pühapäev, 29. oktoober 2023

Kuidas mul läheb

Mis te arvate, kas saab samal ajal olla pragmaatik ja esoteerik. Rumal küsimus. Saab. Mina olen. 

Kui ma laps olin, unistasin õpetaja - ametist. Ma olin see laps, keda pandi tunde asendama. Ja mulle tundus et ma sain oktoobrilastega hästi hakkama. 

Elukutsevaliku tegin teise. Aga mõte on kogu aeg peas tiksunud. 

Kuid iga kord, kui olen üritanud õpetamise valdkonda minna, on olnud mingi takistus ees. Sein on ees (haa). Kevadel, kui andsin nõusoleku oktoobrist õpetama hakata, tundus, et lõpuks õnnestub. ja siis augustis läks mu kolleeg ära. Ma olin sunnitud tema töö üle võtma. Ja kogu hüpoteetiline vaba aeg kadus. 

Lapsest saadik, kui lugesin Levi, olen kasutanud visualiseerimistehnikat. Võtab nn hirmud maha. Irooniliselt pole mitte iialgi olnud tegelikkus sama, mis ettekujutus. 

Tänu lisandunud tööle, ma töötan töötan töötan...  Terve oktoobri tegin kalendri niipalju kui võimalik muudest asjadest tühjaks. Kuigi, ka see on nii ja naa. Muid asju tehes aju puhkab. Pea valutab kogu aeg. Seepeale saatis Suur Vend mulle artikli ( ok tegelikult pealkirja, sest artiklit ei viitsinud lugeda) kuidas liigne ibumetiin tapab. Aga on nagu on. Mu isa parafraseerides, narr oleks täiesti tervena surra ju

Laud mu ümber on täis nimekirju. Projektide nimekiri. Prioriteetide nimekiri. Jooksvalt tekkinute teemade nimekiri. Kui ükskord on aega nimekiri. Pane see slaidile nimekiri...

Mu postkasti potsatavad pidevalt ägedad koolitusvõimalused. Kuidas paremini õpetada. Aga ma ei saa osaleda. Sest ma olen tööl.

Esimese loengu lõpus olin täiesti tühi. Null emotsiooni. Tahtsin vaid nutta, lahkumisavaldust ja konjakit. Võtsin viimase.
Objektiivselt oli ok. Ma suutsin planeeritult rääkida aeglaselt, teha pause ja naeratada. Kaasata. Kuulata.
Aga. Enne esimest loengut vaatasin veel ettevalmistatud ajakava üle ja otsustasin, et liiga tihe. Ja jätsin ühe teema välja. Ma oleks saanud lõpetada tund varem.... sest mitte midagi polnud enam öelda.

Mul on hea meel, et küsisin koolitusi ette valmistades abi. Ja tänulik, et ka sain. Sest. Õnneks on mul ette valmistatud mingi sada mängu. Mäng=igasugune interaktiivne tegevus, mis ei ole loeng ja slaidid

Eelnevate esitluskogemuste põhjal arvestasin üks slaid 2-3 minutit. Tegelikult. Väga aeglaselt rääkides. Maksimaalselt minut. Mängud, millele olin arvestanud 15 min, said valmis 7-ga. Ehk siis. Mul on puudu 2/3 materjali... 

Teine loeng oli kohe järgmisel päeval, seega väga palju muuta ei saanud. Lõpetasin pool tundi varem. Teise ja kolmanda vahel oli nädal. Tegin sisuliselt kõik neli korda ümber. Slaidid hõredamaks. Kommentaarid ja näited slaidideks. Et ma jumala eest millestki üle ei libiseks. Tulemuseks 15 minutit. Aga ikkagi pingutades.. 

Igal vabal minutil olen paaniliselt materjali juurde guugeldanud. Aga see on kohati ohtlik must auk, kuhu on kerge ära uppuda. Meeletult materjali. Sageli hoopis teise nurga alt. Aga esitamiseks peaks süvenema. Ja selleks pole aega. Kui ma alguses hooplesin, et ei taha raamatuid ette lugeda, siis nüüd saan aru, miks seda tehakse...Pigem olgu materjali üle, saab jätta kodus lugemiseks. 

Täiesti on olemas lehed, kuhu sisestada sisend ja AI loob sulle lausa slaidid, õppekava, mängud jne. Aga tegelikkuses on tulemus lahja. Pigem olen lasknud raamatutest kokkuvõtteid teha. 

Ajaga on veel see trikk, et teoreetiliselt saaks ju lihtsalt uue teemaga edasi minna. Aga see pool tundi tükeldaks järgmise teema ära. Ma olen hakanud imetlema nt saatejuhte ja teisi, kes suudavad ajas püsida.

Mulle tundub et fookus kaob ära. Praegu on prioriteet aeg, ajas püsimine. Et oleks huvitav. Et oleks praktilise eluga seotud. Ja siis uued teadmised. Peaks olema vastupidi.

Kogu selle kaasava õppega on mul oma kiiks. Olen ära õppinud, et ei saa lähtuda endast. Ma ise vihkan igasugust trillitralli ja saan kõige paremini selgeks, kui näen+kirjutan läbi. Mu enda jaoks on see mängimine haltuura. Anna mulle need 3 slaidi, loen kodus läbi. Ära raiska mu aega. Ja nüüd teen ise vastupidi.

Nad peavad lõpus mulle tagasiside andma. Eks siis näis. Paraku kui mul pole midagi öelda, siis tuleb mängida, kaasata, praktiliselt harjutada, analüüsida, mõtteid vahetada jms (kas kellelgi on selle teema kohta näiteid tuua; teeme nüüd selle kohta ühe harjutuse; iga grupp räägib, kuidas läks; mõelge nüüd mõned minutid ja siis igaüks räägib, mida sellest õppisime; kas kellelgi on veel midagi jagada = 15 minutit nagu naksti tehtud)


Muidu on tore. Kõik töötavad kaasa.

Huvitav probleem tekkis. Ma suudan end aeglaselt rääkima sundida. Aga mõte paneb vana tempoga edasi ja ühel hetkel saad aru, et aju ja keel on erinevas kohas. Seega väljakutse on õppida aeglasemalt mõtlema. Kas see on üldse võimalik?

Vanusegrupp on keskmine. Mu retoorilise küsimuse peale -miks sai Väljaotsa Jaanist varas, tekkis vaid ühes silmapaaris äratundmine.

Mentori soovitusel tegin enne alustamist küsitluse (et saaks materjale timmida), tausta ja kogemuste kohta. 92% vastasid, et algajad. Ma ei tea, miks ma eeldasin , (kasutades metafoore)et nad oskavad vähemalt lugeda. Reaalsuses ei tunne nad tähti. Ja see on minu jaoks raske. Mul puudub empaatia geen.

See õppekava ei tundunud kohe alguses loogiline ( st minu loogika järgi). Midagi palusin ümber tõsta. Midagi tõstsin küsimata. Väga palju ei julgenud algajana lammutada. Aga oleks pidanud. Hoian end füüsiliselt tagasi, et mitte kõva häälega öelda. Sellest räägime veel selle ja sellega seoses. Aah, krt. Siia oleks veel see sobinud, ja sellest, mis peaks eelnema räägime alles hiljem  jne. See materjal ei ole lineaarne. 

Juhul, kui see programm peaks ka järgmisel aastal toimuma, siis peaks a. kõvasti mahtu kärpima ja b. loogikat muutma.

Ma ise ei ole endaga üldse rahul. Elu naerab mu üle, "aga mis ma siis sulle kogu aeg olen üritanud öelda - see ei ole sinu töö."

Aga pole hullu. Iga korraga paremini. Ma jumaldan targutamist. Mulle meeldib, kui mind kuulatakse ja mu naljade üle naerdakse. Viisakas oleks motiivina lisada, et tore on, kuidas inimesed saavad targemaks. Loodetavasti.

Ainult 4 kuud veel. Ja kummardus kõikide õpetajate ees. Jõhker töö.

15 kommentaari:

  1. Ma olen sind lugenud ja üks kord laivis näinud ja sellele tuginedes teen panuse, et tuleb hea tagasiside. Ma olen tegelikult päris kindel, et see nii läheb. Sa oled väga äge ja ...nakatav...natuur.

    VastaKustuta
  2. Väga õpetlik tekst ... huumorimeel ikka avitagu ... Respekt!

    VastaKustuta
  3. Pidasin eile pooletunnise matkateemalise loengu. Materjal oli mul enne olemas, kõik - sisu, sõnum, fotod. Vastutust ega ebaõnnetumise võimalust sisuliselt polnud. Ikkagi läks ettevalmistuse peale - slaidid, mida materjalis võtta, mida jätta, kas maht on õige, liiga suur - 4-5 tundi. Jaburalt palju.

    Jah, kõige suhtes, kes midagi süstemaatiliselt õpetavad - respekt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. nojust. Eks saabki asjadest siis aru, kui ise reaaselt kokku puutud. Seni on vaid abstraktne- õpetajad teevad kodus tööd...

      Kustuta
  4. Iga algus on raske, eriti ajaga arvestamine, kuulajate kaasamine, teema avardamine jne. Lugesin ja silmade ees kangastus enda esimene avalik ülesastumine, kus panin ajaga totaalselt puusse, st lõpetasin 20-25 minutit ettenähtust varem (õnneks oli kohe tulemas lõunapaus, see päästis hullemast). Üks võimalus, mida olen kasutanud on slaidide (vaheteema vms) lõpus, kui arutelud või rühmatööd vms on lõpetatud, võtta teema kokku, mis oli oluline, mida meelde jätta - see töötab väga hästi, sest oluline kinnistub kui see üle korrata (usu, täiskasvanud õppijate puhul töötab väga hästi).
    Edu Sulle, sa oled suure teekonna alguses ja kõik algused on konarlikud ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan ! Ja paar su nippi on mul ka juba käiku läinud! lõputult tänulik, ausalt :)

      Kustuta
  5. Sa ehk oled liiga karm endaga. Alguse asi ja küllap saad kõik varsti veel paremini sujuma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No just :) Dunnung-Krugeri efekt, eksole. Selles paremas suunas :)

      Kustuta
  6. Mu õpikogemusest jäi meelde üks tõsiasi: kõrghariduse õpe ole lineaarne. Õpetataks paralleelselt "aina igasugust pudi-padi" ja tudeng peab ise sellest suutma vajaduspõhiselt vajalikud ivad välja noppida. Ehk et õppejõud muudkui õpetagu. Dubleerivalt või mitte, see pole oluline. Keegi ikka puudujääva teadmise annab mõne teise aine raames, mõnes teises loengus. Ja enamik teadmist jääb nagunii üle ning avardab silmaringi. Muidugi oleneb - kutsekoolis peaks ajad vist teistpidi olema

    VastaKustuta
    Vastused
    1. usun, et see sõltub ainest. Ma oletan, et nt korrutustabeli õpetamine on lineaarne. Ja 1+1 on 2. Ma tegelikult väga ei muretse. Mu enda struktuurne hing tahaks näha loogilist jada, aga annan aru, et ma ei saa kogu maailma teadmisi edasi anda :) Pudi-padi on väga hea :)

      Kustuta
    2. Korrutustabel lineaarne - oi ei usu. Esiteks peab laps saama aru korrutamise mõttest kui sellisest. Siis seda vajadust praktikas tajuma ("tahan anda oma kolmele õele igaühele 5 lego klotsi, palju mul kokku vaja on"). Siis tulema tagasi tabeli juurde... Mingi osa lapsi ei õpi korrutustabelit üldse, vaid see lihtsalt on nendega läbi loomuliku taibukuse niigi "olemas" (7x9 on sama 7x10 ja üks 7 vähem, järelikult 7x9=70-7=63), teised peavad tõesti midagi pähe õppima... Lineaarne see aga vist küll ei ole.

      Kaur

      Kustuta
  7. Aga mida see õpetamine sulle endale annab?
    Paneb see su valdkonna üle paremini järele mõtlema?
    Lugema?
    Omaenda teadmisi süstematiseerima?
    Kas teadmiste edasi andmine annab mingi naudingu?

    Kõike, mida me teeme, teeme ju tegelikult iseendale. Ja valikuid on alati palju. Mida see otsus / tegevus sinu enda jaoks tähendab? Pikemas plaanis, siis, kui sinu aeg on juba kulutatud ja tudengid või õpilased lahkunud?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei oska täna sellele vastata. Mu motiiv oli egoistlik-pragmaatiline, katsetada kas mulle sobiks/ hea uus töö, kui praeguselt kohalt kinga saan :)
      Aga momendil tunnen ainult paanikat- kas mul on ikka piisavalt materjali/appi ma ei jõua, sest nn suurema palgaga töö on vaja enne ära teha jne. Ma usun, et tegelikult tekib rutiin.
      Jätan selle küsimuse meelde ja vastan paari kuu pärast.

      Kustuta
    2. Seda vastust oleks vaja sulle endale, mitte meile :)

      Kaur

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!