Samal ajal kui sättisin, tuli telekast film Georg. Kui teie tutvusringkonnas on mõni baleriin, muusik või kunstnik, siis palun küsige ja öelge mulle ka. Mind vaevab juba ammu küsimus.
kui inimene teeb sellist tööd. On päev läbi vaimustava muusika keskel, kas sellest tekib rutiin? Tüdimus? Kas viiuldaja mõtleb eelmisel päeval, et.. appi!! jälle homme Mozart!!!
Etendus, mida vaatasime oli Windsori lõbusad naised. Ma ei tea originaali. Mistõttu ma ei oska hinnata, kui palju oli loominguliselt lahendatud ja muudetud.
Huvitav, kas teater vajab samuti harjumist. Ma pole tõepoolest väga väga ammu teatris käinud...
terve esimene vaatus oli piin. Esiteks tempo. Et üldse aru saada, mida ja millest nad räägivad. Kes on kes ja mis on kogu selle palagani point.
Kokku oli aetud tippnäitlejad. Milline raiskamine. Labane, vulgaarne. Ajuvaba. Mingil arusaamatul põhjusel toodud tegevus 80-datesse. Mingil arusaamatul kombel alguses tegelased, kes mingil hetkel täiesti ära kadusid. Mingil veidral kombel naised solvumas, et neid himustab paks ja kole mees. Mingil põhjusel peategelaseks mees, kes alguses oli paha-paha, aga lõpuks sai ta süüks vaid "kullakaevamine". Siis selgus lõpus veel, et tegelikult on veel teine liin ka. Et lisaks põhiloole pannakse mehele ka peretütart....
Mis asi see on???
Teine vaatus oli enam vähem.
Aga kusagil poole peal muutus asi taas segaseks.
Järsku, enne lõppu, andis Avandi loole hoopis teise nurga. Esitades teksti sarkastiliselt. Et … mis see siis nüüd oli? Et sorry!! esitamegi sellist jama, me oleme ise ka sellest üle, see ongi mõeldud irooniliselt etendus etendusest.. ???
***
Emadepäeva hommikul sain kolleegilt sõnumi. Rasedus katkes. 5. kuu
****
Kuna juba Pärnus, siis sõitsime läbi ka Viljandist, surnuaialt. Mulle meeldivad Eesti kalmistud, puud ja hämarus ja nii. Aga see fkn võilill ja osi. Esimene seejuures on veel eemaldatav. Osi ajab end paralleelselt maaga laiali ja katsu sa kätte saada.
Ja siis veel pisikesed vahtrad ja tammed. Sa ei saa neid kasvama ju jätta...oeh..
Kas me võiksime kokku leppida, et ka Eesti surnuaed on nagu Ameerikas- Puhas muru, mida on võimalik masinaga pügada. Või siis sammal..ei mingeid nurkariisumisi
Surnuaiad ajavad mind hulluks. Ma vaatan neid nimesid. Need kõik on olnud ju inimesed. Minad. kellegi emad, isad, pojad, tütred.. Oma lugude ja eludega. Saatustega. Näe. siin on vanemad matnud poja. Seejärel läks aasta hiljem pereisa. Emal jäi veel kolm aastat elada...
Kalmistul tahan ma uskuda hingede taassündi. Et kõikide nende kehade hinged on taas jälle maal. Elamas uut elu.
Uus võimalus.
Sest kui ta läheb taevasse, siis kas ta läheb oma ema juurde tütrena või saab tast omaenda lapse ema....
***
selline emadepäev.
Jant emadest, kes kupeldavad oma tütreid ja irvitavad meeste üle. Emast, kes kaotas oma lapse. Ja emad, kelle oleme kaotanud meie. Meie esiemad.
Klassikalise muusika mängijate tüdimusest meenus kohe Pachelbel rant. Kommentaarides annavad ka vioolamängijad hagu.
VastaKustutavt ka "ravel vs snare drum" :)
VastaKustutaNo ajasid jah seda vana paksu Falstaffi taga, aga kuigi ma olen originaali lugenud, aga enam üldse ei mäleta, mis point selle onukesega siis oli või millega lõppes. Vist ikka keegi temaga abiellus. Noh, tollal taheti ikka kangesti tanu alla saada, aga jama oligi selles, et kui naine oli rikas - kas nt pärijanna või lesk, eriti kui tal veel oma bisnis ka oli, siis see läks ju automaatselt mehe omandiks, kuigi too ei pruukinud asjast ööd ega mütsi teada. Ja eks logisch, et naised siis muretsesid, et võimalik kandidaat ikka nii "ontli" oleks, et kogu äri ja värki kõrist alla ja kerest läbi ei laseks. Mees saab veel vaesena kuidagi läbi, aga mida naine teeb, eriti kui ta enam esimeses nooruses pole. Tollal juba üle 30 kippus vanapoole ja 40 oli vaat et lausa muld. Aga jah, kas siis tõesti seal kedagi teist polnud, et seda räpast labast vanameest jahtima-lollitama pidi... Vahel ma mõtlen, et mitte mingit loogilist suhtearengut teoses ei olegi kui lihtsalt lugu loo enda pärast, sest muidu poleks huvitav. Päriselus oleks selliste asjade peale ammu öeldud "Adjöö, Sandri" ja "õnn kaasa, armas koolivend!" Aga raamatus ja näidendis aina jahmerdavad ja sahmerdavad, tõmblevad, tembutavad, tirriteerivad ja figureerivad. Tragöödias surrakse maha või tapetakse teine ära ja siis alles surrakse maha, komöödias lepitakse ära mõnesuguse esprii saatel ja kõik on häppid (no nii enam-vähem) :) Lihtsas draamas aga sageli jäävad otsad lahti ja lugeja-vaataja on rahulolematu, sest õiget lõppu polegi. Oleks nagu orgasmi piiri peal ja siis ta, kuramus, ei tulegi :)
VastaKustutaselles etenduses olid mõlemad naised (õnnelikus) abielus.
Kustutaka see oli üks segane koht. Kuna vanamees tahtis neid väidetavalt rikkuse pärast. Arusaamatuks jäi, kas ta nägi naistes sponsoreid või lootis, et nad lahutavad.
Ehk siis segane.
Originaalis oli minu mäletamist mööda mõlemal üldiselt õnnelik abielu, ainult ühe naise mees kippus vahel armukadetsema; paksu rüütliga sehkendamise point oli anda õppetund korraga nii mõttetult armukadetsevale abikaasale kui ka tüütule ahistajale.
KustutaTundsin huvi sama asja vastu ja uurisin kunagi ühelt sümfooniaorkestri muusikult. Keelpilli mängijad pidavat Mozarti muusikat suht rutiinseks saagimiseks, seevastu nt Sostakovitšit on väga huvitav mängida.Kuulaja jätab enda otsustada.
VastaKustuta