Huvitav, millal mina täiskasvanuks saan, ja järgmisel hetkel jõudis mulle kohale, et ... appike, ma saan varsti viiskümmend, kui ma ei ole praegu täiskasvanu, siis millal veel..
Täiesti võimalik, et see arusaamine, et ma olen endiselt laps, istub mu peas ja kõrvalvaatajad näevad kortsulist vanainimest. Aga midagi ikkagi on mõnel inimesel, mida teistel pole.
Võtame näiteks poliitikud ( eksju, neil on palga sees see, et ma võin neid analüüsida??)
Ajavahemikus 1975-1979 + üks 1980, 1981 ja 1983, ehk siis, ma väidan, et tegemist on eakaaslastega, on sündinud:
Kaja, Mailis, Yoko, Kadri, Heidy, Kristina K, Maret M, Liisa, Oudekki, Keit, Kristina Š ja Liina, Viktoria, Riina Sikkut
(muuseas, kui kedagi huvitab, siis nende hulgas on 6 õhumärki ja 6 vee märki. Ainult Mailis ja Liina on erandid)
Ma ei tunne neid inimesi isiklikult, ainult meediast. Aga selle pildi põhjal, mille nad on loonud endast meediast, väidan ma et Kaja, Keit ja Kadri ei saa mitte kunagi poliitiliselt edukaks, sest nad on tüdrukud. Seevastu Maret, Yoko, Liisa, Riina ja Mailis on prouad. Tõsiseltvõetavad täiskasvanud.
Ehk siis, vanusest see ei sõltu. Mõni on ja teine pole.
Kindlasti tuleb nii meeste kui ka naiste puhul kasuks pisut kõrgem kasv ja lopsakam kere. Aga ka see pole reegel. Mul tuleb kohe ette paar pisikest, üsna lapseliku olemisega napoleonit.
Mis mind nende täiskasvanud inimeste puhul alati hämmastab, on see, et mitte ainult neid ei võeta tõsiselt, vaid ka nemad ise võtavad iga olukorda väga tõsiselt. Ka neid olukordi, mis minu meelest on näiteks koomilised. Samas ei saa väita, et neil poleks huumorimeelt. Tuleb kohe ette üks üli-hüper-mega-asjalik naine, keda tahaks lausa raputada, et palun, naerata ka vahel. Ja kui siis raputadki ja ütledki, siis on tulemuseks maailma soojem naeratus :)
Kindlasti pole kriteeriumiks sisemine enesekindlus. Ma vaatan praegu " uut paavsti" ja hiljuti oli blogides juttu sõjaväelastest. Ma ei kujuta isegi ette, kui palju sisemist enesekindlust peab olema neis taatides, kes sellistes kostüümides ringi jalutavad. Kuidas nad suudavad end veenda, et nad on tõsiseltvõetavad ja neid on maailmale vaja?
Siit mingit üldistust tehes defineerib minu jaoks täiskasvanud olemise siis ilmselt ainult hääletoon, rääkimise kiirus, pigem flegmaatiline kui koleeriline tüpaaz?
Väidetavalt õppis Margaret õigesti st aeglasemalt ja madalamalt rääkima. On lootust? :)
Milleks? Kui sa just ei taha poliitikasse...
VastaKustutaMinu jaoks on see oht, sest mitte kunagi ei tohiks lapsemeelsusest lahti ütelda. See on võluv ja omamoodi ellujäämisvõti.
Kadri on tädilik, selline tubli viielise mentatliteet istub tas sees ja ma ei suuda teda tõsiselt võtta.
Milleks? Lihtsam oleks. Ma naeran valede asjade üle, räägin liiga palju kiiresti ja keeruliselt. Ega ma end muuta saa, aga poole lihtsam oleks. Kui oleksin tõsine ja väärikas daam
KustutaTäpselt - milleks?
KustutaMa küll ei usu, et täiskasvanutel lihtsam elu oleks.
Mulle meeldib sinu loetelust kõige rohkem Yoko, sest tal on nii kuraasi kui stiili. Samas pole ta poliitilises mõttes eriti kõrgele kohale jõudnud.. Prouaks teda nimetada ei tahaks, aga paremat terminit ka ei oska pakkuda.
VastaKustutaBlogi "uuest paavstist" , ma just hakkasin vaatama, tahaks mõtteid vahetada 🙂.
Eksju, Yokos on mingi väärikus.
KustutaKust seda küll saaks :)
Mm, sa jätsid uuest nimekirjast Oudekki välja. Ta on mu sõpradest kõige täiskasvanulikum. Kui ma tahan kellegagi intelligentselt aega veeta ja erinevates filosoofilistes küsimustes arutada, siis tema on selleks parim: väga hea lastetoaga ja ise ka haritud. Sellist raamatukogu pole mul ühegi tuttava kodus. Ning ta ei ole ülekaaluline. Kuigi minu maitse järgi käib ta liiga konservatiivselt riides, ma ise ei viitsiks nii palju kleitidega vaeva näha.
VastaKustutaSee paavsti sari on kuidagi liiga seksikas. Mulle filmina seksikas meeldib, aga muarust näitab nende kahe mehe puhul nende vanus ja seksikusega mängimine pigem keskeakriisi kui täiskasvanulikkust.
Jah. Mulle meeldis Uus paavst rohkem.
KustutaMa pigem vihjasingi, et need vanamehed on lapsikud. Minu meelest
Mulle nt Yoko absoluutselt ei sümpatiseeri. Ma ei näe temas ei prouat ega väärikust:)
VastaKustutaAga kes on sinu jaoks asjaliku naise sümbol ?
KustutaÜks asjalik naine on Ülle Madise, temas on see miski, mis jääb nii mõnelgi poliitikul puudu: hääl, kõnemaneer, sisemine tarkus ning väljendusoskus. Vahedus, millega ta situatsioone läbi lõikab ;)
KustutaJah Ülle meeldib mulle ka.
KustutaLauristin, kuigi ta enam pole poliitikas.
KustutaMerkel. Muudest tegelastest Marju Lepajõe oli lihtsalt jumalik. Loomulik ja vaimukas.
Mulle meeldivad nö babad с яйцами D Sellised tugevad, targad ja hea huumorimeelega. Viimane on “must”!
Iga hinna eest täiskasvanud olla püüdvad naised on reeglina nii igavad. Raske seletada.
Ma ei usu, et neil kuidagi lihtsam on. Minu jaoks on spontaanne olla palju loogilisem ja lihtsam.
Mul oli gümnaasiumis üks tüdruk, kes oli JUBA SIIS proua. Minu arust kohutav. Ja vat ei tea, mis juhtus, aga ühel hetkel käis kuskil prõks ja nüüd enam ei ole. :D Mul oli kohe hea meel, et võib küll ka korralikust inimesest jälle lapsemeelne saada.
VastaKustutaTäna kõndisin kodu poole ja nägin ühte ca endavanust (no 35 või nii) naisterahvast, kes oli kergelt kimbatuses näoga. Kõhkles natuke, aga ei suutnud end tagasi hoida, võttis hoogu ja jooksis jää peale liugu laskma. Mulle meeldib see. Et inimesed saavad tunda end vabalt. Need, kes tahavad prouad olla, peaksid muidugi saama ka prouad olla, kuni nad ei hakka sealt ütlema, kuidas meiesugused käituma peaksid.
Aga kas seal ei teki rollikonflikti. Et kui laseb liugu ja kiigub nii et seelik üle pea, kas võtaksid tõsiselt ta statistilise matemaatika loengut?
KustutaMul on üks tuttav. Imeilus pisike aktiivne naine. Paljajalu pika seelikuga kogu aeg tantsib. Ja tal on kanalistasiooni projekteerimise firma. Mis valemiga ta kliente leiab. Müstika.
Meil on Kojamees ju aastaid poliitik olnud, inimesed hääletavad.
KustutaAga sinu jutuga meenub Murca kohe, meie kuulus blogija. Õrn naiselik hipi, pool ajast paljajalu, amet: õpetab ülikoolis matemaatikat. Ja mina küll võtaksin tema matemaatikaloengut vägagi tõsiselt, matemaatikaoskus pole ju kuidagi seotud sellega, kas sokid on jalas.
Samas, ma töötan IT-s, kus tundub pigem olevat nii, et mida kõrgemale sa jõuad, seda vähem pead sa igasugu riietumis- ja muude normide vastu huvi tundma. No selles mõttes, et kui firma on valmis sulle juba kolmekordset Eesti keskmist maksma, sest su töö on piisavalt väärtuslik, siis nad pigistavad silma kinni ja toovad lihtsalt uue, kui sa raevuhoos hiire vastu seina puruks viskad, ning kedagi ei huvita, kui sa käid tööl värviliste lühkarite, sokkide ja sandaalidega, aga töö on hea. Nii et mingil tasemel tuleb kindlasti mängu ka see nn paabulinnuefekt, st normide eiramine iseenesest on juba märk, et tegu peab olema võimeka isendiga, sest vastasel juhul ei saaks ta endale ju normide eiramist lubada.
kas õppejõududel ei anna teatav ekstsentrilisus lausa autoriteeti juurde? noh, et professor nagu üks õige professor. Õppejõud ei pea välja nägema nagu panga müügimees; kui ei ole habet, mis ähvardab mootorratta kodarate vahele jääda, sobib ka paljasjalgsus, viltused prillid, sassis juuksed ja/või pikk lehviv seelik.
KustutaMa arvan, et siin tulevad välja topeltstandardid meestele ja naistele. Nimeta mõni naispoliitik nn kõvast valdkonnast. Arvamusliidritena tulevad mulle ette Signe Jivi, Ene Liis Semper ja Fideelia. Aga nad on kõik kunstnikud.
KustutaKas rahvas Evelin Ilvesele v Anu Saagimile v Marju Kuudile annaks peaministrikoha?
Ma igaks juhuks täpsustan, et asjalik olemine pole eesmärk. Lihtsalt lihtsam on nii.
Signe Kivi
KustutaJa kõik nimetatud on üliasjalikud. Väga tõsiselt võetavad ( Signe, Eneliis ja Fideelua )
Kustutama ei saa tegelikult aru, kuidas lehvivad seelikud või jõudehetkel liulaskmine üldse asjalikkusse puutuvad.
Kustuta... või selle puudumisse.
Kustutateine kategooria ju täiesti.
needsamad, keda sa ise igaveste tüdrukutena defineerisid, on ju igavesti klanitud, kuskilt midagi ei lehvi.
KustutaMul oli vahepeal lausa hüpotees, et naisel on (vähemalt meil) kergem autoriteetset muljet jätta, kui ta EI ole konventsionaalselt kena välimusega. Kui hakata Eesti mõjukatele naistele mõtlema, siis osa on sellised professoritüüpi, kes ei tegele väga palju oma välimusega. Ja teine osa kunstnikutüüpi, kes küll tegelevad, aga teatava mässulise knihviga.
Nodsul on pointi. Mul oli boss, kes armastas kohutavalt roosat (jäledal kombel, kuni suuskadeni nt). Ilus tüdruk, varakast perest, blond. Suht nutikas ka aga meeste seltskonnas lõi läbi peamiselt selle roosa-ilus-elustandard-blond võtmes. Ennast läbi oma eriala ta maksma ei pannudki aga karjääri tegi. Täiesti kummaline fenomen oli. Selline legallt blond tüüpi :)
KustutaJah. See ongi keeruline. Ei ole konkreetset loogikat. Mõni lihtsalt on. Lapsest saati ja teine pole. Nii on.
Kustuta"Aga kas seal ei teki rollikonflikti. Et kui laseb liugu ja kiigub nii et seelik üle pea, kas võtaksid tõsiselt ta statistilise matemaatika loengut?"
KustutaSa ei mõtle ju seda tõsiselt? Või sa oled liiga palju slaavi kultuuriruumis töötanud.
Liulaskmine ei muuda ju suhtumist inimesesse? Pigem näitab inimese sisemist tugevust ja julgust normaalne olla, rollist välja tulla. Minu silmis annaks selline pealtnähtud seik pigem boonust kui inimene suudab olla loengus tasemel ja tema poole saab endiselt alt üles vaadata. Mingi väärikus ilmselt peaks säilima aga väita, et kui sul on positsioon, siis sa ei tee seda või teist. No ma ei tea, mkm.
Siin on üks nüanss ka selles, et mis alal sa üldse tahad autoriteetseks saada. Ja ma kahtlustan, et "autoriteetseks saamine" ise on üldse oluline ainult väga kitsas valdkonnas. Poliitikas, avalikes suhetes, sellistes kohtades. Mujal loeb pigem asjatundlikkus.
VastaKustutaNt ma usun, et Marju Lauristin on saanud selleks, kelleks ise tahtis, aga ühtlasi ei arva ma, et tema eesmärk oleks kunagi olnud olla autoriteetne. Ta lihtsalt uuris seda, mida tahtis, ja tegeles sellega, millega tahtis, ja muutus selle käigus asjatundlikuks.
Marju Lepajõega sama lugu.
või noh, okei, ma näen varianti, kus asjatundlikkusest autoriteetsuseks ei piisa just sellepärast, et asjatundlik inimene ise pidevalt muretseb oma autoriteetsuse pärast; sellepärast, et see on talle liiga tähtis, et ta arvab, et sellest, mis ta on, ei piisa.
KustutaEi ei ei, ma ei räägi üldse mitte autoriteetsusest. Vaid sellest, et mõned inimesed on juba sündides asjalikud. Parim näide on Maret Maripuu. Mul pole eimugi, kas tal on autoriteeti, teadmisi jne. ja suva, mis tal on seljas, aga ta on lihtsalt nii.. asjalik. Ma ei kujuta ette, et ta oleks kunagi olnud 5 aastane laps. ta sündiski täiskasvanuna.
KustutaMarju Lauristin on sümpaatne ja professionaalne, aga tema ei ole selline. tema on vallatu ja lapsik.
Maretil oli jubevana mees, ilmselt see muutis ta olekut ka. Ma alati mõtlesin, kas nad olid ka õnnelikud. Nii noorelt poputad papit kodus. Ilmselt pole minu asi ja ma olen oma hinnangus pealiskaudne. mina nii suurde vanusevahesse suhtes ei usu.
KustutaSa kirjutasid täiskasvanud olemisets ja naiselikkusest ju.
Mingid asjad tulevad kasvatusega, mõjudega. Kui kodus ei ninnunännutada, antakse palju vabadust ja vastutust, siis kasvadki asjalikuks. Mina vist olen ka pigem asjalik kui naiselik, sest meie sõpruskonnas oli selline roosamannatamine ja "tüdrukud ei tee nii ega naa" naeruväärne. Avalikult kommenteerisime ja irvitasime sõbrannadega :D Luges see kui targaks sa suutsid end lugeda, et sul oli oma arvamus ja enesekindlus, silmaring jne. Erinevad väärtused.
Ja lisaks vanaema rõhutas meid kodus vastutust. Meile usaldati päris palju suurte töid kodus, mis mõnes teses peres polnud üldse teema. Ahjude kütmine, mitme tite kantseldamine üksi, poeskäimised (raha ja nimekiri kaasas). Elasid nagu täiskasvanu ja ootused olid sellised. Kui petsid lootust, olid saamatu.
Hea näide naisest, kes on üdini tõsiseltvõetav, aga ilmselgelt ka võimeline jääl liugu laskma, on Anu Lamp.
VastaKustutaTema ma valiksin küll peaministriks, kui ta kandideerib. Ta suudaks selle räuskava M-klubi ka vaos hoida. Aga ta ei tee seda, sest ta teeb seda, mis talle huvi pakub.