Kuidas mul läheb

Mis te arvate, kas saab samal ajal olla pragmaatik ja esoteerik. Rumal küsimus. Saab. Mina olen. 

Kui ma laps olin, unistasin õpetaja - ametist. Ma olin see laps, keda pandi tunde asendama. Ja mulle tundus et ma sain oktoobrilastega hästi hakkama. 

Elukutsevaliku tegin teise. Aga mõte on kogu aeg peas tiksunud. 

Kuid iga kord, kui olen üritanud õpetamise valdkonda minna, on olnud mingi takistus ees. Sein on ees (haa). Kevadel, kui andsin nõusoleku oktoobrist õpetama hakata, tundus, et lõpuks õnnestub. ja siis augustis läks mu kolleeg ära. Ma olin sunnitud tema töö üle võtma. Ja kogu hüpoteetiline vaba aeg kadus. 

Lapsest saadik, kui lugesin Levi, olen kasutanud visualiseerimistehnikat. Võtab nn hirmud maha. Irooniliselt pole mitte iialgi olnud tegelikkus sama, mis ettekujutus. 

Tänu lisandunud tööle, ma töötan töötan töötan...  Terve oktoobri tegin kalendri niipalju kui võimalik muudest asjadest tühjaks. Kuigi, ka see on nii ja naa. Muid asju tehes aju puhkab. Pea valutab kogu aeg. Seepeale saatis Suur Vend mulle artikli ( ok tegelikult pealkirja, sest artiklit ei viitsinud lugeda) kuidas liigne ibumetiin tapab. Aga on nagu on. Mu isa parafraseerides, narr oleks täiesti tervena surra ju

Laud mu ümber on täis nimekirju. Projektide nimekiri. Prioriteetide nimekiri. Jooksvalt tekkinute teemade nimekiri. Kui ükskord on aega nimekiri. Pane see slaidile nimekiri...

Mu postkasti potsatavad pidevalt ägedad koolitusvõimalused. Kuidas paremini õpetada. Aga ma ei saa osaleda. Sest ma olen tööl.

Esimese loengu lõpus olin täiesti tühi. Null emotsiooni. Tahtsin vaid nutta, lahkumisavaldust ja konjakit. Võtsin viimase.
Objektiivselt oli ok. Ma suutsin planeeritult rääkida aeglaselt, teha pause ja naeratada. Kaasata. Kuulata.
Aga. Enne esimest loengut vaatasin veel ettevalmistatud ajakava üle ja otsustasin, et liiga tihe. Ja jätsin ühe teema välja. Ma oleks saanud lõpetada tund varem.... sest mitte midagi polnud enam öelda.

Mul on hea meel, et küsisin koolitusi ette valmistades abi. Ja tänulik, et ka sain. Sest. Õnneks on mul ette valmistatud mingi sada mängu. Mäng=igasugune interaktiivne tegevus, mis ei ole loeng ja slaidid

Eelnevate esitluskogemuste põhjal arvestasin üks slaid 2-3 minutit. Tegelikult. Väga aeglaselt rääkides. Maksimaalselt minut. Mängud, millele olin arvestanud 15 min, said valmis 7-ga. Ehk siis. Mul on puudu 2/3 materjali... 

Teine loeng oli kohe järgmisel päeval, seega väga palju muuta ei saanud. Lõpetasin pool tundi varem. Teise ja kolmanda vahel oli nädal. Tegin sisuliselt kõik neli korda ümber. Slaidid hõredamaks. Kommentaarid ja näited slaidideks. Et ma jumala eest millestki üle ei libiseks. Tulemuseks 15 minutit. Aga ikkagi pingutades.. 

Igal vabal minutil olen paaniliselt materjali juurde guugeldanud. Aga see on kohati ohtlik must auk, kuhu on kerge ära uppuda. Meeletult materjali. Sageli hoopis teise nurga alt. Aga esitamiseks peaks süvenema. Ja selleks pole aega. Kui ma alguses hooplesin, et ei taha raamatuid ette lugeda, siis nüüd saan aru, miks seda tehakse...Pigem olgu materjali üle, saab jätta kodus lugemiseks. 

Täiesti on olemas lehed, kuhu sisestada sisend ja AI loob sulle lausa slaidid, õppekava, mängud jne. Aga tegelikkuses on tulemus lahja. Pigem olen lasknud raamatutest kokkuvõtteid teha. 

Ajaga on veel see trikk, et teoreetiliselt saaks ju lihtsalt uue teemaga edasi minna. Aga see pool tundi tükeldaks järgmise teema ära. Ma olen hakanud imetlema nt saatejuhte ja teisi, kes suudavad ajas püsida.

Mulle tundub et fookus kaob ära. Praegu on prioriteet aeg, ajas püsimine. Et oleks huvitav. Et oleks praktilise eluga seotud. Ja siis uued teadmised. Peaks olema vastupidi.

Kogu selle kaasava õppega on mul oma kiiks. Olen ära õppinud, et ei saa lähtuda endast. Ma ise vihkan igasugust trillitralli ja saan kõige paremini selgeks, kui näen+kirjutan läbi. Mu enda jaoks on see mängimine haltuura. Anna mulle need 3 slaidi, loen kodus läbi. Ära raiska mu aega. Ja nüüd teen ise vastupidi.

Nad peavad lõpus mulle tagasiside andma. Eks siis näis. Paraku kui mul pole midagi öelda, siis tuleb mängida, kaasata, praktiliselt harjutada, analüüsida, mõtteid vahetada jms (kas kellelgi on selle teema kohta näiteid tuua; teeme nüüd selle kohta ühe harjutuse; iga grupp räägib, kuidas läks; mõelge nüüd mõned minutid ja siis igaüks räägib, mida sellest õppisime; kas kellelgi on veel midagi jagada = 15 minutit nagu naksti tehtud)

Muidu on tore. Kõik töötavad kaasa.

Huvitav probleem tekkis. Ma suudan end aeglaselt rääkima sundida. Aga mõte paneb vana tempoga edasi ja ühel hetkel saad aru, et aju ja keel on erinevas kohas. Seega väljakutse on õppida aeglasemalt mõtlema. Kas see on üldse võimalik?

Vanusegrupp on keskmine. Mu retoorilise küsimuse peale -miks sai Väljaotsa Jaanist varas, tekkis vaid ühes silmapaaris äratundmine.

Mentori soovitusel tegin enne alustamist küsitluse (et saaks materjale timmida), tausta ja kogemuste kohta. 92% vastasid, et algajad. Ma ei tea, miks ma eeldasin , (kasutades metafoore)et nad oskavad vähemalt lugeda. Reaalsuses ei tunne nad tähti. Ja see on minu jaoks raske. Mul puudub empaatia geen.

See õppekava ei tundunud kohe alguses loogiline ( st minu loogika järgi). Midagi palusin ümber tõsta. Midagi tõstsin küsimata. Väga palju ei julgenud algajana lammutada. Aga oleks pidanud. Hoian end füüsiliselt tagasi, et mitte kõva häälega öelda. Sellest räägime veel selle ja sellega seoses. Aah, krt. Siia oleks veel see sobinud, ja sellest, mis peaks eelnema räägime alles hiljem  jne. See materjal ei ole lineaarne. 

Juhul, kui see programm peaks ka järgmisel aastal toimuma, siis peaks a. kõvasti mahtu kärpima ja b. loogikat muutma.

Ma ise ei ole endaga üldse rahul. Elu naerab mu üle, "aga mis ma siis sulle kogu aeg olen üritanud öelda - see ei ole sinu töö."

Aga pole hullu. Iga korraga paremini. Ma jumaldan targutamist. Mulle meeldib, kui mind kuulatakse ja mu naljade üle naerdakse. Viisakas oleks motiivina lisada, et tore on, kuidas inimesed saavad targemaks. Loodetavasti.

Ainult 4 kuud veel. Ja kummardus kõikide õpetajate ees. Jõhker töö.