August 2

Millalgi kuuekümnendate alguses saadeti mu onu sõjaväkke.  Aja ära teeninud, kaugel Põhjas, otsustati sõpradega seiklust jätkata ja raha teenida. Rahateenimise kohaks sai Uglekamenski kaevandus Kaug-Idas. Kui raha oli juba kogutud ja plaan koju tulla, tegid aga vargad ta rahatuks. Varastati nii raha, riided ja muu vara kaasa arvatud. Tuli alata uuesti.
Üürikorteri sai naise juures, kelle tütrest sai peagi ta kaasa. Ja nii jäigi onu sinna elama.

Nii mu ema, kui ka isa on pärit suurest perest. Tädi- ja onulastega käime siiani üsna tihedalt läbi. Vaid onu Ants on jäänud müütiliseks tegelaseks kaugel idas. Onu oli oma pere vanim poeg, minu isa noorim, seega ka tema lastega on meil vanusevahe. Fotode ja juttude järgi ma tean, et nad on olemas ning tegelikult ka paar korda Eestis käinud. Aga algul olin ma mäletamiseks liiga laps ja teisel korral kohtumiseks liiga teismeline.

Kas teie teadsite, et juba neljandat aastat kogunevad sajad Venemaa lapsed Saaremaale Kamtštaka Campi?
Mina kuulsin sellest esimest korda oma elus. Sel aastal korraldati lisaks lastele, laager ka täiskasvanutele. Ning mu onu Antsu tütarde tütred otsustasin sinna laagrisse minna. Oma emadelt said nad kaasa korralduse ka oma vanaonu st minu isa üles otsida. Ja nad tegid seda.
Tõepoolest, millal siis veel, kui mitte 2018 aasta augustis...:) ootamatute juhtumiste kuul...:)

August

Kas teil on ka august olnud selline, et te lihtsalt vaatate ja imestate ja ei suuda ära imestada, mida elu toob. Nagu muinasjutt. Nagu unenägu. Ma küsin endalt ikka ja jälle, kas see kõik juhtub päriselt...ja minuga.
Üks selle augusti lugudest.

Eellugu on selline.
Olin kunagi aktiivne geni kasutaja ja sain ühel päeval kirja inimeselt Brasiiliast. Et tal on sama perekonnanimi, mis minu neiupõlvenimi ja äkki oleme sugulased ning ehk ma aitaks tal Eesti andmebaasidest uurida ja otsida juuri ja esivanemate kohta andmeid. Sugulased me siiski polnud, aga info aitasin üles otsida. Lisaks minule pöördus ta veel ühe Pärnu naise poole ( edaspidi pärnakas), kes samuti kaasa aitas. Nende inimeste loost olen ma kirjutanud siin,

Ja nüüd siis, millalgi kevadel andsid kolm naist sealt teada, et tulevad Eestisse, Ja sinna see jäi. Augusti alguses, aga palusid, et annaksin ideid kuhu minna ja mida teha ning et nad sooviksid kindlasti kohtuda ka minu ja Pärnakaga.
Esimese hooga ehmatasin väga ära. Kolm täiesti võõrast inimest, kes ka väga hästi inglise keelt ei oska. Ei-ei -ei, ma ütlen, et olen puhkusel või kusagil. Siis aga hakkasin mõtlema, et tegelikult, miks mitte. Äkki tahan ise kunagi Brasiiliasse minna ja siis on ju tore, kui keegi seal aitab ja juhatab.

Uue elu algus

ühel päeval helistati mulle personaliotsingufirmast ja kutsuti kandideerima. Ma võtsin väga pika mõtlemisaja, sest kui ma midagi oma pika ja värvika elu jooksul olen õppinud, siis seda, et ära mitte kunagi kandideeri, kui sa tegelikult pole valmis lõpuni minema.
Ma olen liiga mitmel korral löönud viimasel hetkel põnnama, ja seeläbi sulgenud nii mõnegi hea ukse. Aga Eestis, paraku,  pole (minu kriteeriumite järgi) neid häid uksi just liiga palju.

Põnnama, aga, olen ma löönud konkreetsel põhjusel: 10 aastat kodukontorit. Võin kiruda, vanduda, vaevelda identiteedi - ja motivatsioonikriisis,.. kuid viimasel hetkel on alati üles kaalunud ükskõik mille... vabadus.
Iga jumala päev olen ma õnnistanud, tänanud, kiitnud saatust, mis on mulle selle võimaluse andnud. Lisaks pragmaatilistele põhjustele - väiksem rahakulu ( lõunasöögile, riietele, meigile, jalatsitele, transpordile) ja väiksem ajakulu (puuduvad töölesõidud, ummikud, meeldiva saad ühendada kasulikuga) on veel sada emotsionaalset põhjust.
Kontoris olles läheks ma paksuks, sest liiguksin kordades vähem ja sööksin kaloririkast sööklatoitu. Ära jääksid hommikused trennid õues. Ja rõhk on pigem sõnal- hommik ja õues. Ma jumaldan, ma armastan hommikust õhku, erinevaid aastaaegu. Ma peaksin jälle hakkama tõusma üle päeva kell 6, et jõuaksin juuksed pesta ja kuivatada, kandma jälle juukseid kinni, kuna nad vajuvad päevaga vormist. Ma vihkaksin jälle nädalavahetusi, sest siis peab koristama ja poodlema ja tegema kõike muud, mida nädala sees enam ei jõua. Ma oleksin jälle vangis, sest ajal, mil ma ootan mõne pivoti ühinemist serveriga, ma lihtsalt molutaks. Mitte ei silitaks kassi, teeks kätekõverdusi, lülitaks pesumasina järele...
Jah, vabadusel on hind. Hinnaks on olnud 24/7 hõivatus tööga.
Oma motivatsioonikriisis olen otsinud uut kohta just sellest kriteeriumist lähtudes, "ükskõik mis, aga kodukontor..". Aga see pole võimalik. Ma olen aru saanud, et mul oli sajandi võimalus, õnn ja privileeg.
On kodukontoritöid, aga mul pole paraku nende tegemiseks vajalikke oskusi ja ambitsiooni.