Nii kuum

Tõmbasin jalga oma tumesinised lühikesed püksid, ja kõndisin mere äärde. Mul on siit mingi 3 kilomeetrit minna. Paras jalutuskäik.

Ma olen järvede ääres sündinud ja kasvanud. Kuigi, südamest aus olles, ei ole  vesi üldse minu element. Mul on nõrgad käed- mu kehalise õpetaja oli alati meeleheitel, kui ma üritasin palli või granaati visata. Sõjas laseksin ma kindlapeale iseeenda õhku. Sest ma ei suuda üle meetri visata.
25 meetrit sain esimese kooli basseinis siiski ujutud ja seega, ametlikult on mul ujumisoskus käes.

Siin, kus ma elan, on ka järv. Aga kuna see on eestimaalastest üle ujutatud ja alatasa sinivetikaid täis. Siis ma ei armasta seal käia.

Meres ma ujuda ei saa. Esiteks on merevesi alati külm.  Ma arvan, et sobiv temperatuur võiks olla 38 kraadi. Teiseks on meri madal. Kui sa pead käima kilomeetreid, et jõua vöökohani, siis tundub kõhu vettekastmine ja märjakstegemine elu ületamatuim katsumus. Ma lihtsalt ei suuda.
Seega, ma pole Eesti meres vist... väga ammu ujunud. Kui üldse?

Mulle meeldib meres kõndida. Ma võin seda teha kilomeetrite kaupa. Selle järgi, kas see on võimalik, valin ma alati ka puhkuskoha ( tavaliselt ebaõnnestunult, kuna mujal pole sellise põhjaga ja nii madalat merd, kui Eestis). Eestis meeldib mulle see koht, kus koerad ja hobused ujumas käivad. Seal on vähe rahvast, ma saan veega pritsida ja kedagi ei huvita.

Jõudsin mere äärde. Ja tead. See vesi oli KUUM. Nii kuum ja nii soe, et ma läksin ujuma!!! Ma olin unustanud, kui mõnus see on, kui vesi jahutab, kuidas soolane laine käib üle näo. Nii hea.



Tõmbasin oma tumesinised lühkarid taas jalga. Ja hakkasin kodupoole kõndima. Kõndides tunnen, et midagi häirib. Mu
püksitagumiku küljes oli valge pesulõks...

P. Wohlleben Puude salapärane elu

Puude salapärane elu by Peter Wohlleben
My rating: 4 of 5 stars

Kõigepealt lepime kokku et tõlkija ja toimetaja Pilleriin Torim ja Olav Renno lähevad nurka seisma ja häbenema. Kui juba mina (!!!) märkan grammatikavigu ja guugletranslatorit, siis .. on asi ikka pahasti.

Raamat ise on väga asjalik ja vajalik. Ma sain kinnitust oma hüpoteesile, et kogu see üraskite jama on meie, inimeste, endi põhjustatud. Me ise istutame puud valesti ja valedesse kohtadesse ja siis pärast oleme mures, et haigused, tormimurrud jms. (mis omakorda annab taas võimaluse harvesteriga metsa sõita).
Ning samuti sain tõestuse oma sisetundele- see, et istutatakse ühevanuseid puid on tobe ja puude seisukohast ka vale ( ja inimeste seisukohast samuti, sest puud surevad ühel ajal ja siis tuleb raie ja protestid ja demonstratsioonid ja kõikidel on paha).
Ma pärast raamatu lugemist guugeldasin, ja see, kui vähe on Eestis põlismetsa, on ootamatu ja väga kurb. Meie, kes me peame end metsarahvaks, puutumatu loodus ja muu bla-bla -bla. Me ei ole seda mitte.
Taaskord arusaamine, kuidas me kõik oleme siin maailmas omavahel seotud. Ja kuidas pisikesest, pealtnäha mõttetust muudatusest lööme me uppi kogu ökosüsteemi. Tapame mingid seened ja putukad, mis omakorda põhjustavad taimede-puude surma, mis omakorda põhjustavad loomade-lindude kadumise ja meie muld ja toidulaud jääb järjest vaesemaks ja haavatavamaks ning viljakat pinda järjest vähemaks.
Kliimasoojenemise ja toidupuudude eest võime endile, inimestele, õlale patsutada.

The answers are easy if you have the right questions

NII kuum on, et ma ei suuda tööd teha. Näppasin hoopis Epult küsimustiku.
(Btw, Epp, kuidas nad su nime seal hääldavad??)

Oled sunnitud veetma pool aastat asustamata saarel, muust maailmast ära lõigatuna. Sul on võimalik endaga kaasa võtta üks blogija. Kelle valid?
ohhoo. Mul on nüüd väga piinlik, aga mu tänases lugemislistis kahjuks sellist pole. Ma unistaksin blogijast, kes on ekspert selle konkreetse saare flooras ja faunas, oskab ehitada kividest ja liivast pesumasina, küttida, kalu püüda jne. Vabandust, kui keegi end puudutatult tunneb. Antagu siis lahkelt teada :)
Oletame, et sul on õnnestunud tol saarel ellu jääda. Aga rumala peaga lähed järjekordsele merereisile, satud tormi kätte, ja voilà! taas kord maandud asustamata saarel, ihuüksi. Seekord on sul võimalik endale seltsiks valida üks blogi. Jaa, mitte blogija, vaid nimelt blogi. Sinu valik on... 
Ma ilmselt valiks Mmurca blogi. Või peaks see olema Reet. Hmm... tegelikult ka Soodomakomorra. Ma tahaks, et see on blogi, mis mind intrigeerib, sunnib mõtlema, vastu vaidlema, "nokuidas nii saama" mõtlema... (heas mõttes)
Teisest küljest oleks tegelikult teated tegelikkusest ka abiks. Et kuidas päris maailmas läheb ja kas kõigil on hästi. Sel juhul võtaks oma õe blogi. Aga kuna see on parooliga, siis ma linki ei anna.

Elu edetabelid

Võib ju öelda, et vanus on number, aga teadmine, et möödas on rohkem tervelt elatud aastaid, kui ees ootab, on hirmutav.
Ja kuigi nad räägivad, et vanusega tuleb leppimine, rahu, tasakaal. Siis... ma saan väga hästi aru, miks Vikerraadio õnnesoovisaates on peamiseks sooviks "Hingerahu!". Jah, seda oleks vaja, aga kust seda võtta.
Pigem on kerge paanika, et kas kõik on ikka tehtud, kogetud, tuntud. Mida ma veel tahaksin jõuda. Iga päev on muutunud järjest olulisemaks.

Teadmine, et sa oled jõudnud viimasesse vanuse segmenti, kellelt turuuuringutes arvamus küsitakse. Järgmise vanusegrupi arvamus ei huvita enam kedagi.
Teadmine, et oled tööturul atraktiivne vast aastat 5. Kuigi, tõsi. Rimi on ju kõva häälega öelnud et üle viiekümnesed naised on nende juurde teretulnud ...:)

Ja selle teema puhul mõjub lohutus " läheb mööda" pigem sarkasmina. Jah, ka see aasta läheb tõepoolest mööda...)

no tõsi, vanemaks saamisel on ka positiivseid külgi. Pension pole enam kaugel. Sa oled, huvitaval kombel peamiselt S tähega sõnade suhtes maha rahunenud. Ja rohkem.. ee ei tule meelde..:)

Õpetage ometi hingama

Ajal, kui kogu maailm tegeleb selliste pisiasjadega nagu koroona, massirahutused, tulistamised ja majanduskriis. On minul vaja tegeleda oluliselt tähtsama teemaga.

Mind on mitu aastat vaevanud üks häda. Mu kurgus nöörib ja pigistab, nagu tahaks nutta ning samal ajal "süda valutab" ja on "väsinud". Teate küll, nagu siis, kui liiga järsku ärkad. Pea käib ringi, uimane, õhupuudus, kerge iiveldus. Tappev väsimus- ja nõrkustunne. ja umbes kämblajagu kõrist allpool kuuled ja tunned kuidas süda kiiresti-kiiresti tuksub tuks-tuks-tuks-tuks...
Ma ei oska seda paremini kirjeldada.
Pole abi olnud palderjanist, antidepressantidest ega stressivabamast keskkonnast. Ma olen leppinud, et see ongi osa minust ja minu omapära. Ja sellega tuleb lihtsalt elada.

Läksin oma igaaastasele hambaarstikontrollile. Kuna ma olen nõukaaegse karastusega, siis mingeid valusid ma ei karda, puurimine on tänapäeval nohu. Aga ma absoluutselt ei talu, kui mu suus igasugu asjadega askeldatakse.
Ilmselt on mu toimikusse tehtud vastav märge, sest seekord teatas arst, et ta enne ei alusta protseduure, kui ma õpin õigesti hingama.
Esiteks pean mõtlema A tähele, kuna see lõõgastab keele. Samal ajal tuleb hingata ainult läbi nina, kõhuga, nii et kõht liigub üles alla. ja mis kõige olulisem, hingamisele keskenduda st ainult sellest mõelda.

M.Gladwell Outliers

See oli üks väga huvitav raamat. Ma ei tea, et seda oleks eesti keelde tõlgitud, aga ta on lihtsas inglise keeles nii et soovitan lugeda.

Nagu raamatu alapealkiri ütleb- see on raamat edust. Sellest, mis teeb inimese edukaks. Mida on selleks vaja.
See raamat lahkab rohkete ( ja väga huvitavate ) näidete abil edu anatoomiat. Näiteks biitlid, Bill Gates, Kanada ja Tšehhi hokitiimid jne

Aga. Kuni viimase reani küsisin endalt, et mis on selle raamatu point. Miks see kirjutati?

Mul ei ole kombeks raamatuid ümber jutustada, seega on selle postituse lugemine ilmselt keeruline, kuna ma vaidlen autoriga.

Nagu öeldud,  on see raamat täis põnevaid näiteid, mis tekitas mul tahtmise neid hüpoteese ka Eesti kontekstis testida. 

Raamat sai alguse juhtimist, kus autori abikaasa juhtis tähelepanu sellele, et kõik spordivõistlustel osalevad lapsed on sündinud aasta esimesel poolel. Autorit hakkas asi huvitama ja ta võttis kõrvale profid. Selgus sama anomaalia. Profid olid veevalajad, kalad, jäärad, sõnnid.. mitte sellepärast, et need tähtkujud oleks kibedamad sportlased, vaid... Sellised on reeglid. Mis diskrimineerivad aasta teises pooles sündinud lapsi.

 Kuidas on lugu Eesti Vabariigi sporditippudega?
Eesti olümpiamedalistide sünniajad- ja kohad:
25.06.1970 Võru
08.02.1971 Pärnu
23.02.1977 Tartu
06.05.1979  sünd Tallinn, elas Pärnu-Jaagupis
14.10.1965 Tartu
06.06.1985 Hiiumaa
05.04.1976 Tallinn (judo)
21.04.1971 Tallinn (judo)
23.02.1972 Tapa
11.06.1979 Pärnu
14.02.1982 Pärnu
30.04.1987 Viljandi
22.06.1983 Sindi

Ning jah. Autoril on õigus. Tundub, et Eestis kehtib sama, mis Kanadas ja Tsehhis. Lapsi sorteeritakse usutavasti samuti sünniaasta järgi ning eelise saavad esimesel poolaastal sündinud,. Teine ühendav lüli on, et lapsed on pärit väljaspool Tallinna ning kolmas, et välja arvatud 2 medalisti, on haridus saadud peamiselt nõukogude ajal.
Gladwell soovitab selle vältimiseks jagada lapsed esimesse klassi sünnipäeva järgi. Esimene poolaasta ühte ning teine poolaasta teise.  Et kõik lapsed saaksid võrdse võimaluse.