kolmapäev, 17. veebruar 2021

Abiks Liina Kersnale

P
AK alustas 17.02. integratsiooniga :)
üsilugejana sa tead, et ma näen oma aknast 2-te vene ja 1-te eesti kooli  ja et vene emakeelega laste eesti keele õpe on minu jaoks südameasi. Ma elan pisikesel Venemaal. Tallinnas.

Minu kogemus - kolleegid, naabrid, peretuttavad, kinnitab, et suur osa vene emakeelega inimestest tahavad, et nende lapsed saaksid eesti keele suhu. Nad tahavad, et nende lapsed saaksid parema hariduse ja tulevikus kõrgema palga, mis paratamatult täna eesti keele oskusega Eestis kaasneb.

Ja ma ei saa aru, millest tuleneb Keskerakonna ( ja kõikide teiste erakondade) paranoia ja hirm selle ees, et paralleelsüsteemi lõpetamine toob kaasa valimishävingu.
Loomulikult, lastel peab säilima side oma juurtega, aga see aeg, kus ukraina-valgevene-juudi-kasahhi jne jne laste juureks on vene kultuur, peaks tänaseks vist ikkagi möödas olema. Eestis on mitu-setu aastat tehtud edukat keelekümblust ning täna on Agur praktikuna samuti valmis oma kogemusi jagama, kuidas vene kultuuri tähtsaks pidav laps ei jääks ilma ka perfektsest vene keelest ning kultuuriloost.

Seda hirmu, et vene koolide- lasteaedade ning koolide õpetajad jäävad tööta, ei tohiks samuti olla. Väidetavalt on meil õpetajate puudus ning C1 keeletasemega kõrgharidusega õpetaja peaks olema võimeline töötama ka eestikeelses koolis. Noored kooli programmil on olemas kõik teadmised ja kogemus, kuidas suvalise kõrgharidusega inimesest koolitada nt matemaatikaõpetaja. Ja kui ikka on hirm, siis alustaks peale vaheaaega nt õpetajate rotatsiooniga- nädal aega teise õppekeelega koolis oleks vahelduseks ja kogemuseks kõigile.

Need kõik on emotsioonid ja arvamused. Aga võtame numbrid.

Jätame esialgu Ida-Virumaa kõrvale. See on tõesti keeruline. Aga Tallinn. Esimene samm peaks olema linnalt lasteaedade üle võtmine riigile.

Arvestame ainult munitsipaallasteaedu.
Ja keelekümbluse lahutasin maha, see võiks samuti säilida. Ning samuti pole siin eralasteaedu. Kes tahab umbkeelset last, peab selle vabas riigis saama.

Tallinnas käib lasteaias 13 402 eesti  (684 rühmas) ja 6294 vene last (318 rühmas). Kokku on meil seega 1002 rühma.
Ja kui tänasest lüüakse kõik rühmad kokku, on igas  rühmas 13 eesti ja  6 vene last.  Hüva, ärme imikuid traumeeri.  

Võtame ainult 6-7 aastased.
Neid on Tallinnas 3520 ( sh 2295 eesti 219 rühmas  ja 1000 vene last 219 rühmas) kokku 343 rühmas. Pange tähele, et vene lastel on täna eelis, neid on ühes rühmas vähem, kui eesti lapsi. 

Ja kui me homsest paigutame kõik vene lapsed eesti rühmadesse, saab neid igas rühmas olema 3 vs 7 eesti last.

ja meil oleks homme reform tehtud. 

Tõsi, natuke peaks ilmselt  ruume ümber mängima, et igale poole võrdselt mahuks. Ning kindlasti jälgima, et igal pool oleks nn õige proportsioon, aga me oleme ju e- riik ja nagu uudistest lugesin, siis pole nagunii lapsevanema asi lapsele lasteaeda valida. Linn, tulevikus siis riik, määrab.
Need, kes ei taha oma lapsele paremat haridust, saavad endiselt jätkata eralasteaias.

Ja needsamad lapsed lähevad täpselt samades proportsioonides koos ühte kooli. Saama eestikeelset haridust. Ehk siis lihtsas eesti keeles, lisaks täna vaikimisi kehtivatele poiste/tüdrukute kvoodile kehtestame ka emakeele põhsie kvoodi. Näiteks järgmiseks 6 aastaks.

Tehtud.

14 kommentaari:

  1. Statistiliselt on see kena. Reaalsuses hakkavad venekeelsed lapsed suhtlema ainult omavahel ja kuna tihtipeale on kodune kasvatus võitlemist soosiv (anna vastu, kui keegi sind lööb) ja jõukusele orienteeritud, keelduvad eesti lapsed venekeelseid lapsi kampa võtmast. Üks venekeelne laps klassis integreerub kiiresti ja valutult aga mu keskmise lapse klassis oli neid 4.-7. klassini kolm... nad moodustasid kuldse kolmiku, kes teistega suhtles minimaalselt, üks neist kolmest ei oska siiamaani eesti keelt, sest koolis räägib ainult sõpradega, ainult vene keeles ja kodu on eesti keele vastu meelestatud, vanemad ei oska eesti keeles vist tjeregi öelda (selgub, et see on Tartus võimalik). Me käime mööda koolimaja ja peletame, et koolis rääkige palun omavahel eesti keeles, siis õpite, selle jaoks vanemad teid siia panid... aga igal vahetunnil ei saa iga venelaste grupi kõrval kuulamas käia.
    Õpetaja Õunapuuhaldja teises klassis on jällegi üheksa või kümme venelast, põhimõteliselt pooled... õpetaja peab tunde andma kahes keeles, sest keelekümbluslasteaiast tulnud lapsed ei tundnud esimese klassi alguses selliseid sõnu nagu "raamat", "pliiats" või "lehekülg".

    Muidu ma toetan hirmsasti riikliku hariduse ainult eestikeelsena andmist, aga absoluutselt ei kujuta ette, mismoodi see toimida saaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Reet - kas räägid Annelinnas asuvatest koolidest? Küsin sellepärast, et loen tartlasena Indigoaalase juttu suure hämminguga, et päriselt on sellised numbrid, pooled lastest venekeelsed, tundub mulle kui tartlasele täitsa uskumatuna. Millal ma üldse siin mõnda vene last nägin... Aga jah, minu laste kool asub Tartus kesklinna kandis ja päris mitmed lapsed elavad tegelikult teisel pool jõge, miskipärast pole vanemad tahtnud neid Annelinna koolidesse panna. Mu lapse koolis on paar üksikut vene keelt kõnelevat last, aga need on eranditult Vene vähemusrahvaste esindajad, mitte Ivanovid vaid -jan lõpuga nimed.
      Mis ma öelda tahan sellega - äärmiselt piirkondlik teema, me elame ses suhtes ikka väga erinevates reaalsustes. Mul oli ülikoolis 3 vene emakeelega kursaõde. Ida-Viru neiu jutust ei saanud ma mitte midagi aru, kuigi ta rääkis eesti keelt, aga aktsent oli ülitugev. Tallinna tüdrukust sain aru, aga aktsent oli olemas. Tartu tüdruku puhul said ainult nimest aru, et pole eesti juurtega. Kaks esimest on ammu laias ingliskeelses maailmas karjääri tegemas, Tartu neiu on Tartus.

      Kustuta
    2. Annelinna piirkonnakool jah, see kõige parem, mis linnaviletsusele kõige vähem meeldib. Aga kes üle ukse tuleb, ütleb, et meil on siitkandi parim õhkkond (ja koledaim fuajee).
      Õpetaja Õunapuuhaldja klassiga juhtus see, et üks siitkandi venekeelne kool läks remonti ja vanemad ei tahtnud laste logistikat keeruliseks ajada. Aga muidu on meil läbi aastate olnud paljurahvuseline kool, korraks mõtlesin, hoobilt tuleb meelde vähemalt kümme erinevat rahvust. Mulle see asi tegelikult meeldib hästi, aga nad on kuidagi ebaühtlaselt hajuma juhtunud.

      Kustuta
    3. Ilmselt siis nagu iga asjaga, sõltub.
      Mu tütre klassis õppis 5-6 (erinevates astmetes) venekeelsest perest pärit last.
      Anna ja Maria lõpetasid kuldmedaliga ning Anna eesti keele eksami tulemus oli oma lennu parim.
      See oli muidugi õppimiskallakuga kool st lapsevanemad ( kes eesti keelt ei rääkinud) olid ise väga motiveeritud, et lapsed hakkama saaksid.

      Aga mulle tundub oluline, et me peaksime lõpuks ALUSTAMA. 30a aastat on seda nagu kuuma kartulit veeretatud.
      (Ometi olid meil paar aastat valitsuses rahvuskonservatiivid )Nüüd on Virumaal Agur ja Raik, aga Tallinn on endiselt venelaste käes (vabandust, aga tõsi). Ja kui sügisel KOV valimistel Tallinnas ainuvõim ei lagune, siis nii jääbki.

      te olete mu kogemust vene kollektiivis töötamises lugenud ja päriselt ka, nii kahju on nendest. Neil puuduvad valikuvõimalused, nad saavad vähem palka, kui sama tööd tegevad eestlased, ja PISA ja riigieksamite tulemuste järgi saavad nende lapsed kehvema hariduse ja ei lähe pigem kõrgharidust omandama. See ei ole ju õiglane. Kui ma oleks sotsiaaldemokraat või keskerakonnas, siis ma võitleks venelaste võrdse õiguse eest saada eestikeelset head haridust

      Kustuta
  2. Mul on samuti kogemus kahest lasteaiast, kus mu laps käinud on ja kus on samuti rühmas olnud vene lapsi.
    Esimene lasteaed asus Tallinna magalarajoonis ja seal oli rühmas eesti ja vene laste suhe u 70:30 eestlaste kasuks. Õpetajad küll ütlesid, et räägivad lastega eesti keeles ja et lõimivad jne, aga kokkuvõttes kujunes ikka välja nii, et vene lapsed mängisid omavahel, eesti lapsed omavahel (temperamentide erinevuse tõtte juba) ja kui ikka laps aru ei saanud eesti keelest, pöördus õpetaja ta poole vene keeles. Mainin ka, et jutt on sõimerühmast.
    Teine lasteaed asub Tallinna Kesklinnas ja seal on rühmas lisaks vene rahvusest lastele ka teistest rahvustest lapsi, aga eesti lapsi on u 80%. Nii palju, kui ma kuulnud olen, siis seal rahvuslikku jagunemist ei toimu ja üldine keel on eesti keel (ka vene lastel omavahel). Samas pööratakse seal ka tähelepanu erinevatele kultuuridele ja näiteks palutakse teistest rahvustest laste vanematel tulla oma kultuuri tutvustama jne. Samas tõesti, selles lasteaias pole nii suurt vene rahvusest laste gruppi, nagu eelmises lasteaias. Mida ma öelda tahan, on see, et eesti ja vene laste omavaheline lõimimine nõuab seda enam tööd, mida rohkem ühest vähemusrahvusest lapsi rühmas on. Niisama kokku toppimine võib luua lihtsalt kaks erinevat gruppi ühe rühma sees, kes omavahel väga tihedalt kokku ei puutu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah, olen nõus. Aga ma olen täiesti kindel, et igasugused metoodikad on juba ammu välja töötatud. Kusjuures, mina ei ole nn sellest parteist, eks keelaks lastel nt omavahel/vahetunnis emakeeles rääkimise. Lihtsalt õppetöö toimub eesti keeles. Õpetaja suhtleb eesti keeles.
      Kui lapsed räägivad omavahel poola, prantsuse või heebrea keeles. Andku minna :)

      Kustuta
  3. Ma arvan, et see kõik nõuab nii tugevat kaadrit, et ei ole võimalik.

    Alati, kui ma haridus-inimestega mingi uuenduse üle arutan, saabub surnud seis kohas "mis sa arvad, et kõik Eesti õpetajad on nõus selle endale selgeks tegema või".

    VastaKustuta
  4. Mõtteviis "ei ole võimalik" on muidugi täiesti tobe. Alati on võimalik! Where there's a will.... jne.

    Mul oli huvitav vestlus lastetu noore venekeelse välismaalasega, elab Eestis teist aastat. Too imestas, et kas tõesti eestikeelsed pered ei pane oma lapsi inglisekeelsetesse koolidesse. "Miks te ei taha oma lastele inglisekeelset haridust ja võimalust maailmas hakkama saada?" Ma olin nii hämmingus, et ei osanud midagi tarka vastata peale selle et "eeee see ei ole nagu kombeks ää."

    Võimalik, et me kolime lihtsalt inglise keele peale üle. Nagu Marca kirjutas - kui noored lähevad niikuinii laia maailma õnne otsima, siis milleks see eesti keel seal vahepeal?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. väga võimalik, et inglise keel sööb eesti keele välja. Aga ega seda ette tea. Pikalt on ju räägitud, et nt skandinaavia firmade suureks kasvavaks sihtgrupiks on hoopis hiinlased ja araablased. Kuniks Ameerika maailma meediat juhib, seni jääb inglise keel, aga ega see ju välista mõne teise võõrkeele nt eesti keele oskust :)

      Kustuta
  5. Ühes pealinna koolis õppisid koos 15 eesti ja 7 venekeelset last. Venekeelsetest lastest 3 olid pärit piirkonnast, mis valdavalt on siiani venekeelne. Nemad hoidsid omaette, st vestlesid venekeeles ja ei integreerunud eestikeelses koolis. Teised 4 vene emakeelega last suhtlesid eestlastega, ent inglise keeles. Eesti keelest said küll aru, ent suhtlemisoskust nappis. Õpetajad andsid jutustavaid aineid kahes keeles, et muukeelsed õpilased arusaaksid, samuti toimus ka teistes ainetes. Enamjaolt eesti lapsed aitasid venekeelsetel arusaada - tõlkisid inglise keelde. Kõigi nende vene laste koolides oli eesti keele õpe toimunud ja vastupidi eesti lastel venekeele õpe. Kahjuks ei ole see rajatud suhtlemis- ja arusaamise oskusele, vaid grammatikareeglite oskamisele (järeldus põhineb isiklike laste venekeele õppimist jälgides).
    Ehk isegi see, kui õppida eestikeelses koolis ja keskkonnas, ei teki õpimotivatsiooni ja integratsiooni, kuna keskkond, kus igapäevaselt toimetatakse ei soosi riigikeeles suhtlemist.
    Koolides on ka võõrkeelseid (hispaania ja soomekeelseid) lapsi ning nende eesti keele oskus teeb silmad ette paljudele venekeelsetele lastele. Mis viib mind mõttele, et see on ikkagi individuaalne, põhinedes lapse ja tema tugisüsteemi motivatsioonil. Vägisi armsaks ei saa.

    Toetan riigikeelset hariduse andmist. See tagab ühetaolise ja võrdse platvormi jätkamiseks kõigile, sh ka riikliku õppekava järgmise. Erakoolid võivad pakkuda muukeelset ja muu suunaga haridust.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just, individuaalne. Meile tulid mitu aastat tagasi kaks õekest Leedust, kolisid koos emaga uue kasuisa juurde. Sõnagi eesti keelt ei rääkinud, kodune peaminu suhtluskeel vene keel (välja arvatud emaga leedu keel). Said nädalas paar lisatundi eesti keelt. Pool aastat hiljem ei saanud olukorda teadmata enam aru, et lapsed tegelikult eesti keelt emakeelena ei räägi. Praeguseks on õppimises klassi parimate seas. Samas klassis on meil eluaeg Eestis elanud, eestikeelses lasteaias käinud vene kodukeelega laps. Lonkab kõigis ainetes mõlemat jalga, sest sõnavara ei ole ja kodu ei üritagi tekitada ega toetada. Subkultuuride põrkumine on vsit selle nimi.

      Kustuta
  6. Vaatan peeglisse ja meenutan, mitu aastat ma vene keelt koolis õppisin... 8a maal, siis 3a keskas ja 1a ülikoolis. Meil olid peamiselt vene filmid eksole. Ja ma ei kirjuta vene keeles absoluutselt, aru natukene saan. Suhtlemisel tulevad automaatselt inglisekeelsed fraasid ja piinlik on. Ma lihtsalt ei oska. Nii et mina nende vene laste üle küll ei imesta, kes koolis keelt selgeks ei saa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kordan iseennast, aga vöörkeel ei ole õppeaine, vaid elustiil, sellepärast tulebki koolid nn kokku panna. seni, kuni eesti keelt õpitakse õppeainena, seda selgeks ei saadagi. Nad peavad hakkama elama selles meedia- ja kultuuriruumis.

      Kustuta
  7. Integreerumisest ei räägikski, aga just eile oli tuttavate seas olukord, kus kahest-kolmest suht võrdväärsete kogemuste j oaskustega erialainimesest valiti kohale see, kelle üks vanematest venelane. Ehk et vene juurtega noored võtavad ära eestlaste töökohad, sest eestlased ei oska enam vene keelt. <Ja no tegelikult ei taha ka kliente teenindada, st ei oska enda ego alla suruda.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!