Ma olin töökohta vahetades kindel, ja see oli ka üks ajend vahetamiseks, et olen mugavustsoonis. Aga ma poleks iial arvanud KUI sügaval tsoonis ma olen. Lisaks olen ma selle kuu jooksul aru saanud, et töölkäimise nn ohud :
Kontoris olles läheks ma paksuks, sest liiguksin kordades vähem ja sööksin kaloririkast sööklatoitu. Ära jääksid hommikused trennid õues. Ja rõhk on pigem sõnal- hommik ja õues. Ma jumaldan, ma armastan hommikust õhku, erinevaid aastaaegu. Ma peaksin jälle hakkama tõusma üle päeva kell 6, et jõuaksin juuksed pesta ja kuivatada, kandma jälle juukseid kinni, kuna nad vajuvad päevaga vormist. Ma vihkaksin jälle nädalavahetusi, sest siis peab koristama ja poodlema ja tegema kõike muud, mida nädala sees enam ei jõua. Ma oleksin jälle vangis, sest ajal, mil ma ootan mõne pivoti ühinemist serveriga, ma lihtsalt molutaks. Mitte ei silitaks kassi, teeks kätekõverdusi, lülitaks pesumasina järele...
olid mul õigesti, kuid siiski ilustatult, meeles.
mõelda vaid. Me sünnime selleks, et alates mingist teisest eluaastast tõusta hommikul liiga vara ja minna kuhugi. Ja niimoodi 65 aastat järjest.
Minema Kuhugi, kus pole liiga sageli mitte just väga ergonoomilised tingimused. Esimesel 18 aastal on ka seltskond üsna suvaline, moodustatuna sinu vanuse ja elukoha põhjal. Hiljem on õnneks pisuke lootus, et vähemalt inimesed su ümber on sarnaste huvidega. Või siis vähemalt tegutsevad (teoreetiliselt) ühe eesmärgi nimel.
Ma mõistan, et inimesed on erinevad. Ja kindlasti on väga palju neid, kelle elu keskmeks pole "mina", vaid "teised"- soov anda, teenindada, aidata
midaiganes teisi inimesi. Aga minusugused, kes tahaks elada kõikide kommentaatorite lemmik "päris elu", ehk siis elu iseeendale?
Ma töötan praegu kollektiivis, kus rõhuv osa kolleegidest töötab sotsiaaldemograafilistel põhjusel "sest kusagil peab ju töötama", "ja kust ma muidu raha saan". Ehk siis nende puhul ei saa iialgi rääkida eneseteostusest, kutsumusest ja muudest kaunitest motiividest. Nad käivad, sest peab ja peab, sest vaja on sissetulekut.
Mõelge. Kui kohutav see tegelikult ja päriselt on. Suur osa inimestest peab veetma oma päeva siseruumides. Paljud terve päev istudes ja üsna paljud kehvasti valgustatud ja halva õhuga ruumides.
Väidetavalt me ju enam ei ela industriaalühiskonnas. Et me peaks lapsed selleks ajaks kuhugi kokku koguma, kuniks nende vanemad kogunevad liini taha, sest nii on efektiivsem, kui igal ühel omaette toota, müüa, vahendada, teenindada... Miks selle muutmine siis ometi nii raske on?
Ma tõusen esmaspäeviti kell 6.30. Rohkem ei suuda, juuksed lihtsalt peavad vastu pidama kolm päeva. Ja ülejäänud osa nädalast peavad nad leppima kolmapäevaõhtuse pesemisega.
Muidu tõusen kell 6.50. Ja tagasi jõuan kell 18-19.
Kõik need hommikul pool ja õhtul ca 45- kuni tund autos ma mõtlen sellele, et.. ma saaksin praegu liikuda. Aga ma istun. Autos. Ummikus. Ja mul ei ole valikut,
Ma ei ole veel välja suutnud mõelda ja graafikusse sobitada liikumist, trenni. Ma lihtsalt ei mäleta, et kuidas mul varem oli. Kui ma kell 6 jõuan koju. Teen süüa ja söön. Siis ma ju täiskõhuga trenni ei lähe.
Minna kell 9? aga siis on ju adrenaliin enne magamaminekut laes? Pole ju ka hea mõte. Ja varsti on õhtul pime ja külm. Kuidas normaalsed inimesed selle probleemi lahendavad?
Ma töötan mitmekorruselises majas. Ja siia tulles lubasin endale, et üritan vähemalt kord tunnis joosta treppe mööda üles alla ja lifte mitte kasutada. Reaalsus on see, et sellist aega ei olegi. Reaalselt liigun ma nädala sees vaid hommikul trepist üles, õhtul alla ja võimalikult kaugele pargitud autosse....
Õnneks. Ei ole kaal (veel?) tõusnud. Sest mul pole lihtsalt isu. Aga ühel päeval saab stress otsa ja asi muutub rutiiniks. Siis tuleb selle teemaga tegeleda.
Riietuse teema on samuti huvitav.
Ma olen väga moekauge inimene. Ma oskan alati osta selle rõivatüki, mis hiljem allahindlusesse jääb:) ... Sellepärast ma üritan peegeldada ümbritsevaid inimesi. Kui kõik on ülikondades, siis ma ikkagi dressidega ei lähe. Ja olen püüdnud järgida soovitust " riietu sellena, kes sa olla tahad, mitte kes sa praegu oled".
Mu eelmises töökohas oli stiiliks
casual. Hästi mugav. Uuendatud firmasse tuli tööle väga palju noori inimesi, ja
casual muutus trendikaks, moodsaks, ägedaks. Mulle see meeldis.
Praeguses firmas on keskmine vanus kõrgem. Ja stiiliks on
smart casual, pigem konservatiivsema suunaga. Ehk siis, kui ma läheks tööle nii nagu eelmises kohas- lühike kleit, värvilised sukad ja tossud.. siis ma paistaks silma. Sest teised prouad on jakkide, kostüümide ja kontsakingadega.
Ma olen nõus ametlikuma riietusega, sest mu positsioon on kõrgem ja ma ei tööta enam turunduses ja mu osakonnas on sellise taustaga prouad, et mul on end formaalses riietuses kergem kehtestada.
Aga. Jalatsid.
Minu meelest on kontsakingad (st siis 10 cm kõrgusega), mida mu kolleegid kannavad, eelmine sajand. Ja ebamugavad ka ja mul lihtsalt pole neid.
Ja niimoodi olen ma nüüd kuu aega testinud ja katsetanud ja proovinud, kust jooksevad hea maitse vs mugavuse vs hea tava piirid. Ja tänaseks mul veel vastust ja lahendust pole.
Lisaks välimusele ja välimisele on lisandunud veel isiklik probleem. Mul on hakanud jalad krambitama. Algselt süüdistasin kingi, siis käisin paar päeva tossudega, aga ikka.
Ma olen varasemalt oma veejoomisest kirjutanud st et ma ei suuda juua. Nüüd kulub vett pangedega. Ma ei tea. Algav diabeet, stress, kuiv õhk.. aga ju on need asjad omavahel seotud. Vähene liikumine ja vedelikupuudus. Ja sobivad jalatsid, mida ma pole siiani suutnud leida.
Liikumise st liikumise puudumise kõrval on teiseks suureks probleemiks söök. Ma küsisin liiga vähe palka :) Süües iga päev kohalikus sööklas kulub mul u 4 eurot. Kuus kokku on seega, mu kulud suurenenud u 50 eurot.
Poes ma enam ei käi. Viimase kuu jooksul olen toidukauba tellinud ainult e- poest. Ootamatult otsa saanud koore toob mees möödaminnes ära.
Kui ma varem sõin oma öhtusöögi kell 17, siis nagu ülalpool kirjas jõuan ma koju alles 18, või isegi hiljem.
Kokkuvõtteks. Lisaks igipõlisele " mida teha õhtuks süüa" teemale on lisandunud veel kaks täiendavat väljakutset. Mõelda nädala alguses menüü läbi, et e- poest saaks kogu kaup tellitud ja ei peaks poodi minema. Ning teine, ja keerulisem. Kuidas. Ehk siis, mida süüa nii hilja õhtul, et see ei koormaks ja et selle valmistamine ei oleks väga töömahukas. Suur osa mu igapäevasöökidest ongi nö pooletunniretseptid. Nüüd on eesmärk lühendada valmistamine veerandtunnini ja kogu asi niipalju ette mõelda, et vajaduse korral oleks mingid töömahukad etapid ette tehtud, nt tainas või liha on juba marinaadis jne.
Näis. Kaua ma viitsin. Ja mis päeval ma annan alla ja lähen üle valmistoidule. Ja sellest oleks kahju.
Vot nii.
Selline kokkuvõte. Ma pean veel harjuma. Et see, mis ma siia kirja panin ongi " päris elu", nagu Sa ilmselt mõtlesid mulle kommentaariks kirjutada.
Minu jaoks on "päris elu" vabadus liikuda, töötada, süüa ja riietuda mulle sobival ajal, kohas ja viisil.
Ma väidan, et kontoris töötamine on tervisele kahjulik. Ja kui me tahame, et meie inimesed oleksid terved, siis tuleks lasteaia/kooli/kontori ruumides olemise st siseruumis paigal istumise kohustus seadusega reguleerida maksimaalselt 3-le päevale nädalas :)
Ma võtan päev korraga, katseaja lõpuni. Eks siis näis. Kas töö sisu kaalub selle kõik üles, kas ma harjun.
Või otsin uue töö. Ükskõik mis, aga .. kodus :) :)
Ma ei tea miks, aga viimasel ajal mõtlen ma järjest enam teemal elu mõte.