Vastus on postituse lõpus.
Üks mu lapsepõlvelugudest on selline:
olin mingi 5 aastane ( toona oli tavaline, et koolieelikud käisid üksinda poes) ja pidin minema poodi. Poetee viis mööda mu ema töökohast. Ema kolleeg vaatab aknast ja kiidab mu emale: küll sul on lustakas tütar. Sammugi ei astu kõndides, vaid ainult lendab, tantsib ja hüpleb.
Appi, mõtleb ema, ta pidi ju poest mune tooma.
Kolleegil oli õigus, ma olingi selline laps:Mother says I was
a dancer before I could walk...
tulin keksides poest, viskasin poekoti munadega diivanile ja läksin oma asju toimetama.
Õhtul tuli ema töölt ja.. istus diivanile munadekotile. Ehk, kui mu hüplemisest ka mõni oli terveks jäänud, siis peale seda enam kindlasti mitte :)
Räägin seda lugu oma lapsele ja üritan meenutada. Aga kuidas munad olid pakitud?
Kilekotid ilmusid alles 80-datel ja olid alguses kullahinnaga, mune igatahes sinna ei pandud. Munarestid on vana leiutis, aga kaanega karbid tulid samuti mitte just väga ammu aega tagasi. Ja vaevalt et 10 või 6 muna pakiti restile.
Toona polnud selvepoode. Vaid Pioneeri-tänava poes andis müüjatädi kaupu üle leti. Piim ja koor olid klaaspudelis, leib pakkimata, värske räim ja liha, kui neid üldse müügil oli, pakiti paberisse.
Uurin vanematelt, aga kumbki ei mäleta. Isa meenutab, et kui tema noor oli ja mune turult või kanapidajalt toodi, pandi need korvi. Maal küll, aga linnas? Korviga ma kindlasti poes ei käinud. Olid kas tekstiilkotid või võrgud.
Võtame kõne sõbrale. Mu tädi on eluaegne kaubandustöötaja ning ei vaja vastamiseks isegi mõtteaega. Munade transportkast olid restid ja mune oli seal 360 tk. Poes pakiti fäänsimal juhul paberkotti ja prostam lahendus oli keerata ajalehest torbik ja munad sinna sisse.
Nendel hetkedel saan ma aru, kui vana ma tegelikult olen. Ma mäletan aega enne plastikut. Ja kui õnnelik põlvkond me tegelikult oleme, et meil on õnnestunud näha nii erinevaid maailmu.
Kui homme kaoks maailmast nafta, siis meie veel mäletame, kuidas on võimalik ellu jääda, kui sul on pakendamiseks tekstiil, paber, metall, klaas ja puit... :)
Sa pole ainus, ma mäletan ka, et pabertorbikusse. kõik kaubad pakiti paberisse. letil oli paks pakk paberit, selline kollakas hallikas. tavaliselt läks ikka mõni alumine muna katki, isegi kui ei hüpelnud. ma olin ka hüplev laps, mul oli mingi oma hüplev samm, millega ma liikusin enne kooli.
VastaKustutaPaberist kotti mäletan ja seda mäletan ka, et kui võrriga, poekraam seljakotiga seljas, täiskiirusel üle raudtee kütsin, pidin kodus munadekoti ettevaatlikult koos sisuga, juba läbiligunenud põhja käega toetades otse sõelale tõstma.
VastaKustutaSiis oli lootust vähemalt munaputru saada.
Täpsustan kilekottide osas - juba aastal 75 käisin "Tallinna" hotelli juures sommidelt pildiga kilekotte mangumas. Palju maksin, ei mäleta, aga korraliku kasutatud "Lee Cooperi" või "Wrangleri" tagumikuga pildiga koti müüsin koolis tüdodele rublaga:)
VastaKustutaUmbes samal ajal hakati Tartus tootma selliseid augusangalisi kotte, aga need augud venisid paari kandmisega välja ja kotid läksid katki.
Munade jaoks tootis nõukogude tööstus plastmassist karpe, aga millal need müügile tulid, ei mäleta.
Mina elasin kaugel külas.. :) lõuna- eestis.
KustutaKultuur jõudis kohale pisut hiljem :)
Millegi pärast tuli ette pruunist õhukesest jõupaberist kott kuhu sai 10 muna panna. Samas palju on veel selliseid tavaelu nüansse, mida üldse enam ei mäleta. Kes mäletab kuidas ja mis sorti mahla poes müüdi kohapeal tarbimiseks :)
VastaKustutaMina mäletan tomati õuna ja virsikumahla.
KustutaAga asi, mis mind siiani hämmelduma paneb on toonane immuunsüsteem. Me jõime kalja ha vett klaasist, mis järgmisele kodanikule edastati vaid külmast veest kergelt läbi loputades :)
Viinamarjamahl ja ploomimahl olid ka. Need klaaskoonused lettidel, eks?
KustutaOojaa, toidupoes mahla müümine, kohapeal tarbimiseks... Mul tuleb silme ette see kolmene punt suuri klaasist koonusekujulisi mahla-anumaid. Tomatimahl, õunamahl ja eee...ploomimahl? Viinamarjamahl? Ja tõesti, klaasid loputati korraks külma veega üle, asetati suu allapoole tollele vett piserdavale ümmargusele masinavärgile. Issake, mälestused. Ja leiba-saia sai poole ja veerandi kaupa osta; suure, leti sisse monteeritud giljotiin-noaga lõigati. Oot ma läen nüüd ja vaatan passist, kui vana ma olingi... sada millegagi? =)
KustutaOi ma arvan, et see immuunsüsteem on meil ikka samasugune. Me vaid kardame rohkem.
KustutaSurvivor bias pealekauba. Keskmine eluiga on praegu igatahes pikem.
KustutaAga mina mäletan suht varasest ajast peale ka muna-kilekotte. Mitte suuri sangadega, vaid väikesi ja läbipaistvaid. Mitte sellised nagu tänapäeval enamasti, vaid see pehme mittekrabisev polüetüleenkile. Ka selliseid väikesi kasutati muidugi rohkem kui üks kord.
KustutaJa kohupiimakreemid - ja sulatatud juust - olid plasttopsis, vähemalt osa (kakaokohupiim oli papptopsis). Mälestused seitsmekümnendate lõpust ja kaheksakümnendate algusest.
Soolatud till kolmeliitristes purkides ja riiulite kaupa kasemahla...
VastaKustutaOot, mis teema siin praegu üldse oligi? :D
Khm. Kuidas mune pakkida ?! ;)....
Kustutakusjuures soolatilli pole täänpä üldse enam kuskilt saada. Ma otsisin ükskord riiulhaaval kolmest eri poest.
KustutaTuleb nagu uduselt meelde, et anti mingi karp kaasa, kui mind lapsena poodi saadeti ja munad poenimekirjas olid.
VastaKustutaOojaa, soolatill! Mõtlen takkajärele, et mis nede tohutute koguste soolatilliga õieti tehti?
Ja siis sherbett – ma ei tea, kuidas seda õigesti kirjutada – seda mäletate? Mmmmmagus... kiskus hambad suust lahti....
Serbett oli mu lemmik :) mingisugust müüakse ka praegu, aga (loomulikult ju:)) pole see enam see pole see....:)
KustutaVabandust😁
VastaKustutaMina olen vist Sinust suts noorem ja hellitatud-pillitatud printsessina poes käima ei pidanud, aga kui ema töölt tulles kulinaariapoest läbi astus, siis tõi kaasa kakaokreemi. Paberisse keeratud kujul. Mune osteti meil vist restiga, jätkus kauaks.
VastaKustutaKusjuures, see oli mu järgmine vastamata küsimus, et kuhu kulinaaria pakiti. Nüüd siis tean :)
KustutaTartu kulinaariapoe kaup käis küll paberisse. Vähemalt sink, vorst ja kreem, ma ei tea, mida seal veel müüdi, mu ema muud ei ostnud.
KustutaKommid olid ikka pabertuutus, aga muist ka valmispakina tsellofaanis, igatahes krõbises hirmsasti. Kommituutu on surematuks kirjutanud Hando Runnel luuletuses "Kingi mulle kinopilet".
Kulinaaria all mõtlete seda Heidemanni tänava oma eksju? Sealt ostetud lihapallide soojendamine oli esimene iseseisev söök, mida ma tegema õppisin :)
KustutaEi, minu ema käis kuskil kesklinna kulinaarias, minu meelest oli see mingis väiksemas tänavas, mis praeguse Rüütli tänavaga ristub, pisike pood. Heidemanni tänav tal tee peale ei jäänud, tuli Toomelt alla ja läbi vanalinna Ülejõele, tee sõltus sellest, kas pontoonsild oli õiges kohas või kuhugi ära ujunud.
KustutaJaa, kakaokreem vettinud paberis ja lastevorst ka 🙂. Piimapudelid ja taarapunkti saba.
VastaKustutaMul jällegi tekkis tähtis küsimus, kuhu pakendati kommid. Pabertuutud?
Koolist tulles võtsime pinksiga nurgapoest "Komeedi" lahtist kommi, kaheteist kopsi eest sai 100 grammi. vot sellise koguse jaoks paberit ei raisatud, lükati otse kaalult koolipoiste ahnetesse pihkudesse. Aga soliidsematele ostjatele ikka tuutusse!
KustutaAppikene, milline pühapäevane nostalgialaks! =)
VastaKustutaKommid – jaa, pabertuutus. Komeet!! Piimapudelid, hapukoorepurgid, fooliumist korgid, kuldsed ja rohelised ja roosakaspunased.
Lastevorst, just. Ja Doktorivorst, see oli juba uhkem kraam. Ja Lemmikvorst oli kõige uhkem. Esimene hiliskevadine vorstisai võiga ja värske kurgiga on siiamaani mu kõige tugevam kevade-mälestus, lõhn tänase päevani ninas. Hmm, järelikult värsket kurki siis kevadeti ikka oli saadaval?
Aga need kolmnurksed piimapakid, mu lemmikud, neid ikka mäletate?
VastaKustutaJa mul on meeles igakevadine esimene värske kurk, mille ema koju tõi ja lahti lõikas, see lõhn, mis korraga üle korteri plahvatas, sellele pole siiani ühtegi teist lõhna vastu panna.
Jah. Mul seostub siiamaani kevad värske kurgiga. Praegu on aastaringselt saada, aga siis oli kevadekuulutaja...:)
VastaKustutakui mu otsing oli õige, siis nii tetra- kui ka kilepakk tulid kasutusele 1972-1973 ning topsitooted u 1978. Aga kuna tookord olid regionaalsed piimakombinaadid, siis igas rajoonis oli oma. Ja väga suur osa moodsamast toodangust " eksporditi" sõbralikku naaberriiki.
Seal kus mina elasin, oli kuni 1979 homogeniseerimata klaaspudelis piim ning topsitooteid ei olnud üldse.
Sama oli ka ju leivaga. Minu kodulinnas küpsetati ainult vormileiba, aga Tartust sai põrandaleiba, mis oli... superhüper ekstraordinaarne.
Kohukesi sai ainult Tallinnast, kui sai sugulastel külas käidud.
1980 kolisime teise linna, sinna ehitati üsna pea selvehall ja ilmusid ka moodsamad kaubad ..:)
appi, ma ei oska enam eesti keelt!!
Kustutahomogeniseerimata klaaspudelis piim
see pole ju õige? sest piim on homogeniseerimata
kuidas õige on?
homogeniseerimata piim klaaspudelis?
klaaspudelis homogeniseerimata piim?
klaaspudelis piim, mis polnud homogeniseeritud??
v2, ehk klaaspudelis homo... piim, ma arvan
KustutaKaur
jaa, mäletan, et igas linnas olid ise kaubad (välja arvatud jäätis, mis oli onu Eskimo erandiga Tallinna Külmhoonest, kui teda üldse saada oli) ja ise pakendid. Minu mälestustes seostub püramiidjas pakis piim Pärnuga, Tallinnas oleks klaaspudelite kõrval nagu pigem kilepakk olnud. Pett oli kindlasti kilepakis.
KustutaKaheksakümnendate lõpus tulid esimest korda need püstised tetrapakendid, aga klaaspudelid ei kadunud kuhugi.
Ma igatsen neid (taarapunkti viidavaid) klaaspudeleid tagasi, masendus tuleb peale, kui kõige tavalisematest toidukaupadest tekkivaid pakendihunnikuid vaadata. Kui brittidel on tänapäevani piimapudelimajandus, siis miks meil ei saa?
Leivast – peenleiba mäletate? Soe peenleib võiga – jaa, poest sai sooja leiba - sellele ei saa tänase päevani ükski maitse vastu.
VastaKustuta1980 tuli olümpia, koos sellega mitmed uued uhked tooted – näiteks pisikesed tetra-piimapakid, pisikesed võipakid, purgimahl – aprikoos oli vist?
Huvitav, et esimene kevadine värske kurk paljude jaoks nii tugev mälestus on.
Oih. Algne teema on täiega nostalgia-lainele lappama läinud =)
Sooja leiba on hakanud uuesti poest saama, kui õigel kellaajal minna. Vähemalt mõnes poes. Konsumi "kapileib" näiteks. Seal on kellaajad juures, millal värsket leiba-saia tuuakse.
Kustuta