teisipäev, 19. märts 2024

Otsused

Ükskõik kas ja mida ma usun või ei usu, siis paratamatult on mu elus perioodid, kui koonduvad sarnased sündmused ja juhtumused. Nädalajagu tagasi oli valestimõistmise-arusaamise periood. Järjest ja mitu juhtumit.

Nüüd on otsuste tegemise periood. Mul on nimekiri A4 leheküljel. Ma pean otsustama. (õnneks) tööalased otsused. Ja ma vahin tühja pilguga ekraani ja lihtsalt ei oska. Natuke konteksti andes- otsused on a la börs. Õige otsuse tegemiseks peaksin ma teadma, mis homme juhtub. Nägema, mis on nurga taga. Siinkohal laenaks ja tsiteeriks vabalt nobelist Kahnemani- abiks pole ei swotid, graafikud, ajalugu. Täringuvise annab sama tulemuse.. .. me tegelikult ei tea. Ja kui läheb täppi, siis kiidame ennast. Kui ei lähe, siis süüdistame teisi :) ok, see viimane lause oli minu (saamata jäänud) noobel. Ma tean, et ainuke mõistlik käitumine on panna silmad kinni ja hüpata. Sest õiget vastust ja otsust pole olemas. Mitte keegi ei tule appi. Ise peab riskima. Ise peab vastutama.

Ja nagu sellest oleks vähe, siis eile tuli lisaks veel surve teha isikliku elu otsused. Otsisin välja oma lemmikastroloogi Susani. Susan ütleb: elu võimalus! Mannavaht ja sulamesi!
Mina: kui see on mannavaht ja sulamesi, siis... tahaks hapukurki :) Tegelikult ja ilma naljata. Ma olen nende isikliku elu otsuste tegemiseks liiga väsinud. Pragmaatiliselt ja ratsionaalselt on vastus jah, loomulikult. Aga eelmise aasta kogemus on veel meeles, et kui öelda kõigele jah, siis on küll väga tore, aga pinginaabriks on pidev läbipõlemisoht.

Kuidas ja kust võtavad inimesed julguse, et lasevad lihtsalt lahti. Ei ütle ei ega jah. Ei tee mitte ühtegi otsust ja lasevad asjadel lihtsalt kulgeda? Millises koolis seda õpetatakse? Milline omadus peab olema kaasa sündinud, et tõmbad stepsli seinast. Annad kassi tuttavale hoida, ütled mehele, et sry, aga nüüd on nii. Lehvitad eelnevale ning järgnevale põlvkonnale- tsaupakaa, ma enam ei viitsi, katsuge nüüd ise hakkama saada. Võtad pangast välja kõik oma säästud ja kulutad viimseni ümbermaailmareisile. 

Ei vastuta, ei hooli.  Ei ole tänulik. Ei ole mõistlik. Ei ole tubli.


5 kommentaari:

  1. Kahtlustan, et peab jõudma teatud vaimse seisundini, et sellist otsust võtta. Mingi täiesti tagumine piir ehk? Ma ei tea.
    Isegi hästi kui üldse midagi ei tee või otsusta. Mu viimase aja väljakutse on inimesed, kes teavad täpipealt mida nad EI tee. Vot see on väsitav, eriti kui neid asju, mida inimene EI TEE, on kilomeetrite pikkune rada :) aga vastused sellele, et mida siis teeks, puuduvad.

    VastaKustuta
  2. Su küsimus lahtilaskmise julguse kohta. Ma ei tea, kas ma lausa nii võin öelda, et vastan enda kogemusele tuginedes, aga noh, sinnakanti… Ühesõnaga, see viimane lause: “Ei vastuta, ei hooli. Ei ole tänulik. Ei ole mõistlik. Ei ole tubli.” Mu meelest on siin hea mitu vasturääkivust. Ei vastuta ei tähenda ju tingimata, et ei hooli, või et pole tänulik. Mittemõistlikkus ei välista tubli olemist, jne.

    Aga sellele kirjutan alla, et tihtipeale on “ ainuke mõistlik käitumine panna silmad kinni ja hüpata. Sest õiget vastust ja otsust pole olemas.” Lisaks paneksin sõna “õige” jutumärkidesse.

    Ahjaa, see ka veel, et stepsli seinast tõmbamine on ju samuti OTSUS, mu meelest. Ühesõnaga, mitmeid mõtteid tekitav postitus, tore!

    VastaKustuta
  3. See viimane lõik - kui vastuse teada saad, siis palun sheeri, sest siinpoolgi samad mured. Ma juba vahepeal natuke suutsin, st et ei hoolinud ega mõelnud pidevalt. Või vähemalt liikusin selles suunas. Aga märkamatult olen tagasi tulutus ja väsitavas "tubli olemise" rattas rähklemas..... #sendhelp

    VastaKustuta
  4. Mu arust stepsli seinast tõmbamine ja enda ning maailma asjade pärast muretsemine on kaks ise asja. Otsuste puhul pole ainult binaarne, alati vähemalt kolm võimalust: äärmuslikult valik A, valik B ja mitte valida, tavaliselt lisaks veel hulk varjundeid erinevate kaaludega A ja B osaga.

    Enda rahustamiseks võid alati mõelda, et teed momendi teadmiste ja info põhjal enda arust parima otsuse. Kas see osutub õigeks või valeks (või mis "õige" ja "vale" üldse tähendavad) ei sõltu enam sinust, eriti "lotootsuste" puhul. Seega milleks ette muretseda või takka põdeda. "Mis oleks juhtunud kui ..." olen takkajärgi vahel nalja pärast mänguna mõelnud, mitte kunagi tõsiselt - minevikku ei saa muuta.

    VastaKustuta
  5. Su teksti lugedes tuli meelde Asimovi "Masin, mis võitis sõja":) Et prognoosi palju jaksad, lõpuks otsustab ikka "kull/kiri"

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!