reede, 17. jaanuar 2020

Viienda korruse Eesti 3/3

Eelmine 

Ülemus oli talle alguses soovitanud moodustada oma meeskond, võtta tööle uued inimesed. Kena soovitus, mida oli tegelikult võimatu rakendada.

Mingil hetkel hammustas ta läbi, miks selles Firmas pole võimalik keeleolukorda muuta.

Kui madalamal tasemel töötavad inimesed eesti keelt ei räägi, siis peab nende ülemuseks olema keegi, kes neist aru saab ja nii edasi, kuni tipuni välja. Kui veel hiljuti võis kohalikke venelasi süüdistada eesti keele mitteoskamises (50 aastat jne), siis nüüd on tööturule tulnud ukrainlased. Ilmselgelt nad eesti keelt ei oska. Nende ülemus, aga, peab suutma nendega suhelda.
Miks ukrainlased? Miks mitte bulgaarlased või rumeenlased? Ka Itaalias ja Kreekas olevat suur tööpuudus. Aga sellepärast, et ukrainlased oskavad seda Eesti teist ametlikku keelt. Ja nad on väga motiveeritud. Neil on kohalikest parem palk, neile meeldib Eesti toimiv infrastruktuur ja Eesti riigi poolt pakutav venekeelne haridus.

Oi, aga meil on ju ka mitmekeelseid eestlasi? Jah on. Aga neid on vähe. Nad küsivad õigustatult kõrgemat palka ja nii on lihtsam võtta ükskeelne, kes suudaks alluvatega suhelda.

Vika läks ära.
Nii poliitiliselt ebakorrektne, kui see ka ei ole, siis ta tahtis oma osakonda eestlasi. 
Täiesti venekeelses meeskonnas oli tal hakanud tekkima süütunne. Ta sundis ju iga päev neid suhtlema ja töötama võõrkeeles. Ilma temata oleks neil olnud lihtsam, kiirem, arusaadavam kommunikatsioon.  See oli päris õõvastav kogemus tunda end oma kodumaal vähemusena. 

Intervjuudel selgus, et eestlased ei oska vene keelt ja venelased eesti keelt. Seega, valik oli kohe ca 60% väiksem. Lisaks kahe keele perfektsele oskusele, pidi inimene olema veel hea spetsialist ning ka isikuomadustelt tore inimene...Valik jäi väga ahtakeseks.
Ta oli aus. Rääkis, mis ees ootamas on ja andis kõigile võitjatele võimaluse tulla vaatama, ekskursioonile. Et nad hiljem ei pettuks, et nad saaksid aru, kuhu nad tulevad.

Tiina tuli enne vormistamist üheks päevaks end asjaga kurssi viima. Järgmisel päeval saatis SMSi, et ta ikkagi loobub.
Triin vormistas end tööle. Õhtul tuli ütlema, et ta ei jää... Pika veenmise peale, ka mul oli raske, sa harjud ja kohaned, oli nõus paariks nädalaks jääma. Ja siis läks ära. 
Katri pidas kauem vastu. Ta oli avatud, suhtlemisaldis, optimistlik. Aga kolmanda kuu lõpus andis alla.

Ta sai inimesena aru. Kui sul pole mitte kellelegi hommikul öelda eesti keeles tere, kui sa pead päev läbi rääkima võõrkeeles, kui see kultuur ja tempo on teine...Spetsialistina ei käi sa mööda maja kabinetist kabinetti, tere- saame tuttavaks, kas keegi teist räägib eesti keelt. Selleks ajaks oli Firmasse tööle tulnud juba päris palju eestlasi, aga suletud ustega majas on neid raske kohata.

Ta sai peagi aru. et tal ei ole valikut. Et jah, ta alluvuses töötab inimesi, kes ei oska eesti keelt, Excelit ega tunne kohalikke seadusi. Et suur osa ta ajast kulub eestikeelsete dokumentide parandamisele... aga variant b puudub.
Ta peab korraga tööle võtma vähemalt kaks eestlast. Muidu nad ei jää.


Sa harjud kõigega.
Kui sulle alguses tundub, et oled vaikne hiireke, siis olude sunnil kõlab varsti su hääl üle koridori. Kui sa saad aru, et tossud õõnestavad su autoriteeti, siis paned loomulikult jalga kontsakingad. Kui oled harjunud leidma rahumeelseid kompromisse, siis ühel päeval avastad end karjumast uue agressiivse kolleegi peale, kes ilma end tutvustamata hakkab su osakonda sõimama ja kritiseerima..
Ja su venelasest kolleeg patsutab tunnustavalt õlale. “ Just nii peabki venelastega suhtlema, Tubli“.
Kas ta selliseks tahtiski muutuda?

Aga saatus tegi järgmise pöörde. Venelastel oligi õigus.
Omanik oli andnud  eestlasest juhile 6 kuud ja saatis siis ta minema.

Tulid uued mehed. Väga intelligentsed, väga hea lastetoaga professionaalid lähiriigist. 

Kõigepealt saadeti minema Marko, Anneli, Birgit, Maia, Maiu, Peeter, Annaleena, Siret, Anu, Merilin, Kersti .. ei-ei-ei, jumala eest, te saite valesti aru. Küsimus ei olnud rahvuses.
Esimestel kordadel selgitati olukorda juhtkonna koosolekul. „Nad lihtsalt ei saanud oma tööga hakkama. Neile pakuti küll võimalust jätkata madalamal ametikohal, aga nad ise ei tahtnud.“
Mõned jäid “struktuurimuutuse” hammasratta vahele ja mõni läks ise.

Nende asemel tulid tööle Galina, Inna, Konstantin, Ljuba, Rolandas, Jelena, Oksana, Jekaterina, Julia, Martynas, Edvinas…

Kolleeg, kes vene keelt ei oska, küsis Suurelt Ülemuselt. „Kas uued inimesed inglise keelt oskavad?“
Suur Ülemus jäi mõttesse. „ Ma ausalt öeldes ei tea, sest ei pea seda ka oluliseks. Nagu ma olen korduvalt öelnud, ei too ma siia oma meeskonda. Need inimesed on kutsutud siia tööle, kuna nad väga armastavad seda Firmat...“
Esimeseks märguandeks oli talle koosolek, kus üks ülemustest lõikas ingliskeelse jutu vahele- kas saaksid vene keeles rääkida. Ikka. Saan.

Tekkis skisofreeniline olukord.

Kujutle. Sul on laua taga: venelane, kes räägib eesti ja inglise keelt; venelane, kes räägib vene keelt; lätlane, kes räägib vene ja saksa keelt; eestlane, kes räägib inglise ja vene keelt; eestlane, kes räägib inglise keelt. Millise suhtluskeele valite?

Kui talle oli tööle tulles tundunud, et sattus paralleelmaailma, Siis nüüd tegi see maailm veel ühe jõnksu, eelmisse sajandisse. Väärtused muutusid. Tegeliku juhtimise võttis üle Irinotska. Läti venelane, keda Suur Ülemus tingimusteta toetas. Irinotska oligi oma ala professionaal, näidanud väga häid tulemusi. Kõvahäälne, enesekindel, emotsioonidest lähtuv, firma patrioot, kes ignoreeris igasuguseid numbreid ja statistikat.

Kõndis kabinetist kabinetti, jagas korraldusi ja käske.

Tema oli selleks ajaks juba treenitud.

„Olgu“, nõustus ta Irinotskaga, „ehk on sul õigus. Aga ma pean oma uued tööülesanded enne oma ülemusega kooskõlastama“.
Mida, jahmus Irinotska „ Ülemust ei tohi segada, tal on palju tööd!!!“

Koosolek. Juba mitmendat tundi käib diskussioon jõulupakkumiste üle.
Ostujuht räägib hapukapsast ja piparkookidest. Irinotska sekkub „Jõuluks tuleb alustega välja panna oliive ja marineeritud tomateid.“
Ruum jääb jahmatusest tummaks. Siis tõuseb torm. Ostujuht loeb ette tomatite imepisikesed müüginumbrid. Turundusjuht rõhutab, et Eesti, see on teised tarbimisharjumused.
Tehakse suitsupaus.
Peale pausi teatab Irinotska võidukalt „ Te siin räägite, et eestlased ei söö marineeritud tomatikesi jõulude ajal . Just suitsetasin ja viis eestlast kinnitas, et söövad. Te valetate mulle“.
Ja siis saabub poliitkorrektne hetk, kus keegi ei söanda öelda, et suitsetavad eestlased pole ka tegelikult eestlased. Vaid venelased.

Irinotska annab meile teada, et nende 6 kuu jooksul eesti ülemuse alluvuses oleme me suutnud firma kontseptsiooni tuksi keerata.

Ja tegelikult on Irinotskal õigus.




Tegelikult on see ükskõik, et nad ei tea mitte midagi eestlastest aga mõjutavad sinu ja minu elu.
Sest eestlasel ongi ükskõik.


Noorel Kalamaja vasakpoolsel on ükskõik. Ta leiab, et patriotism ja protektsionism kuuluvad ajaloo prügikasti. Et rahal pole rahvust ja laulupidu on piinlik. Ja temal on raha, Ta tahab põnevaid maitseid ja eelistab Eesti või ja rohumaaveise asemel teiselt poolt maakera toodud soja, kinoad ja mangot.
Need sada tuhat, kes andsid oma hääle valitsusparteile, võitlevad sõnades patriotismi ja protektsionismi eest. Nad leiavad, et Eesti asi on ikka eesti asi. Aga neil ei ole raha. Ja eelistavad Eesti mahepiima asemel Leedus plastkanistrisse villitud piima, Läti viina ja jäätist ning Venemaa komme.


Venelased on konservatiivsed, eelistavad konkreetseid kaubamärke.
Eestlane on paindlik, valmis proovima ja avastama uut.


Venelased on konservatiivsed. Väga konservatiivsed. Alates nimedest, mida nad oma lastele panevad, kuni kaubamärkideni, mida nad eelistavad. Nad usuvad, et kui midagi on hästi. pole vaja seda paremaks muuta.
Nad lepivad ülemuste lollustega, sest see on ainult äri. Keegi ei küsi miks. Vitali küsis, aga saadeti minema...

Neil on sageli mitte vene, vaid ukraina, valgevene ja juudi perekonnanimed. Nimed, mis võimaldavad rahvuse "ära peita". Aga ometi panevad nad lastele eesnimeks selgelt äratuntavad vene nimed. Nad on ise reaalselt kogenud nimepõhist diskrimineerimist. Et sind kas ei kutsuta isegi vestlusele, või siis kutsutakse sellepärast, et on vaja täita näiteks mitmekesisuse kriteeriumit või oodatakse teatud rahvusele omaseid käitumisjooni ja teadmisi,  mis oleks selles töös vajalikud.
Selle asemel, et panna piiblist pärit nimesid- Anna, Maria jne või siis piiripealseid nimesid Kristiina, Inna, Inga, Veronika.. jne. Valib ta Jelena või Tatjana. Ma ei usu, et ükski vanem tahaks meelega anda oma lapsele raskemat saatust, pigem on see teadmine, et praegune olukord on ajutine.. või siis nii tugev rahvusidentiteet.  See on põhjus, miks eestlased on väike riik ja miks me välja sureme. Me ise ei usu, me ise ei hoia. Me adapteerume, kohaneme ja integreerume.


Ilmselt see ongi lõputu teema, et kes peab tegema esimese sammu. Kas nemad või meie. Õnneks või kahjuks saab see vaidlus varsti lõpu nende kasuks. Sest ukrainlased.




Jah, tegelikult polegi mõtet sellest kõigest kirjutada. Erafirmad. Ise teavad keda tööle võtavad ja kuidas äri ajavad. Nõudlus ja pakkumine, turg reguleerib. Milleks muretseda ühe keele pärast mida räägivad vaid miljon inimest. Milleks muretseda ühe riigi, mille suurus on väiksem kui mõnel linnal, majanduse pärast.


Äkki ongi. Ükskõik.


Me arutame praegu täiesti tõsiselt, milline peaks olema Narva riigigümnaasiumi õppekeel. Riigi, mitte era- või munitsipaalgümnaasiumi. Gümnaasiumi, mis teatavasti on vabatahtlik, mitte lasteaia või põhikooli.
Mina ja sina oleme andnud iga nelja aasta tagant oma mandaadi kellelegi, kes on sinu ja minu raha eest aidanud üles ehitada paralleelmaailma, kust väljuvad järjest kibestunumad inimesed, kes hakkavad saama eestlastest väiksemat 
palka ja kes pole tööturul konkurentsivõimelised.


Meie andsime neile võimaluse saada omakeelne haridus. Meie laseme neil suhelda, rääkida oma emakeeles. Sest me oleme head, avatud.





Tegelikult me saame seda olukorda muuta.


Küsi oma lapselt, kas ta teab sõnade „põuetasku, kimbutama, osavõtlik“ tähendust..? Ja kui ta ei tea, siis anna talle igal nädalal 15 minutit arvutiaega juurde, tingimusel, et ta kuulab ära iga nädal ühe Kreutzwaldi muinasjutu ja uurib välja iga seal kasutatud sõna tähenduse.


Juba täna alusta sellega, et
alustad vestlust naabritega, Harku metsas jalutades, poes, coopi ja wolti kulleri, elisa tehniku, taksojuhi ja remondimehega alati eesti keeles. Nad tahavad seda õppida.
Ja kui sa oled tööandja, siis saada Cvsid lappama 45+ vanuses personalitöötaja.  Kehtesta mitte sookvoodid, vaid rahvuskvoodid. Võta igasse osakonda, kus töötab vähemalt 10 eestlast,  tööle üks venelane. Ja integratsioon oleks tehtud. 



Tähelepanu. Tegemist on ilukirjanduse ja väljamõeldisega. Kõik kokkulangemised tegelike sündmuste või ettevõtetega on juhuslikud. Paralleelide ja prototüüpide otsimist käsitletakse autoriõiguste pahatahtliku rikkumisena.