Elu

Kas teil on ka nii, et mida kiirem ja huvitavam aeg, seda vähem on blogisse kirjutada?
Aeglased ajad jätavad aega mõtlemiseks, unistamiseks, analüüsimiseks ning sõnastamiseks. Kiirel ajal ainult tegutsed. Päevas toimub nii palju, et eile alles lappasin märkmikut, et kas juhtum oli päev või kuu tagasi. Ei mäleta.

Mida ma siis teen. Elan sisse oma esimesse uude lisatöösse. Küsimusi on nii palju ja tempo on pöörane. Ja valmistan ette teist uut lisatööd, mis algab paari nädala pärast. Selle teise osas määrati mulle mentor. Pidasime maha pika ja põhjaliku vestluse. Oli suureks abiks. Ja olen väga tänulik. Aga sisemuses elab minus revolutsionäär. Surun jõuga endas maha parandusettepanekud. Ma ju tegelikult ei tea. Ma pean olema alandlik ja õppima kogenud õpetajatelt. Hiljem saan vajadusel muuta.
Esimese töö jaoks oleks ka mentorit vaja... oehh..

Järgmisel nädalal sõidan Saksamaale. Tavaliselt oleme sel messil olnud neljakesi. Ja mina kõrvalosas. Seekord kahekesi. Ja mina peaosas. Loodetavasti jään ellu.
Siis, kuigi ma endale lubasin, et enam mitte.. ajan taas kaaskondseid üritustele. Usutavasti on mu meiliaadress ja telefon paljudel juba blokitud. Ma ei saa täiskasvanud inimestest aru. Miks te lubate ja siis kaote ära?  Õelge lihtsalt EI. Teisalt on hästi kurb tunne, et oled maailmas ainus inimene, keda mingi asi huvitab. Ma peaksin olema sellega harjunud, ja olen ka. Aga vahel on ikkagi kurb.

Koolitusi on olnud ja evakuatsiooniõppusel käisin. Jälle natuke targem.

Teatris vaatasin Võõrad. Ma olen seda filmina kaks korda näinud, aga ikka oli naljakas. Hea tööpäeva õhtu meelelahutus. 

Ma ei vali raamatuid sisu järgi, st võtan juhuslikult. Ja juhuslikult sattus nii, et Norra külast (Lars Mytting Hekne-triloogia) jõudsin Islandi külla. H. Kent Matmisriitused. Isegi ajastu on sama. 
Raamatu sisu on Islandi Alias Grace.

Aga loost huvitavam on ( mõlema ) raamatu olustik. Naljakal kombel pidin lugedes mitmel korral endale meelde tuletama, et need on kirjutatud kaasajal. Seega, ega nad ju päriselt ei tea, kas ikka päriselt oli nii. Sest see olme on masendav. Mätastest majad, sõnnikuga kütavad, akna ees on kelme. Nälg. Söövad näljaga vaalarasva küünlaid ja sammalt lisavad pudru sisse. Ööpotid. Vajalikeks asjadeks, kus vaja oleks, mul kujutlusvõime puudub. Aga lugedes hakkab iiveldama paljast mõttest, milline aroom sellistes kodudes oli- kalarasva põlemine, suitsuving, hallitus, väljaheited, higi... "põrand kihas täidest". Talvel surnud pidid sahvris matmist ootama kuni maa sulab. Kui selllele kõige lisada veel Norra ja Islandi kliima, tahaks klassikuid tsiteerida- .".. oleks oma kromanjoonip. sse võind Havaile viia...".

Mis oli küll nende eellaste mõttes, kes asusid elama Põhjamaadesse. Kivid, külm, lumetormid. Norra-raamatus olid vähemalt puud. Puidust sai maju ja kirikuid ja kütust. Islandil oli veel nukram.
Ja see lõputu-lõputu raske töö. Õudne. Olgem tänulikud, et on leiutatud elekter, sisepõlemismootor ja naftast kaasaegsed soojapidavad materjalid.
Kogu see olustik põhjendab kenasti ka ära tollaste ebausu ja saagade tekke tagamaad. Väga-väga loogiline. Üks pildike, mis meelde jäi- kuidas jääpankade vahel hulpivad ajupuud lahvatavad üksteise vastu hõõrudes põlema. Kujutle. Külm. Pime. Jää. Ja siis süttivad lõkked.

Teatavasti olen ma feminist. Ma annan endale aru, et raamatud on kirjutatud kaasajal ja tegemist on ilukirjandusega. Aga paratamatult meeldib mulle see, kuidas kinnitatakse seda, mida minagi usun ja arvan. Maanaistel oli võim. See võim oli pisut teistsugune, kui me ehk täna defineerime. Aga naise sõna maksis. Loomulikult olid pered erinevad, nagu praegugi. Aga talumajapidamine poleks toiminud, kui perenaisest oleks üle sõidetud. Kogu Keni-maailm tekkis linnastumisega.

Islandil jõid inimesed vadakut. Huvitav, mõtlesin, juustuvadak on nii happeline. Või on nälg nii suur, et muud ei jää üle, kõvasti lahjendades aitab juua küll. Ja siis järgmises lõigus kallab teenija võiteolt vadaku?! Ehk siis jutt on hoopis petist. Ja natuke hiljem on vadak õiges kontekstis. Tõlkija poolt pudru ja kapsad. sry, Professionaalne kretinism.

PS. pakun tasuta ära hea äriidee. Mul oleks vaja sellist äppi, kuhu sisestan oma mõõdud + oma soovid ja teatud kriteeriumid, millega peaks arvestama ( nt taskud või jalanõud) + vanuse ja siis voila! annab see äpp mulle riietumissoovituse.
Kapp on riideid täis, uksed kinni ei mahu. Aga selga pole midagi panna.