Siuts

Mul on uus mänguasi !! Jee. Metsaskäigud pole enam kunagi need, mis varem.Okei, tegelikult mulle ei maksta reklaami eest.

Sel kevadel kolis mu rõdu lähedusse siutsuja. 

Siuts.

Siuts.

Siuts.

Siuts.

Lisaks sellele, et siutsumine närvi ajas, ajas hulluks ka see, et ma ei näinud KUS ta on ja KES ta on.

Nagu taeva kingitus tuli Proeksperdilt äpp. Aga. Applele. A mul on käsi sees ja ei kulunud kaua, kui sain testversiooni androidile.

See on nii lahe !!! 

Mu kodulinnud on musträstas, koduvarblane ( btw,kas teadsite, et varblasi on mitu liiki ?), künnivares. Pääsukese,  lõokese, ööbiku, tuvi ja kajakate liike pole jõudnud veel tuvastada.

telekast

Ma vaatan viimasel ajal Gordon Ramsay Põrgulikke kööke. Ma ei teagi miks, sest kui oled üht saadet näinud, siis oled näinud neid kõiki. Alati on  köök räpane, toit disgusting, ja sisekujundus damn ja fuck. (Vabandust, tsiteerin klassikut).
Aga peamine põhjus on alati halvas juhtimises.
Mul on siiani leidmata vastus küsimusele, kes seda kõike sponsoreerib ja finantseerib, sest nähtavalt, va mõned üksikud seadmed,sponsoreid ei eksponeerita. Igatahes suurepärane abi inimestele, kes vajavad väikest finantsabi ja julgustust.
Mis mind aga hämmastab. Üldjuhul on lisaks halvale juhtimisele ka täiesti käest ära inimsuhted. On karjumist, autoritaarsust, depressiooni jne jne.
Mina saadaks pooled neist psühhiaatri juurde ja juhtimiskoolitusele. Gordon on aga lisaks sellele, et ta on superkokk, ka imehea psühholoog. Või vähemalt jääb saatest selline mulje. Erinevatel hooaegadel on erinevad formaadid, ehk siis 24 tunniga kuni paari nädalaga suudab ta inimesed korda teha.
Mulle tundub ebareaalne, et kui keegi ütleb, et hakka nüüd normaalseks. Võta vastutus ja hakka käituma omanikuna, hakka juhtima ja ole liider. Anna oma vennale/emale andeks ja hakake normaalselt karjumata suhtlema... siis. Okei, sa võid end ju kaamera ees kokku võtta. Aga kui kaua tegelikult suudad sa seda muutunud rolli täita?

#postapokalüptiline kriisi lõpp

Ma istusin täna 45 minutit ummikus.

Mõned asjad on veel südamel

Kas teate seda laulu.
Kased on kikkis ja kägugi kukub?
Tegelikult on see vale laul. Kui kased on kikkis, siis on sinilillede õitsemise aeg juba läbi.


Ma lugesin lehest, et kuuseüraskite rünnak on Eestis ka varem olnud, mingi 60-datel. Ja siis rääkis telekas keegi ekspert, kuidas saaks üraskite kahjustust vältida ja mis on selle soodustavad tegurid. See jutt oli muidugi üsna "loogiline". Et kui me metsi ei raiu, siis me jääme metsadest ilma. Mina, täiesti mitteprofessionaalina saan aru, et kui me raiume, siis jääme metsadest ilma nii ehk naa?
Aga. Kui meil on olemas nii kogemused ja teadmised.
Ja me endiselt istutame monometsi. Kui on olnud kehv talv, siis ei monitoori, vaid laseme  kahjustusel levida hektaritele..
Kas RMK juhid ei peaks saama kriminaalsüüdistust riigi vara pahatahtliku kahjustamise eest?


Juhtusin telekast nägema üht saadet, mis väitis, et kosmeetikatoodetel on peal säileaeg, peale toote avamist. Tõin kohe luubi ja … saad aru, ongi!!! Kõikidel toodetel on peal 6M, 12 M jne!!! vastavalt siis, et peale avamist sobib neid kasutada 6 või 12 kuud (months).
Selline AHHAA! hetk oli mul viimati paar aastat tagasi, kui selgus, et ma ei peagi meeles pidama, kummal auto küljel on kütusepaagi luuk, vaid see info on mul kogu aeg silme ees väikse noolekesena kütuseikooni küljes.
Miks selliseid asju koolis ei õpetata?

Karantiini garantii

Tulevastele põlvedele ajaloo huvides loodetavasti viimast korda veel üks lugu toimunud pakazuhhast.


Lähen puugisüsti tegema.
Avan perearsti kabineti ukse. Ukse taga on ehitatud barrikaad ja sellel käsitsi maalitud suur silt "Stop". Ooteruum, suur kui tantsusaal, on tühi. Saali teises otsas istub kaitseriietuses, kenasti klaasi taga administraator. Hõikan üle saali kes ma olen ja mida ma soovin.
Te tulite liiga vara,  hõikab õde vastu. Minge vahepeal kuhugi ja tulge õigel ajal tagasi.
No kuhu ma kümneks minutiks ikka lähen..
Fuajeesse on pandud üksteise kõrvale toolid.

Istun. Minuga koos on seal veel üks meesterahvas ja noor pere imikuga. Istume külg külje kõrval. Maskideta. Skafandriteta.

Niipea kui kell lööb täistundi, lähen vastuvõtule. Mul palutakse end desinfitseerida, mask ette panna ja papud jalga tõmmata. Seejärel võetakse täielik anamnees.
Kas olete olnud haige? Kas olete haige? Kas jääte haigeks? Aga teie lähedased?

Saan oma süsti kätte.
Kuna summa on viipemakseks liiga suur, sisestan pin koodi. Minu nähes masinat ei desinfitseerita.

Ma tahaks siia lõppu kirjutada, et istusin bussile ja sõitsin koju.
Tegelikult mitte.
Sõitsin täielikus privaatsuses ja karantiinis oma autos üksinda.

Kobakäpp

Ma pole kunagi olnud käeliselt väga osav. Loomulikult, nagu kõik nõukogude koolitüdrukud, olen ma pilutanud, teinud rišeljööd.
Aga ega nood mingid šedöövrid polnud. Hinde sai kätte.

Kui on võti ja lukuauk, siis võib 70% olla kindel et ma seda lahti ei saa.
Vaid jumal teab, mitu võtit ma olen oma elus katki murdnud ja minu kontol on ka kaks laelampi, mille olen hoogsalt viibates puruks löönud.

Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb. Seda, et ma ei saa telekat iseseisvalt käima, ma olen kirjutanud. Üks päev hakkasin võtma prügikühvlit ja lõin pea niimoodi vastu seina, et silmist lõi sõna otseses mõttes sädemeid. ( ja jaa.. ma kukkusin :))
Suur valus muhk jääb õnneks juuste alla...
Mu jalad on täis sinikaid ja pea kõik varbad puruks, sest ma löön ennast kogu aeg ära.

Praegu ma reaalselt röökisin tolmuimeja peale. Ma tahan avada üht luuki. Juhend ütleb armsasti: vajuta mõlemale lülitile samaaegselt. Üks lüliti reageerib, teine mitte.
Okei, natuke olen ehk arg, sest ma ei riski neid asju nö murda ja jõuga peale minna.
Aga miks? Miks? Miks? ehitatakse asjad nii, et täiesti tavaline naine neist jagu ei saa??
Kas see on mingi meeste vandenõu. Paremkonservatiivide, et sa ikka kenasti mehele läheksid?

Ma ei ootagi sellele postitusele mingit tagasisidet. Lihtsalt tahtsin kurta ja südamelt ära. Sest need kogemused, järjest ja järjest panevad mind halvasti tundma.
Kuidas ma küll saaksin osavamaks....

Liisi Koikson

vahelduseks üks härdameelne postitus.
Ma olen varem öelnud, et kui ma oleks mina ise, siis istuks ma vangis. Ma ei saa aru reeglitest. Kui ma vaatan telekast uudist sellest, et Saaremaal võeti maanteeameti poolt maha "Õ" tähe sildid, siis minu esimene reaktsioon oli, et mis te protestite. Pange need sildid üles ja makske trahvi. Seni pange, kuni teisel poolel kõrini saab.
Kui ma kuulen, et inimesed helistavad kirikukelli ja teevad istumisstreiki, et piirangud lõpetataks, siis küsin ma jälle, miks? Miks te lihtsalt ei lähe välja ja poodi ja tööle?
Mis üldse veel kinni on? kaubanduskeskused? hotellid?
Tallinnas liikudes tundub mulle, et ma pole ainus. Metsad on rahvast täis ja teedel on ummikud. Ma arvasin siiani naiivselt, et juuksurid ja kohvikud ei tööta. Töötavad ja on kogu see aeg tööd teinud.
Mul on järgmisel nädalal juuksur, puugisüst ja hambaarst. Pereaarst oli ainus, kes mu ettevaatliku küsimuse peale kas te juba töötate, vastas ja. Teised küsisid pigem- miks siis mitte?

Kui see surm peab tulema, siis ta tuleb. Ja kui kiirabi peab ülekoormuse all ägama, siis ta peab.

Olgu. See on nüüd tagantjärele targutamine. Keegi ei teadnud, kuidas olukord kujuneb ja kindlasti mängis oma osa massipsühhoos ja võimuiha. Aga tänaseks peaks kõigil olema selge, et on ülereageeritud ja on aeg eluga edasi minna. Ja valitsuselt ootaks plaane sügiseks. Tänase teemaga, võiks nüüd olla ühelpool.