#postapokalüptiline #mask ja haridus

 kevadel õnnestus mul kuidagi maskidest eemale jääda.

Poes ma ei käi, tellin kulleri. Ühistranspordiga ei sõida ja pittu ja

teatrisse praegu ei kipu. Kevadel toimusid ka kõik tööalased asjad netis. Ja nii saingi.

Nüüd enam niisama kodus vedeleda ei lasta, koosolekud siiski toimuvad. Maskidega. Ja ka juuksuris otsustasin ära käia, enne kui ptüi-ptüi, kõik jälle kinni pannakse. Maskiga.

Ja ma pean tegema suure kummarduse inimestele, kes sellega iga päev töötavad. Tublid olete. 

Mu esimene šokk oli, pidin peaaegu oksele hakkama, kui halvasti mu hingeõhk haiseb.. Peale esimest koosolekut guugeldasin, kuidas ja miks hingeõhku tuunida saaks ja leidsin hoopis teise artikli, mis ütles, et hoopis hiina maskid haisevad.
No vot. Vahetasin maski. Natuke parem on. Aga ma olen ju lõhnafriik, ja ka täesti tavaline sülje-hambaarsti aroom ajab mind iiveldama.

Aga jään ellu. Hoopis tõsisem probleem on, et ma ei näe. Ma olen proovinud kõiki nippe ja soovitusi. Surunud ülevalt ja alt, venitanud ja painutanud seda õnnetut maski, aga mu prillid on ikka udused. Ma saan teoreetiliselt aru, et inimesed ju töötavad. Maskide ja prillidega. Aga mul ei õnnestu.

Head on ka. Nägusid saab teha. Suu võib olla pärani lahti ja saab häbitult õhku ahmida. Ja peale pikka inventuuri-tegemist jahedas ruumis avastasin veel ühe plussi- nina püsib soojas...:) Ma tegelikult hääletaks ka kohustusliku rätiku poolt. Ei peaks kammima ja meikima :)

Kui ma kevadel plõksisin, et mida distantsõpe, mis selles keerulist, siis nüüd osalesin ühel (veebi) seminaril. Oli huvitav teema ja ... ma pidin ära surema. Ma sain aru, et on täiesti võimatu istuda tundide kaupa ja kuulata monoloogi. 
Et distantsõpe vajab hoopis teistsugust metoodikat. Ja ma kahtlustan, et enamik koole seda ei oma, ega näinud ka suvel vaeva, et seda välja töötada. Vabandust, kui liiga teen.
Iga veerandtunni tagant midagi interaktiivset- küsitlus, hääletus.... jne. Sellest on tegelikult juba räägitud, et virtuaalõpe rajaneb välisel motivatsioonil ja kustutab selle vähesegi sisemise õppimissoovi, mis lastel veel on. Aga teisiti ei saa. Monoloogi on raske kuulata ja pidada ilmselt ka. 

Ja seda enam. Aru ma ei saa, miks paljuräägitud õuesõpet ei rakendata. Just praegu ja nüüd oleks selleks ju ideaalne võimalus. Üsna vähe on õppeaineid, mida ei saaks õppida õues, liikudes. Ja need päevad, kui on külm ja kole, saavad lapsed kodus lugeda, teha referaate ja uurimistöid ja kodundust. Või pannagi tuimalt perioodiõpe ja see veerand on ainult kehaline, bioloogia-zooloogia, kirjandus, kirjandid, käsitöö, kunst, inimeseõpetus, uurimistöö, võõrkeeled. Ja alates kevadest siis kõik muu.

Ning mu teine kevadine ettepanek. Saadetagu need gümnaasiumilapsed ometi õppelaagritesse. Üürivad mõne puhkekeskuse, motelli. 3-4 nädalat üks seltskond, õpivad, magavad, pidutsevad...
jah usutavasti pole pereinimestest õpetajad nõus kaasa minema, aga võimalus ju tudengitele praktikaks. Nii nagu" meie ajal", malevas ja pioneerilaagris.