Prison Break

Kriis paneb inimesed mööda seina ronima.
Või on need päkapikud?

Kui mind nüüd selle postituse põhjal vangi pannakse, siis eitan kõike. Blogi on teatavasti ilukirjandus ja kõike siin kirjasolevat pole vaja väga tõsiselt võtta. 

Kõigepealt lugesin ERRist et hakatakse läbi viima testimisi ja valimisse  valiti ka

...Õismäed kui ühe madalama nakatunute arvuga, paljuski muukeelse ja suurlinliku eluviisiga elanikkonda.

Nüüd on siis see, et elan getos, kindel ja ametlik. Ja tegemist on positiivse asjaoluga. See seletab ka põhjuse, miks otse nakkuskoldest tulnuna on mul siiani õnnestunud terveks jääda. Venelased, nii nagu tootmis-, ehitus-, logistika- ja kaubandustöötajad, teatavasti ei kanna viirust.

Siis helistas sõber ja kutsus meid metsa orienteeruma.  Vaatasime mehega teineteisele kaks sekundit otsa ja ütlesime korraga jah.
Spordi- ja puhkekeskus, mille lähedalt meie rada pidi algama oli rahvast ja autosid täis, kui raekojaplats vanasti. Lisaks veel päris mitu politseiautot.
Meie sõitsime kaugemale ning kuigi metsas tuli vastu paar-kolm seltskonda, me teisi võõraid ei näinud. On veel Eestis inimtühje paiku.
Kui ma ülikoolis õppisin, oli meil nn kehalise kasvatuse raames orienteerumine ja ma olin unustanud, kui väga see mulle meeldib ja sobib. Mulle meeldib maastikul üles-alla rassida, ja mulle sobib liikumine- spurt-peatus. Kuna mul polnud prille kaasas ja meiega kaasas olnud profid võtsid juhtimise nagunii üle, siis ei pidanud ma isegi mõtlema. Lihtsalt kulgema, nautima. Ja rääkima. Ja kuulama. Täna ja praegu saan ma aru mõiste "suhtlemisvaegus" tähendusest...
Ja et ei jääks muljet, et ma olengi selline hulljulge. Ma olin ikka mures ka. Puukide pärast.



Ja siis helistas ülemus, et äkki teeks Eesti teises otsas "strateegiakoosoleku".  Et loomulikult, see on vabatahtlik, sa ei pea tulema, võid osaleda skype teel...
Ei. EI!!!!
Mis kell ja kus kohas. Kergemat otsust pole mu elus olnud.
Ja minut hiljem sain aru, miks ma nii väga seda praegust olukorda armastan.
Ahhhrrrggg!!..... MIS MA SELGA PANEN! Kas pesen juuksed täna või homme. Kuidas ma juuksed sätin, et väljakasvanud värv oleks vähem näha. Ma olen ju vahepeal 3 korda ise tukka lõiganud. Kuidas see meikimine käis. Kas vahepeal on suvi tulnud või kõlbavad märtsikuised välisriided....

Nii palju küsimusi.  Ja kui lihtne on elu karantiinis ....:)

Tagasiteel tankisin. Istun tanklas. Väljas oli 15 kraadi sooja. Uks pärani lahti,  Panen kviitungit ja kaarti rahakotti.
Taamal jalutab ema oma lapsega.
Ning siis, sirgelt ja otse, sibab pisike punapõskne ja rõõmsameelne umbes kahene Kristjan minu juurde, ronib sülle ja hakkab rooli keerutama..
Ema klõpsutab mobiiliga pilte ja vabandab...
Vabandust, ta on meil täiesti autohull, tänan, et et nii kannatlik olete...
Pakun Kristjanile, et ta võiks minuga kaasa tulla aga  põngerjas eelistab siiski emme juurde jääda ja ronib lõpuks mu sülest maha ja autost välja....


no vot. Istun taas oma vangitornis.
Ja kui mu koroona ja hundikoerte poolt näritud laip kuu aja pärast siit leitakse, siis saab vähemalt jälgi ajada, kuidas see karistus minuni jõudis....