Samas, kui võrrelda Mailise ja Kai ja minu Peterbure, siis neis on midagi sarnast. Võimalik, et külalistena me ei jõua kunagi pealispinnast kaugemale ja ka Tallinna sisserännanutele on Eesti vanalinn, mitte Mustamäe.
Ses mõttes on endiselt kahju, et katmata jääb päris tavaliste peterburilaste igapäev. Aga ju selleks on teised raamatud.
Kui tähtis on ikkagi veri? Ja meie päritolu rahvuslikus mõttes?
Ma vist olen seda varem kirjutanud, aga mingil ajal tegelesin geni projektiga, ehk siis mul on alates aastast 1630 selge kogu enese ja abikaasa suguvõsa. Kuna ma esiteks usun pigem naisliini tähtsusesse, sest naised ju saavad lapsi; ja ka põhimõtte pärast, siis pole neis sugupuudes mitte ühtegi naist, kelle puhul ma ei teaks tema esivanemaid ja tema suguvõsa tuleviku perekonnanime.
Ja kuigi ma toona, seda tehes pisut lootsin, et selgub midagi põnevat või eksootilist, siis paraku.. nii minu kui ka mu mehe suguvõsas on nende 400-500 aasta jooksul olnud ainult eestlased. Me oleme eestlased.
Ehk siis, kui veri on oluline, siis peaksime me esindama kõige klassikalisemat, tüüpilist, keskmist etnilist eestlast, mida iganes see siis ka ei tähendaks.
Kui ma vaatan oma rohkearvulist suguvõsa, siis erandeid on rohkem, kui reegleid-. me oleme erinevad nii temperamendilt, silmade värvilt, väärtushinnangutelt jne. Üks mu tuttav just arutles viimati, et kas oleks viisakas, kui ta oma sugulastega enam ei suhtle, nendega pole midagi ühist. Aga mehe sugulastega tunneb ta end nagu kodus, need on tema inimesed.
Samuti sõltub kontekstist. Ma pean end jutukaks ja emotsionaalseks inimeseks, aga oma vene kolleegide kõrval olen vaikne, rahulik ja nähtamatu :)
Miks see siis nii on. Et rahvusvahelises seltskonnas ei saa eestlane sõna suust ja venelane tahab öelda vastuseid. Mina arvan, et verest olulisem on taust, kontekst, ajalugu. Ja stereotüübid, mis meid omakorda raamistavad ja panevad käituma eeldatud viisil.
Kai raamatu juures armastasin ma kõige rohkem lugusid minevikust. geni uurides pidin ma peaaegu hulluks minema. Nimed ja suhted ja infokillud minevikust... See, kui sa kujutled mingil hetkel, et need kõik olid reaalsed inimesed, kes elasid, armastasid, vihkasid..ja nad otsustasid saada lapse, kes sai lapse ja veel edasi, kuni sinuni välja...ja kui me kõik oleme vereliinipidi seotud, siis, kas meil oli midagi ühist, kas midagi minus on neist, kas mõni neist oli minu inimene. Kas midagi kuidas ma täna elan ja käitun on nende pärast..... ja nüüd on nad surnud..
see lihtsalt võib hulluks ajada.
Kui ma saaksin võime ajas rännata, siis minu valik oleks minna tagasi oma esivanemate juurde, et seda kõike näha. Kuidas nad elasid ja mida tundsid ja arvasid. Kes nad tegelikult olid.
mulle meeletult meeldib autori stiil. Nagu pisikesed novellid. Mitmel juhul jäi tegelikult kripeldama, et mis siis ikkagi edasi sai..
mul on üldiselt ka silmad märja koha peal, aga see raamat oli minu jaoks tõeline pisaratekiskuja.. päris mitu taskurätikut kulus. Ja mitte, et oleks olnud väga kurb, aga just ilus..
Lisaks veel selline nüanss, et mul oli klassiõde üsna sarnase nimega. Ilus, pikk ja populaarne tüdruk. Ja mõned aastad peale lõpetamist tegi enesetapu.. Lugedes ma millegipärast kujutasin ette, et raamatu autor näebki välja ja on selline inimene, nagu mu kadunud klassiõde...
Ma leidsin, et Kai on kirjutanud veel ühe raamatu, kindlasti tahaks seda lugeda.
PS. Ja soodomagommorrale tänud hea soovituse eest :)
Mulle ka ta väga meeldib, kuigi selline nukker alatoon jäi sellest raamatust ning igatsus päris talve järele :)
VastaKustutaJah eriti täna tahaks halli ja märja asemele valget ja puhast... :)
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaMa pidin kreepsu saama, kui eile oma blogi vaatajate arvu nägin, sain kohe aru, et no nüüd on kuskil tuli lahti:) Olen tänulikkusest muidugi meelitatud, aga vähemalt sama palju pelgan avalikku esinemist ning suurt lava:)
VastaKustutaIseenesest kuuulub see au ja kosmiline lehekülje vaatajate number muidugi Maele, või oli see nüüd Reelikale:) tema sellest raamatust kirjutas ja kuna mina samal ajal kolisin omi raamatuid suurest maailmast just oma järgmisesse koju kokku, siis jäi see raamat mulle näppu. olin selle mõned aastad tagasi ostnud, aga mingil põhjusel oli raamat siis lugemata jätnud.
aga raamat oli tõesti suurepärane. ainult mina ei nutnud, minul hakkavad hea asja puhul käed värisema, hingamine kiireneb, süda hakkab taguma ning peas kohiseb, enamasti lõpeb see korraliku peavalu ning magamata öö(de)ga. tulenevalt, kui mõjus laks on, vat.
Oi, palun vabandust!!! Halba ma küll teha ei tahtnud. Kui soovid, võin viite maha võtta?
KustutaKusjuures Sinu ja Kai stiilides on midagi sarnast. Ma olen kunagi Sind nimetanud kõige romantilisemaks blogijaks ja oled seda siiani. Samamoodi pisikesed hingekriipivad olustikupildid ja tähelepanekud.
Et siis... millal raamatut lugeda saame ...:)??