Naised vanglas

Oluline: Ma ei tea mitte midagi, ja ausalt öeldes ei tahagi teada, ei Eesti, Ameerika, ega ka Hispaania vanglasüsteemist. Ma elan niivõrd privilegeeritud elu, et ei tea kedagi, kel on mingigi side narkootikumidega, vanglatega. Samuti on mul väga raske uskuda, et Eestis on aastal 2022 lapsi, kelle ainsateks sunnitud karjäärivalikuteks on narko ja/või prostitutsioon.
Kõik üldistused ning järeldused põhinevad meedial. Ja mu postitus sisaldab spoilereid.
Raamatust välja toodud numbrid on seisuga 2010.

Tänaseks olen ära vaadanud kaks seriaali: Vis a Vis (Locked up)TV Series  Hispaania 2015–2019 ja Orange Is the New Black ( Netflix, TV Series 2013–2019)
Internet väidab, et need seriaalid pole omavahel seotud, Hispaania oma ei põhine päriselul. Aga sünopsis on mõlemal sama. Ilus blond haritud, heast perest pärit tüdruk satub vanglasse. ( ja mõlemas filmis peetakse vanglates kanu :))

Orange põhineb päriselul ning kuna ma tundsin seriaali-Piperiga hingesugulust, siis lugesin ka raamatu läbi. 

Nii nagu Atwoodi " Teenijanna looga", on Netflix ka selle raamatuga väga loominguliselt ümber käinud. Filmis on, erinevalt raamatust, palju lesbiseksi, vägivalda ja mõni hooaeg kiskus lausa komöödiaseriaaliks, kus huumor ületas sarja tegelikult traagilise teema. 
Raamat on pigem Jutustus Tõelisest Inimesest. Piper on- st näeb ennast, kuna tegemist on autobiograafiaga, tubli tüdruk. kes kakleb spinati ja brokoli nimel, õpib möödaminnes elektrikuks ja ehitajaks ning saab kõikidega väga hästi läbi. Kõik ebameeldivused on kirjas vihjamisi. Raamatu järelsõnas ta selgitab, et see on meelega tehtud valik.  

Mõlemas seriaalis saab tublist valgest tüdrukust vajadusel ka maffiapealik, diiler ja negatiivne liider. Seriaali Piper ja Macarena muutuvad. Kaklevad. Kehtestavad.

Filmid on kaasaegselt poliitkorrektsed. Suurem osa valgeid on idioodid. Latiinod ja mustanahalised õilsad, tugevad isiksused, kes on üldjuhul sattunud vangi tänu oludele. Mustanahalised on filmis ka väga vaimukad ja nutikad. Visa Vis ühes osas on mängus ka asiaadid, kes loomulikult on visad ja väga targad. Aga, ega ma ei  tea. Võimalik, et ka see liigitus ongi juba stereotüüp.

Raamatust sain vastuse Orange filmis segaseks jäänud koera-küsimusele. Nimelt oli Ameerika vanglates programm, kus kinnipeetud treenisid koeri.

Nagu tavaliselt, siis päriselu teeb kohati väljamõeldule silmad ette. Piper pannakse vangi 10 (!) aastat peale sooritatud kuritegu ja hoolimata vahepealsest ontlikust elust, saab karistuseks 15 kuud.

Numbrid, mis raamatust läbi käivad, on kohutavad. 1980 oli  USAs ca 500 000 inimest vanglates, 2008 juba 7 miljonit. Raamatu avaldamise ajal (2010) oli USAs  vanglas 2,5 miljonit, kellele lisanduvad  katseajal olevad ning tingimisi karistust kandvad, mis teeb kokku 7 miljonit inimest. + nende pered

Vanglad on ülerahvastatud. Näiteks Cook County vanglas on 10 000 vangi. Vang läheb riigile maksma 30 000 dollarit aastas, ja naisvangid isegi rohkem. Umbes 60 miljardit dollarit aastas maksumaksja raha läheb kogu vanglasüsteemile

Eesti vanglates on ca 2250 kinnipeetavat. neist 101 on naised. Ühe vangi ülalpidamiskulu kuus on keskmiselt 2812 eurot. Ning mul ei ole õigus- enamik Eesti kinnipeetutest on seal samuti  narkokuritegude tõttu.

Rikas riik. 

Aga ise on nad ju süüdi, eks. Kes käseb kuritegusid sooritada?
Sellest, miks inimesed jõuavad kuritegelikule teele on tehtud ilmselt miljon doktoritööd ja kindlasti pole see mustvalge. Ma mäletan, et isegi geenideraamatus oli juttu - ehk osa inimesi sünnibki vägivaldsetena.
Seriaalide üks väärtustest olidki lood- kuidas ja miks naised vangi jõudsid. Ja lood on tegelikult nii sarnased. Sul jääb igal kuul puudu 500 dollarit. Abivalmis inimesed pakuvad kiiret teenimisvõimalust. Narkootikumid või oma kehaga. Lootust pole. Mitte midagi pole. On vägivald. Vaesus. 
Orange viimastes osades on palju immigrantide teemat ( meie vangidest on vaid 67% Eesti kodanikud). Traagilised lood, kuidas lapsi ja emasid lahutatakse. Ma pole uurinud, aga sealt saaks hulga spinoffe a la Ameerikas kasvanud ja elanud, ainult inglise keelt oskav noor naine saadetakse tema sünnikohta- Ecwadori. Näiteks. 

Number raamatust: ainuüksi USA föderaalsüsteemis  on 90 000 vangi  luku taga mittevägivaldsete narkokuritegude pärast vs 40 000 vägivallakuritegude tõttu. 

Seega juhus. Halvad otsused. Lootusetu olukord. Puudulik haridus.

Ma ei tea kuidas teiega, aga mina kardan vanglate puhul eelkõige vägivalda. Nõuka-ajast ja eelnevatest vanglafilmidest on jäänud mulje, et peamine probleem on vanglajõugud. Mõlemas seriaalis on ka neid.  Vis a Vis on kohati väga vägivaldne. Oranges on räigeid stseene samuti, aga fookus on siiski mujal.

Orange raamatu lõpus on avaldatud ajakirjanduses ilmunud intervjuu Piperiga. Seal ta märgib, et esimene küsimus, mida ta tuttavad küsisid- kas sa said vanglas pidevalt peksa? Vastus on. Ei.
Jah, vanglas esineb vägivalda. Koos on ju ikkagi tuhandeid naisi. Ning nagu päris elus, on see, kellega kokku puutud, loterii.

Aga Piper soovitab mõelda, miks meile selline kuvand on loodud. Keegi ei viitsiks vaadata seriaali vanglast, kus mitte midagi ei toimu. Kaasaegne mainstream Hollywood on ka üldiselt väga vastustustundlik- vanglaelu peaks hirmutama ja ennetama. Ning vähem oluline pole ka see, et maksumaksjale peaks põhjendama tehtavaid kulutusi. Nii nagu ka Piper oma raamatus märgib, siis väga väga paljudel on tegelikult vanglas parem. Turvalisem.

Suurem probleem, kui vanglasisene vägivald, märgib Piper, on hoopis valvurid ning süsteem ise. Lõputu ükskõiksus ning igasugune rehabilitatsiooni puudumine. 

Piper toob oma raamatus välja veel ühe teema, millele ma polnud varem isegi mõelnud. Ta toob näite naisest, kes läks vangi ajal, kui polnud isegi mobiiltelefone. Kujutlege tema sulandumist ühiskonda.
Isegi Piperil, nn kaitstud naisel, kes oli vanglas lõpuks vaid 13 kuud, oli ühiskonda tagasisulandumine äärmiselt keeruline.
Ning kuna nn elluastumiskoolitus ( mis raamatus oli lausa tragikoomiline) reaalselt puudub, siis paljud jõuavad vanglasse tagasi ( Eestis 75%). 
Filmis on üks äärmiselt liigutav koht, kus dementne vanainimene saab "enneaegse vabastuse". Mis lihtsas keeles tähendab, et visatakse kodutuna tänavale surema.

What is the point, what is the reason, to lock people away for years, when it seems to mean so very little, even to the jailers who hold the key? How can a prisoner understand their punishment to have been worthwhile to anyone, when it`s dealt in a way so offhand and indifferent?

Mina tõmbaksin paralleeli loomaaiaga.  Kaasaegses loomaias pole loomal viga. Kõht täis ja tuju hea. Peamine probleem on. Igavus. Ning loomaaia looma vabasse loodusesse laskmine lõppeb üldjuhul katastroofiga.
Hoolimata reziimi rangusest ja korrast on see tegelikult  ( ma ei suuda leida siia  tõlget) infantilizing. Süsteem muudab su lapseks, võtab ära oma peaga mõtlemise, õpetab abitust ja sõltuvust süsteemist. Sa võtad inimeselt vangi pannes kogu vastutuse, aga tegelikult sa ei vastuta tema eest, ega anna ka tööriistu vastutuse taastamiseks.

Süsteem igal pool maailmas tegeleb tagajärgede, mitte põhjustega. Ma rõhutan veelkord, ma saan aru, kui keeruline ja mitmetahuline see teema on, aga las ma ikkagi natuke targutan.

Me oleme väga väike riik. Kui nüüd kujutleda hetkeks, et kogu see raha on suunatud seksuaal- ja finants- ja kutsehariduse andmiseks. Laste- ja noorte kuritegevuse ennetamiseks. Alampalga tõstmiseks, et katkestada vaesuslõks....

Loomulikult ma tahan, et vägivaldsed retsid on minust kaugel ja eemal. Võibolla Eesti kontekstis me peaksimegi leppima, et osa inimesi ei saa endaga hakkama ja neile tuhatkonnale võimaldama abistatud elamise. Mulle väga meeldib Austraalia sünnilugu. Tänapäeval kardetavasti enam asustamata saari pole. Aga nii USAs, Venemaal ja isegi Eestis on mahajäetud asulaid. Lisada sinna maad ja loomi ning jätta tüübid isemajandamisele. Valvama peaks vaid ala. ( ja sinna saaks rajada tuumajaama, tuulepargi, tselluloositehase, harjutusväljaku.... :))

Mõlema loo naisvangid on, aga suuremalt jaolt juhuse, halbade valikute ning sunnitud otsuste ohvrid. Minus on nii palju mulki, et kahju vaadata, kuidas täiskasvanud inimesed ei tee päevade kaupa mitte midagi. Ma olen Makarenko koolkonnast, ja oleks minu teha, siis mitte-vägivalla kuriteo sooritanud suunaks kõik vabatahtlikku, või võime ka õige nimega nimetada-sunnitööd tegema.
Tehingu mõte oleks. Sa oled ühiskonna reegleid rikkunud ning midagi ära võtnud. Meie võtame nüüd vastutasuks sinu aega ja otsustusõiguse. Sa pead olema õigel ajal õiges kohas. Maksad sissetulekust osa riigile. Läbid koolitused. 
Hooldekodud, kirikud, kodutute ja loomade varjupaigad, heakord. Vastavalt haridusele võiks anda koolis tunde või õpetada eesti keelt. Ukraina vajab varsti miljoneid ehitajaid. meil on vaja reka- ja prügiautojuhte, kokki jne jne jne.
No näiteks. Kui meil on 8 lapsega õpetajast üksikema, kes laste ellujäämise nimel oli sunnitud midagi (mittevägivaldset) tegema. Mis point on panna ta vanglasse? Tema ja ta lapsed vajavad "kuidas planeerid rasedust" ja finantskoolitust. Ta vajab usutavasti ka ümberõpet, et saada tasuvam töökoht, ta lapsed peaks käima koolitustel, et saada tulevikuks teistugune elumudel.

Ja lõppu üks ilus tsitaat. Üks Piperi sõbratar on usklik ning sel teemal arutledes, saab ta sõbralt vastuse, mida usk on andnud, miks ta on religioosne inimene:

I`ve got a lot to give