reede, 23. detsember 2022

Targad


Kass jalutas ja pikutas klaviatuuril ning ühtäkki hakkas meeldiv naisehääl mulle selges eesti keeles ette lugema ekraanil lahtiolevat meili.
Kass ei nõustu enam tehtut kordama ja ma ei suuda iseseisvalt välja nuputada mis funktsioon see oli ja kuidas see tööle läks.

Põrnitsesin Vikerraadio aastavahetuslaulude top 100, suutsin sealt positiivselt märkida vaid 5 ning tänasin õnne, et raadios on muusikatoimetajad. Kui tulekski vaid kuulajate valik, siis oleks see  retrofm? starfm? mis pole ju ka paha. Aga mul endal on  pisut teistsugune arusaam. Ma isiklikult aastavahetusel suvelugusid ja 80-date poppi ei kuulaks.

Mu selle aasta kõige loetum ja kommenteeritum postitus rääkis haridusest. Täna oli LPs artikkel, kuidas Reaalkool sunnib lapsi õppima ja pingutama. Muidu oleks võinud olla nagu on, aga konteksti andis see, et ajakirjanik oli võtnud lisakommentaari psühholoogilt, kes nõustus, et pingutamine võib kaasa tuua psüühikahäireid. Ju toobki. Aga miks tänapäeva lapsed nii vähe jaksavad? Selle küsimusele ma vastust pole saanud.

Head pühadeaega ja ärge siis üle pingutage ! :)

19 kommentaari:

  1. Eks kerge elu kasvatab lumehelbekesi ja lödipükslasi, samas küllap raskused panevad ka neid end kokku võtma kui tahavad ellu jääda ja enamus saab hakkama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei ole nõus. Alati on olnud tugevamaid ja nõrgemaid. Vanasti peideti nõrgemad, haiged ja traumeeritud koju või kinnistesse asutustesse ja sellise pereliikme olemasolu oli suur häbiasi, neist ei räägitud. Aga nad olid olemas.

      Kustuta
    2. Pean siinkohal TT paati astuma - pakun, et ta ei pea silmas haigeid, traumeerituid jne, vaid situatsioone nagu näiteks meil siin Oregoni haridussüsteemis valitseb, et paljudes (mitte küll kõikides) koolides on KEELATUD lastele halbu hindeid panna, KEELATUD osutada, et nad selle või teise ülesandega hakkama pole saanud, pedagoogid on KOHUSTATUD õpilastele üksnes ja ainult eduelamusi pakkuma. Väidetavalt kasvatab see enesekindlust, aitab lapsel hilisemas elus hakkama saada. Pingutamist ei nõuta, kuna see põhjustavat justnimelt neidsamuseid „psüühikahäireid“.
      Kui minult küstaks, siis ma ütleks, et pigem põhjustab psüühikahäireid mittepingutamine, vati sees hoitud olemine, kui siis hilisemas elus äkki avastad, et oops, kõik ei kukugi iseenesest sülle, kõik ei kannagi sind kätel.

      Kustuta
    3. See ongi väärtus küsimus. Ma olen analüüsinud Eesti rikaste haridust + Rakett 69 kõikide hooaegade osavõtjad.Kas see on sinu jaoks oluline? Kui ei, siis nii ongi.
      Võimekad lapsed saavad hea hariduse igas koolis.Keskmistele sobib tugev kool.
      http://indigoaalane.blogspot.com/2020/06/mgladwell-outliers.html

      Kustuta
  2. Just täna nägin juhuslikult telekast Gotsu omaniku lugu, kes päris Lõuna-Koreast, kus ta muuhulgas rääkis, et kool algas tal hommikul kl 7 ja koju jõudis õhtul kl 11. Et see oli tema jaoks liig ja et Eestis on hea rahulik.
    Sulle ka, palju head ja ilusat!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võib lugeda arutelu ja artikleid sellise raamatu nagu "Battle Hymn of the Tiger Mother" üle / pihta. Hiina emme USA-s kirjeldab oma laste haridusteed. Juba Wiki artikkel ütleb üht-teist: https://en.wikipedia.org/wiki/Battle_Hymn_of_the_Tiger_Mother

      Kustuta
  3. Kindlasti ei ole Reaalkooli pääsenud nõrgad ja traumeeritud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma mingit last gümnaasiumisse pannes intervjueerisin läbi Tallinna kesklinna koolide (tik, reaal, vhk) vanemad ja hiljuti lõpetanud. Nende KÕIGI seisukoht oli, et ära sa SINNA kooli oma last küll pane! See on täielik ussipesa! Sisemised suhted on täiesti pekkis / suhtumine ülejäänud ühiskonda on kõrk ja ülalt alla / veel sada muud asja on täiesti valesti!!! Ehk siis enamikul oli oma kooliga mingi räme trauma.

      Ainult üks 21 k gümnasist rääkis oma koolist sihukese helge soojusega :)

      Kõige huvitavama kiitusega sai hakkama üks noor mees, kes ütles vhk kohta "jaa, see on hea kool, mida näitab see, et seal on linna kõige ägedamad tüdrukud, mu sõbrad käivad sealsetelt pidudelt pruute hankimas."

      Mingil hetkel andsime ma paberid Reaalkooli sisse, aga mõtlesime siis ikkagi ümber. Ja ma käisin neid sealt ise tagasi nõutamas - "vabandust, me ikkagi ei taha, et meie laps teie koolis käiks". Mind vaadati üsna imelikult seal :) Aga no ei taha siis ei taha.

      Kustuta
    2. Lisan siis vahelduseks ka teistsuguse seisukoha Reaalkooli lapsevanema vaatest. Minu kahest lapsest on üks hiljuti selle kooli lõpetanud ja teine hetkel gümnaasiumis. Mõlema jaoks oli see nende arvates parim kool (kui vene keel välja arvata). Kusjuures esimese lapsega käisin sinna esimesse klassi katsetamas. Sai sisse, aga lõpuks loobusime kohast ja läks piirkonnakooli. Mõlemad lapsed läksid Reaali seitsmendasse klassi. Tegid need katsed ilma igasuguste lisakursusteta ilusti ära.
      Kuna mul on olemas ka tavakooli kogemus, siis võin kinnitada, et Reaalis on õppetöö tase kõrgem. Eks põhjuseks on ka see, et seal on koos lapsed, kes soovivad ja tahavad õppida. Minu vanim laps ei teinud tavakoolis mitte kunagi koduseid töid. Need said tal tehtud kas koolitunnis või siis vahetunnis. Ja tegelikult oli tal kooli vahetades algul üsna suur šokk, et peab ka vaeva nägema ning kodus õppima.
      Lugesin ka selle artikli läbi ja minu arvates on ajakirjanik seal kehva tööd teinud ning emotsionaalselt ülesköetud lapsevanema jutu põhjal loo kirjutanud. See lapsevanem tundub, ise kõige suurem oma lapse survestaja olevat. Alustuseks pakuvad sarnaseid ettevalmistuskursuseid ka GAG ja TTÜ. Teiseks jagati vähemalt minu lastele klassijuhataja poolt infot, et need kursused ei ole mõeldud oma kooli õpilastele. Oma kooli õpilastel, kel koolis vähegi hästi läheb, pole mingit probleemi neid katseid ära teha.
      Muide, üks tõeline rahamasin koolide jaoks on tasulised eelkoolid. Kas mõni laps jääks koolikohast ilma kui ta seal ei käiks? Ei. Aga enamus lapsi vähemalt Tallinnas käib enne kooli eelkoolis.

      Kustuta
    3. Minu tuttavad Reaali, TPLi ja GA lõpetanud pole samuti traumeeritud ning täiesti elus ja terved ning ka nooremad lapsed on vanemate jälgedes sinna pandud.

      Kordan ennast, aga iga kooli on loterii. Oluline pole kooli nimi, vaid see, milline klassijuhataja ja kaaslased sattuvad. Ma olen oma blogis kirjutanud nii nn tava, kui ka õppimiskallakuga kooli kogemusi. Mõlemal oma head ja vead.

      Kustuta
  4. Miks keegi ei taha kommeerida esimest osa? Kuidas panna arvuti rääkima?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sest mina näiteks ei tajunud seda küsimusena. Kui sa päriselt tahaks teada, siis sa lisaks kaks detaili: Mis opsüsteem? Ja mis rakendus / sait lahti oli?

      Kustuta
    2. Windows 10 ( või mitmes see viimane on) ja Outlook meili luges lambist ette

      Kustuta
    3. Pakun, et Narrator. See tuleb Windowsiga kaasa. Windowsi klahv + ctrl+ enter peaks käivitama/peatama.

      Kustuta
    4. Immersive reader ehk? Veebis - view tab ja sealt immersive reader. Outlooki rakenduses oli vist read aloud kuskil - ei hakka täna tööarvutisse minema, et outlooki vaadata. Selle avastas töökaaslane juhuslikult kuhugi vajutades ja siis oli vaja mõelda, kuidas normaalseks tagasi saada - lisaks ettelugemisele muutis teksti ka imelikuks.

      Kustuta
    5. Kui jõudsid siia otsinguga " kuidas arvuti rääkima panna", siis tõesti- nagu ülalpool targad teadsid,
      Outlookil on ülaservas täiesti olemas "Loe ette" :) :)
      Ülejäänud kaht versiooni ma üles ei leidnud :(

      Kustuta
  5. Kassi ja arvuti koostoimet ei oska kommenteerida, ka mul on õnnestunud käivitada nii arvutis kui ka telefonis ootamatuid funktsioone, millest mul eelnevalt aimugi ei olnud...ja pärast otsinud neid kombinatsioone tikutulega taga.
    Lugesin EPL artiklit ... ja vaadates oma lapsi, nende sõpru/klassikaaslasi/tutvusringkonda...on pilt kirju. Enamus jaksab, sest neil on eesmärk, soov jõuda kaugemale, teha selle nimel tööd ja pingutada - kõik sõltub keskkonnast ja suhtumisest.
    Noorem laps käis kodule lähimas koolis 9klassi. Neil oli õppimiskallakuga klass, kus klassikaaslased võistlesid omavahel teadmistega ja vedasid nõrgemaid kaasa, st õpetasid neid, et nad maha ei jääks ja kandsid nende eest hoolt. Kuidas see juhtus? Tänu imelistele klassijuhatajatele, kes said aru, et kõik lapsed on omamoodi erilised ja ei üritanud neid lahterdada või neile sobimatusse raami suruda. Paraku ei saa seda öelda kõikide õpetajate kohta, sest paljud aineõpetajad ja mis seal salata, ka vanemad, suruvad lapse sobimatusse raami ja keskkonda.
    Nüüd käib esimest aastat gümnaasiumis, ise valis, käis katsetel ja intervjuudel. (me kodus hoidsime hinge kinni, et ta ühte kooli sisse ei saaks, sest selle kooli suhtumine ei sobinud meie väärtustega)
    Hommikuti sõidame koos linna, kuulun, mida noor inimene räägib ja kuidas arutleb. Olles nüüd gümnaasiumis, kus on üle linna ja lähivaldadest valitud välja parimad õpilased...leiab ta, et gümnaasiumid võiksid olla suundadega, mis loovad teadlikumatele noortele edasi arenemiseks ja õppimiseks soodsad tingimused. Nendele, kes ei tea, mida nad tahavad õppida, võiks olla gümnaasiumid, mis annavad nö baashariduse, ilma suunata. Kui klassis on ühiste huvidega noored, tekib koostöö ja koos õppimine/toetamine. Selles on tõetera, kõikidele ei sobi gümnaasiumis õppimine, sest see nõuab palju iseseisvat tööd. Võibolla on siin tegemist keskendumisoskuse puudumisega, sest info ülekülluses, kus kõik on vaid puudutuse kaugusel, ei suuda aju korraga mitme erineva tegevusega tegeleda.
    Vanem laps õpib tavalises gümnaasiumis, klassis, kus kõik õpilased on seotud läbi ühise huvi. Ka seal pingutatakse, mitte küll õppimise vaid eelkõige selle harrastuse nimel. Viimasel gümnaasiumiaastal on toimunud imeline murrang ja teatud õppeainetes on tekkinud sügavam huvi ja laps ise käib raamatupoes ning ostab vajaliku kirjandust, et rohkem teada saada.
    Kokkuvõttes me ise loome tingimused ja suhtumise, kõik on võimalik, kui pingutada sobivas keskkonnas.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!