Peresidemed

 

Lahtiütlus. Mul on hetkel nii kiired ajad, et ma pole detailidega kursis. Kui on pahasti, siis on pahasti.

Aga taustaks käib mul raadio. Ja mulle tundub, et praegu on aeg, kus tööandjad peaksid kõrvu kikitama. Kõik need helistajad, kes veendunult deklareerivad- meie küll räägime oma abikaasaga omavahel tööst. Nende töölepingud tuleks ette võtta ja konfidentsiaalsustasu  osas trahvid sisse nõuda.

Mingid ajad tagasi räägiti sellest, et vanemad võiksid saada laste eest lisahääle st hääletada laste eest. Ka  siis ma imestasin. Mina ja mu mees hääletame nn vastasparteide poolt. Mu vanemad valivad veel kaks ülejäänud nimekirjast ja samuti erinevalt. Järgmist põlvkonda ei  hakka isegi mängu tooma, kuna nende elu on täielik kosmos. Kas see on tõesti anomaalia? Järelikult siis on.

Ma olen olnud 32 aastat abielus. Sama mehega. Mulle endale tundub, et meil läheb kenasti.  Me ei tea teineteise palkasid. Ma ei tea oma mehe töö lepinguid, kliente ja hindu. Ja tema ei tea minu omasid. Me hääletame erinevate maailmavaadete poolt (kui eesti parteid  saab üldse maailmavaate järgi paigutada). Ma nõustun Rein Rauaga -sa saad vastutuse võtta alluva eest. Sa ei saa vastutust võtta perekonnaliikme eest. 

Kõige rohkem on mul aga kahju sellest, et Eestist saab taas üks mõttetu hall tavaline üks sajast riik.  Alar oli esimene samm. 
Mina ei hääleta maailmavaate poolt. Mina hääletan naiste poolt. Okei, ekre poolt ei annaks vast ka siis häält. Ja ka Riina pole sümpaatne- aga Kaia või Lavly oleks saanud hääle küll. Mina hääletan selle poolt, et Eestil oleks maailmas konkurentsieelis ja võimalus silma paista. Et oleks tasakaal ja võrdsed võimalused. Et 50% rahvastiku hääl ja vajadused oleks esindatud. Nii lihtsalt on.

Lisatud hiljem. Faktid mida me teame. 

1. Hallikul oli osalus ebaeetilises äris

2. Hallik on Kallase abikaasa

3. Kallas ei tee õhtuti abikaasale ülekuulamisi

4. Kallas on kunagi abikaasaga seotud firmale laenanud

5. Kapo ei tee oma tööd korralikult

6. Kallas pole endiselt õppinud suhtlema meediaga sihtrühma arvestades, vaid on säilitanud siiruse

7. Kuna üks pretsedent on äsja loodud (Johanna Maria Lehtme) siis kehtib Kahnemanni väikeste arvude seadus - üks kord vastutab naine oma mehe jamade eest, järelikult alati vastutab. 

8. Hallik sõitis üle oma naise vajadustest. Ja sellest me ei räägi.

Kas Kallas peaks tagasi astuma? Faktidest lähtudes mitte. Poliitilist karjääri arvestades, jah. 

Kas Kallas on teinud midagi ebaeetilist. Minu meelest ei. Lihtsalt lolli mehe on valinud. Kas ta on nende aastatega õppinud, et poliitikas pead teesklema - ei. 

Nagu ma kusagil juba kommenteerisin. Eesti ei ole naiste jaoks valmis. Naised on liiga siirad, usaldavad ja ausad ( vt ka Liina, Keit, Kersti, Urve, Signe, Mailis..). Eesti väärib veel järgnevad 10 aastat ümaraid mehi. Nt Pevkur oleks praegu väga hea valik. Me oleme endiselt Ida Euroopa.

Ritsikule nädalamenüü võrdluseks

Batman ja Robin. Pildi tegi Riin 

Ma ei kirjuta praegusest uuringuskandaalist. Pole enam sihtgrupp ja kõik, kes mu blogi pikemalt või lühemat aega lugenud, usutavasti juba aimavad mu vaadet. Hukkamõist.

Ajaloo huvides  lihtsalt üks remark. Raadiosse helistajate hulgas on reeglina vanemaealised ja reeglina nad kõik olid pigem selle poolt, et midagi pole valesti ega pahasti- kui ei meeldi, jäta lihtsalt vastamata. Mis pani mind mõtlema, et ehk see ongi mingi põlvkonna teema. Et kusagil Martti, Rauli ja Priidu juurest jookseb piir, kus on täiesti ok, kui kusagil on andmebaas märkega, et Martti on vahekorras nii ja nii tihti. Priidul on olnud niipalju naisi, ta hääletab alati Isamaa poolt ja Rauli elukaaslased on heteroseksuaalsed ja teinud nii ja niipalju aborte. Näited on suvalised. 
Et nad on harjunud, et Suur Vend jälgib  ja see ongi okei. 
Maikuus kirjutasin niimoodi:

Õnnepalu Mandala

Ma olen sageli mõelnud, et huvitav, kes valib ja milliste kriteeriumite põhjal, milline raamat saab nn järjejutuks. See on võimas reklaamikanal. Kujutan ette, et kirjanikud seisavad sabas, et saada oma lugu eetrisse. Järjejutust avastasin ma enda jaoks Aareleidi. Ja nüüd Õnnepalu Mandala. Eriti. Kuna seda luges mu lemmik-lemmik näitleja Indrek Sammul. Mingi aeg tagasi sai ta küll miinus sada punkti, kuna andis allkirja millegi vastu, mida ma tuliselt pooldasin. Aga kuna ma enam isegi ei mäleta, mis see oli, siis on ta lemmiku staatuses tagasi. 

Ta on loomulik. Nii nagu oleks külas ja lihtsalt jutustaks. Mulle. Ning see jutt, kassidest. Kõnetas samuti, niipalju, et pidin kohe endale raamatu hankima. Tegelikult ei räägi see raamat kassidest. Räägib sellest, et kõik läheb mööda. Ja kõik kordub. Aga nagu me kõik väga hästi teame, kõik eneseabiõpikud peaks olema kasside kirjutatud. 

Oppenheimer

 

Mul oli kinost väljudes reaalselt süda paha.

Ja ma sain aru, miks soovitatakse neid filme vaadata koos. Ilma Barbieta oleks Oppenheimer lihtsalt üks järjekordne eluloofilm, milliseid on tehtud kümneid tuhandeid. Ja ilma Oppenheimerita oleks Barbie lihtsalt üks ühiskonnakriitiline komöödia, milliseid on tehtud.. kümneid (?). Koos annavad nad konteksti ja ühiskondliku mõõtme.

Järjest vaadates on kahe maailma kontrast ülimõjus. Ühelt poolt happy family/rebjata davaite zit druzna- pidu, rahu, rõõm, päike, meri, rand ja eneseteostus. Teiselt poolt mustvalge, tuli, rafineeritud vägivald ja piinamine, üle laipade  minek ning vaenlase tühistamine. Kontrast ka helikeeles- kui Barbiel oli megahea playlist, Oppenheimeri taust on kurdistav vaikus ja plahvatused. Meil õnnestus seda filmi näha lausa 3D, heli oli nii tugev, et plahvatuste ajal toolid vibreerisid ja värisesid. Väga mõjus. 

Oppenheimer on tehtud tõsielusündmustel põhineva raamatu põhjal. st siis päris elu ja ka Barbie filmi mõjusaimad kohad olid nn päriselu. Sry. Parandan. Mitte - nn, vaid päris elu. Oppenheimeri filmis, rõhutan- päris elu + tollane ajastu, oli kolm naist, neist üks magamiseks, ülejäänud kaks tegid suurepärased ja meeldejäävad kõrvalrollid.

Kui paljud arvustajad ( ja ka mina) heitsid  Barbiele ette, et lõpp oli veidi vale, Ken oleks tulnud võtta mängu, sest poliitkorrektsus, arvestamine, kaasamine, tasakaal. Siis kahe filmi koosmõjul pole millestki rääkida. Kenid on mängus olnud 2000 (KAKS TUHAT) aastat. Mitte ainult mängus, vaid loonud reeglid ja keeranud selle maailma    .. sse. 

Sest ego, lühiajaline vaade, konkurents, alaväärsuskompleks, võistlus, ülbus, puud, mitte mets..... Kenidel on aeg minna tagavarameeste pingile ja hoida suu kinni ja väga väga kõvasti pöialt, et Barbied suudaks midagi veel päästa.( Aga ilmselt enam ei suuda).