Aeglased ajad jätavad aega mõtlemiseks, unistamiseks, analüüsimiseks ning sõnastamiseks. Kiirel ajal ainult tegutsed. Päevas toimub nii palju, et eile alles lappasin märkmikut, et kas juhtum oli päev või kuu tagasi. Ei mäleta.
Mida ma siis teen. Elan sisse oma esimesse uude lisatöösse. Küsimusi on nii palju ja tempo on pöörane. Ja valmistan ette teist uut lisatööd, mis algab paari nädala pärast. Selle teise osas määrati mulle mentor. Pidasime maha pika ja põhjaliku vestluse. Oli suureks abiks. Ja olen väga tänulik. Aga sisemuses elab minus revolutsionäär. Surun jõuga endas maha parandusettepanekud. Ma ju tegelikult ei tea. Ma pean olema alandlik ja õppima kogenud õpetajatelt. Hiljem saan vajadusel muuta.
Esimese töö jaoks oleks ka mentorit vaja... oehh..
Järgmisel nädalal sõidan Saksamaale. Tavaliselt oleme sel messil olnud neljakesi. Ja mina kõrvalosas. Seekord kahekesi. Ja mina peaosas. Loodetavasti jään ellu.
Siis, kuigi ma endale lubasin, et enam mitte.. ajan taas kaaskondseid üritustele. Usutavasti on mu meiliaadress ja telefon paljudel juba blokitud. Ma ei saa täiskasvanud inimestest aru. Miks te lubate ja siis kaote ära? Õelge lihtsalt EI. Teisalt on hästi kurb tunne, et oled maailmas ainus inimene, keda mingi asi huvitab. Ma peaksin olema sellega harjunud, ja olen ka. Aga vahel on ikkagi kurb.
Koolitusi on olnud ja evakuatsiooniõppusel käisin. Jälle natuke targem.
Teatris vaatasin Võõrad. Ma olen seda filmina kaks korda näinud, aga ikka oli naljakas. Hea tööpäeva õhtu meelelahutus.
Ma ei vali raamatuid sisu järgi, st võtan juhuslikult. Ja juhuslikult sattus nii, et Norra külast (Lars Mytting Hekne-triloogia) jõudsin Islandi külla. H. Kent Matmisriitused. Isegi ajastu on sama.
Raamatu sisu on Islandi Alias Grace.
Aga loost huvitavam on ( mõlema ) raamatu olustik. Naljakal kombel pidin lugedes mitmel korral endale meelde tuletama, et need on kirjutatud kaasajal. Seega, ega nad ju päriselt ei tea, kas ikka päriselt oli nii. Sest see olme on masendav. Mätastest majad, sõnnikuga kütavad, akna ees on kelme. Nälg. Söövad näljaga vaalarasva küünlaid ja sammalt lisavad pudru sisse. Ööpotid. Vajalikeks asjadeks, kus vaja oleks, mul kujutlusvõime puudub. Aga lugedes hakkab iiveldama paljast mõttest, milline aroom sellistes kodudes oli- kalarasva põlemine, suitsuving, hallitus, väljaheited, higi... "põrand kihas täidest". Talvel surnud pidid sahvris matmist ootama kuni maa sulab. Kui selllele kõige lisada veel Norra ja Islandi kliima, tahaks klassikuid tsiteerida- .".. oleks oma kromanjoonip. sse võind Havaile viia...".
Mis oli küll nende eellaste mõttes, kes asusid elama Põhjamaadesse. Kivid, külm, lumetormid. Norra-raamatus olid vähemalt puud. Puidust sai maju ja kirikuid ja kütust. Islandil oli veel nukram.
Ja see lõputu-lõputu raske töö. Õudne. Olgem tänulikud, et on leiutatud elekter, sisepõlemismootor ja naftast kaasaegsed soojapidavad materjalid.
Kogu see olustik põhjendab kenasti ka ära tollaste ebausu ja saagade tekke tagamaad. Väga-väga loogiline. Üks pildike, mis meelde jäi- kuidas jääpankade vahel hulpivad ajupuud lahvatavad üksteise vastu hõõrudes põlema. Kujutle. Külm. Pime. Jää. Ja siis süttivad lõkked.
Teatavasti olen ma feminist. Ma annan endale aru, et raamatud on kirjutatud kaasajal ja tegemist on ilukirjandusega. Aga paratamatult meeldib mulle see, kuidas kinnitatakse seda, mida minagi usun ja arvan. Maanaistel oli võim. See võim oli pisut teistsugune, kui me ehk täna defineerime. Aga naise sõna maksis. Loomulikult olid pered erinevad, nagu praegugi. Aga talumajapidamine poleks toiminud, kui perenaisest oleks üle sõidetud. Kogu Keni-maailm tekkis linnastumisega.
Islandil jõid inimesed vadakut. Huvitav, mõtlesin, juustuvadak on nii happeline. Või on nälg nii suur, et muud ei jää üle, kõvasti lahjendades aitab juua küll. Ja siis järgmises lõigus kallab teenija võiteolt vadaku?! Ehk siis jutt on hoopis petist. Ja natuke hiljem on vadak õiges kontekstis. Tõlkija poolt pudru ja kapsad. sry, Professionaalne kretinism.
PS. pakun tasuta ära hea äriidee. Mul oleks vaja sellist äppi, kuhu sisestan oma mõõdud + oma soovid ja teatud kriteeriumid, millega peaks arvestama ( nt taskud või jalanõud) + vanuse ja siis voila! annab see äpp mulle riietumissoovituse.
Kapp on riideid täis, uksed kinni ei mahu. Aga selga pole midagi panna.
Ma kirjutan kahe käega alla viimasele lõigule. Edasiarendusena tahaks ma ka seda, et äpp kohe leiaks ka (neti)poest sobivad esemed.
VastaKustutaTõsi on, mida rohkem päris tegevust, seda vähem aega netis istuda. Ega ma viitsiks nii palju blogistada kui peaks omast ajast kirjutama.
VastaKustutaVaatasin hiljuti Jupiterist Norra krimiseerija "Wisting" kaks hooaega. Päris huvitav kogemus, pole nii kaua seriaale viitsinud vaadata. Teine hooaeg teema tõttu eriti ei meeldinud.
Jaa.
VastaKustutaKiire aeg toodab nii palju mõtteainet, et sellest mingigi osa normaalselt kirja panemine on mitmekylgselt raske.
Küllap Põhjamaadesse mindi teiste inimeste eest ära ja/või jahiloomade kannul, kes omakorda uusi rohumaid otsisid, milel peale oleks vähe konkurentsi.
VastaKustutaIslandile mindi ehk ka konsolideeruva Norra kuningavõimu eest ära (vähemalt pärimus ütleb nii). Briti saartele enam ei saanud minna, seal olid kohalikud end liiga hästi kaitsma õppinud, tuli minna sinna, kus inimesi veel ees ei ole.
pmst - põlluharimine ees, ülerahvastus taga, väljarännet alga.
See viimane on väga hea :)
KustutaAga naiste positsiooni kohta lugesin kunagi mingist eri ühiskondi võrdlevast artiklist, et nende positsioon on seda parem, mida võrdsem on meeste-naiste tööpanus. Ükskõik, kas naised teevad meestest märksa rohkem või märksa vähem tööd, käib sellega kaasas nende madalam staatus. Kui vähem, on kodus kinni nagu puurilinnud või iluasjad. Kui rohkem, on pmst orjade eest.
VastaKustutaNo ja põhjamaa on väheviljakas, seal ei ole varandusel nii kerge akumuleeruda, see soodustab üldse suuremat egalitaarsust. Ma arvan, et Euroopa võlgneb oma võrdsuseaatest paljugi sellele, et germaani barbarid ääremaadelt tulid, tuumalad ära vallutasid ja oma kombed kaasa võtsid (kuigi selle rändega kaasnes palju koledusi muidugi nagu segastel aeggadel ikka). Vahemere-äärsed antiikühiskonnad olid mitmes aspektis märksa ebavõrdsemad.
Kaur olen:
VastaKustutaOlustiku kohta soovitan "Kuidas Island on maailma muutnud", raamat, ma just loen.
Sõnnikuga kütmine ei ole halb. Ma olen istunud kõrtsis, seltskond on ümber väikese ahju, selle peal on teekann. Tuleb kõrtsipreili, tõstab teekannu üles, selle all on auk. Kallab august veidi sõnnikut lisaks, või paneb käega :), kann tagasi ja korras. Ehk siis kuivanud sõnnik on lõhnatu ja töötav kütus.
Mättad ja suitsuving ja ööpott olid ju meil ka. Nälga ehk vähem, täisid... ei tea. Täid olid muide delikatess mõne rahva juures. :)
Mätastest majad, hm, Islandil oli kive kuipalju. Ma olen sihukeses ürgaegses kivist onnis ööbinud (googlesse - Loennechenbua ja fotod). Lumi oli katuse servani. Ülimõnus ja hubane. Läksime sinna teisel aastal meelega tagasi.
Ehk siis see olme ei olnud ilmselt _üleni_ halb.
Tänan soovituse eest!
KustutaVäljaheited ja higi on üldse nagu soojema kliima ja tiheasustuse teema.
VastaKustutaAga polaaruurijad on nõus, et põhjarahvaste hais ja hügieen olid üldiselt jubedad.
Viikingid olid küll Põhja-Euroopa kontekstis parajate metroseksuaalide kuulsusega, kui briti kroonikuid uskuda, kes kaebasid, et need edevad viikingimehed meeldivad oma edevate kommetega - iga päev kammivad ja iga nädal käivad vannis - kohalikele naistele liiga palju.
Kustutakuigi jah, viikingitest on selle raamatu toimumisajaks palju möödas. Vbla uusaja ülerahvastusega käis ka see asi alla (üldse paistab olevat, et vaesemate inimeste elu läks Euroopas keskaja sügisest saadik muudkui halvemaks ja halvemaks, mitusada aastat järjest, kuni kuskil 19. sajandi vältel - oleneb kohast, millal täpselt - hakkas jälle paremaks minema).
KustutaNo vot notsu, siis sa pead ka seda Islandi raamatut lugema. See kirjeldab kohalike reaktsiooni, kui II ilmasõja ajal tulid Ameerika sõdurid, kes aitasid daamil lauast tõustes tooli nihutada ja käitusid üldse ennenähtamatult, alatult džentelmennlikult. Saare plikad said palju võõramaa lapsi.
Kustutanormaalse, tavalise haisuga harjutakse ka ära.
VastaKustutaAga väga ränkade tingimuste kirjelduste puhul tasub alati igaks juhuks kahtlustada, et äkki on see minevikku projitseeritud kannatusporno. Inimestele meeldib end kaugete maade ja aegade inimestest targema ja tähtsamana tunda, seepärast tuleb neid teisi hästi närustena kujutada.
Viimane lõik: äppi ei tea, aga ženja fokin, stylebykristiine ja helmigray tulevad appi. Viimasel on vist ka see teenus, et tuleb su koju garderoobi revideerima.
VastaKustutaRitsik olin. Mul ka ei lase enam oma nimega kommimiseks sisse logida.
KustutaKoju vist ei julge... või vähemalt peaks selle mõttega enne harjuma. Vaatan, kui suureks meeleheide läheb :)
Kustutakas peenematel poodidel, à la kaubamaja riideosakond ei ole oma stiliste?
Kustutaise vastan:
https://www.kaubamaja.ee/meist/kulasta-meid-kaubamajas/personaalne-teenindus
vanasti olevat see tasuta olnud, järsku on praegu ka.
Stockmannil:
Kustutahttps://info.stockmann.ee/content/personaalne-moenoustaja/
Kui 10 aastat tagasi noorajakirjanikud neid teenuseid katsetasid, siis olevat Stockmanni oma parem olnud.
Selga võib panna seljakoti, see ei oled väga gabariiditundlik.
VastaKustutaJa ööpotid on aegumatud e klassika; iga inimene, kes suveöös on suunanud valgusvihu välipeldiku katusele ning seal hiiglaslikku kõrvatuttidega kassi näinud, hangib omale kohe ühe.
Hmmm mmm ma proovin mingit seost leida. Loodad, et kassile meeldib sinu ööpott ja ta... mida siis täpsemalt...? :)
KustutaSee Tallinna loomaaia vapikass.
KustutaVäga nunnu olevus, aga jääkainetega täitunud siseorganitega ja keset ööd ei soovita teda väga lähedalt vaadata kui võret vahel ei ole.
Jajah, mul on siin kodu külje all Ilvese sild ja karupuuride varemed :)
KustutaOlme oli 70ndate-80ndate maal ka seinast seina ja see oli ju nii hiljuti :)
VastaKustutaKa mina mäletan ööpotti, külma kempsu kojas ja ahjukütet, pesemist köögis pesukausis. Vesi ämbritega sisse ja välja. Ja kogu aeg oli külm!
ma mäletan isegi oma linna-lapsepõlvest, samast ajast, kusjuures see ei ole kuidagi hirmus või traumaatiline mälestus. Kord nädalas käidi linnasaunas, muidu pesti osade kaupa. Palava ilmaga sai otse pumbakaevu all dušši võtta.
Kustutapmst et voolava vee puudumine ei tähendanud tingimata vältimatut räpasust.
notsu
Muidugi ei tähenda. Meil käidi kohalikus vabrikus pesemas nii sageli kui oli vaja, kasvõi iga päev. Meil vanaema teenis "pinsilisa" seal ja valvur lubas pereliikmeid alati sisse (ja lauatelefonilt helistama).
KustutaHiljem kui onul lapsed tulid, siis tehti saun korda, aga see oli ikka selline laupäevane sotsiaalsus pigem. Köeti kord nädalas. Muul ajal tegid gaasipliidil potitäie sooja vett (või vanaema valdustes puupliidil pajaga) ja pesid pesukausis. Köögile oli õhtuti pesujärjekord.
Ja tõesti, Nodsu, meenub, et sama oli ka Tallinnas linnatädi juures. Neil oli külm vesi küll kraanist, aga sooja pesuvett tuli pliidil potiga keeta.
Ma olin praktikal ülikooli ajal Tartus ja siis olid meil vanniga tuttavad ja vannita tuttavad. Esimeste juures käidi külas ja pesus :) Oh õndsad 90ndad!
ma olin 1994 ülikooli minnes ilgelt rahul, kui leidsin paari kuuga endale eraka, kus kraan ja kraanikauss (loomulikult ainult külm vesi) olid toas olemas, mitte ei tulnud koridori peal pesemas käia (nagu nt ühtede tuttavate pool, kes elasid suure korteri erakateks üüritud tubades, vesi oli selle korteri koridoris ja köögis) . Hindasin pesemisprivaatsust väga ja see, et vett ei tulnud kausiga ukse tagant tuua, tegi elu palju kergemaks. See, et peapesuvett tuli puudepliidi peal kausiga soojendada, polnud eriline probleem, ja muidu külma veega pesta samuti mitte.
KustutaKui ma pole seda veel linkinud siin, siis viimase 150a eluolu Eestis kirjeldab hästi too raamat https://rahvaraamat.ee/p/eesti-argielu-teekond-moodsasse-maailma/1005129/et?isbn=9789949851652
VastaKustutaTa viitab palju tolleaegsetele sanitaartopograafide 1920. aastail tehtud uuringutele. Need on arhiivides alles, piirkonniti.
Jah, ootab nimekirjas :)
Kustutapeaks ka lugema, teiste refereeringud on väga huvitavad.
KustutaAga ma olen arvanud, et Eesti- ja Liivimaa talupojad olid nirumas seisus juba seetõttu, et olid 17.-18. s ja 19. s alguses praktiliselt orjad. Islandil olid ju vabatalupojad?
Nendes konkreetsetes raamatutes olid nn rikkad maaomanikud ja siis rentnikud. Ja suurem osa olid teenijad, kes liikusid ringi. (Ja kõik elasid tegelikult näruselt). Mulle meenutas väga Tõde ja õigust. Tammsaare pühendas lihtsalt olmele ja vaesusele ning ebausule vähem. Ja Eesti lugudes on saun ( ja normaalne söök :))
KustutaÄppi ei tea soovitada. Mu isiklik moenõustaja (tütar) kasutab Pinteresti, mille põhjal paneb enda garderoobi kokku ja esitab soovide nimekirja. Kriteeriumitest - vanus ei ole oluline - pigem stiil, mis sobib selga :) Jälgin mõnda 50+ vanuses välismaa instagrammerit, kes näitavad, et 50 pole vana, kõik sobib selga kui end hästi tunned :)
VastaKustutaPS! Ostsin endale hõlmikkleidi (kittelkleit) - uskumatult hea, tehti mõõtude järgi, varrukad palusin teha teistsugused (olid puhvis ja mulle puhv ei meeldi), taskud on ka...kleidi materjal peenike pehme velvet, mereroheline - käin ringi nagu unistus ;)
Jalanõud on täielik katastroof...sobivaid lihtsalt ei leia ja peab jalga proovima.
Väljamaa lehtedelt olen näinud selliseid sisesta mõõdud ja "must be" asjad, olen mänginud, ent siis saabub takistus - kuidas sobivad asjad kätte saada ... ma tahaks enne materjali katsuda ka ... uskumatut kräppi leiab interneedusest ...
PPS! olen endiselt avatud andragoogilisele jalutuskäigule ;)
Tegelt ei. Mul on lihtsalt nii, et mõnikord ma tahan endasse sulguda ja sulgungi ja ei ole seal väljaspool midagi huvitavat. Teinekord lihtsalt kirjutan. Omad rütmid, omad lained, ei mingeid olulisi väliseid põhjusi.
VastaKustutaMingi äpi riietumissoovitusi ma küll ei usaldaks, või kui usaldaks, siis saaks petta. Äpid võtavad tarbija keskmiste valikute põhjal, kas sa oled keskmine tarbija?
Isegi piinlik vastata, aga vist olengi :) mina olen see, kes vaatab kuidas poes/ajakirjas vms on riided mannekeenile selga pandud ja usub, et järelikult nii ongi moodne kanda :) (matean)
KustutaSee teema õnneks lahenes- kamandasin lapse enda juurde ja enne ära ei lasknud, kui oli mu kapisisu mulle selga paigutanud
mulle õudselt meeldiks selline tegevus (kuigi ma tahaks selle käigus ka ise asju selga proovida ja vaadata, mis sobib), aga ei julge oma teeneid pakkuda, sest ega ma tulemuse headuses küll kindel ei ole. Teises linnas ka.
Kustutaa igatahes võib minuga samas linnas asudes soovi korral ühisele kaltsukatretile minna.
Kustuta@notsu ma jätan selle meelde :) ja ükskord teeme ära
KustutaSaaremaa kohta avaldati täna Maa-arhitektuuri Keskuse seinal postitus lammaste saunas hoidmisest talvel:
VastaKustutahttps://m.facebook.com/story.php?story_fbid=733162248855204&id=100064843054415