Kuidas ma maailma ei muutnud

Ehh, alustame aastat asjaga, mida ma mitte kunagi varem teinud pole. Ma polekski kirjutanud, aga siis kuulsin raadiost järgmist vestlust:

hmm.. tavaliselt teevad aastalõpu kokkuvõtteid paarina mees ja naine. Miks sa minu kutsusid? 
Ah, tead, ma olen lihtsalt liiga laisk. Kuna sa istud mu kõrval lauas, oli hea lihtne sind kutsuda.

Ja siis saatsin ma kirja:

Tere, 

Kõigepealt sooviks Teid tänada kahe väga toreda üllatuse eest  26.12.2021 R2 eetris olnud saates " Olukorrast riigis".
Esiteks oli äärmiselt meeldiv üle pika aja kuulata eetris konstruktiivset kriitikat; vastast ärakuulavat ning austavat diskussiooni; väljaspool raame pakutavaid lahendusi ja ettepanekuid; positiivsust ning euroopa- ja globaalset vaadet olulistele sündmustele.

Ning teine tore üllatus oli eetris, poliitikasaates,  kuulda naisterahva häält. 

Eesti poliitikakommentaar on keskealise eesti mehe nägu. Keskpäevatund, Olukorrast riigis, Vooglaid ja Lobjakas, Samost  ja Aaspõllu,  televisioonis Pooltunnid peaministri ja opositsiooniga,  Esimene  ( ja kõik muud) stuudiod, UV faktor jne jne.
Ainus erand on "Rahva teenrid", kus kord kvartalis lastakse ka naistel midagi öelda. Seda, et arvamust pääseks avaldama mõni noor või (hoidku jumal,) venelane .. on  aastal 2021 ja varsti juba 2022, ilmselt utoopia. (Tõsi, vene päritolu (mees)ajakirjanikele on oma- "venelaste"- saade).

Kuu jagu tagasi lahkas Vaino oma saates "UV faktor" teemat- naiste roll poliitikas. Saates kõlasid tavapärased klišeed, miks naistel on poliitikas raske. Kuid käsitlemata jäi neist kõige olulisem- seni, kuni meil on normaliseeritud olukord, kus naised ei juhi ega avalda rahvusringhäälingus arvamust majanduse, poliitika- ja ühiskonnaeluteemadel, seni pole võimalik saavutada vajalikku usaldust, saamaks valitud nt. riigikogusse. 

Olukord on seda arusaamatum, et häid naisajakirjanikke on meil küll ja veel- Kärt Anvelt, Marju Himma, Kadri Liik, Astrid Kannel,  Evelyn Kaldoja, Heidit Kaio,Tuuli Koch jne jne. Kindlasti on tahtmise korral võimalik leida uusi avatud ja värske mõtlemisega poliitikavaatlejaid ka nooremast põlvkonnast.
Ma pole kindel, kellele ma peaksin selle kirja aadresseerima, kuid sooviksin vastust küsimusele,
mis on see põhjus, miks Eesti Rahvusringhääling  ei luba naisi oma raadio- ja teleeetrisse  juhtima poliitika- ja majandussaateid.

Saatsin kirja soolise võrdõigulikkuse komisjonile ning  ERR eetikanõunikule. Vastuse sain mõlemalt. Mis oli tegelikult positiivne üllatus. 

Vastus:

Tere ja head uut aastat! Aitäh tagasiside eest.

ERRi saatejuhtide ja saadetes regulaarselt esinevate külaliste seas on nii mehi kui naisi.
ERRi toimetuste juhid on teadlikud, et päevakajalised arutelu- ja jutusaated võidavad oma mitmekesisuses, kui eetris on regulaarselt rohkem naisi kui seni. Saan kinnitada, et teema on toimetusjuhtide tasandil pidevalt päevakorral.

Samas on selge, et vägisi ei saa ajakirjanikku panna näiteks igal nädalavahetusel poliitika- ja majandusteemasid analüüsima, kui ta seda ei soovi. Ühekordse külalisena ollakse nõus esinema, ent mitte regulaarselt.
Teie poolt nimetatud saadetest on mitmed saated kommertskanalite eetris, mitte rahvusringhäälingus. Nähes seal sama tendentsi, saab järeldada, et tegemist on üldisema suundumusega.

Sellest hoolimata jätkab ERR tegutsemist, et oma saadetesse lisada soolist mitmekesisust, nii saatejuhtide kui külaliste koha pealt. Tasakaalustatus ja mitmekülgsus sisaldavad lisaks poliitilisele aspektile ka soolist mõõdet.

Nii et, nüüd me teame, miks päevapoliitikasaateid ei juhi naised. Nad lihtsalt ei taha. 
Uue aasta lubadusena lõpetasin ma detsembris Keskpäevatunni kuulamise. Teise lubaduse annan nüüd. Ma enam ei virise antud valdkonna saatejuhtide soolise tasakaalu teemadel. 

Sest vägisi ei saa kedagi sundida.