te tahate mulle telefonitsi midagi teada anda, siis palun sellises tempos, mis laseb asjad yles kirjutada, või mõnel muul taasesitataval kujul. Ma olen pärit ajast ja kohast, kus telefon oli haruldane tehnikaime ja krõbiseva eseme sisse rääkimine valmistas kõigile ebamugavust. Vabalt lobisemine ei taha siiani sugugi välja tulla. :)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!