Brighton. Inglismaa. Keelereis

Ma olen seda varem ka Eesti kontekstis soovitanud, et valitsus peaks siiski kehtestama mingi tsensuuri. Tõlgitavate raamatute ja filmide ja seriaalide ûle. Sest need kujundavad riigi mainet.
Ja just nende pärast oli mul Inglismaa osas eelarvamus. Konservatiivne suletud vanaaegne klassiühiskond. Brexit ja kuninganna. Riigikoolidest saadav naeruväärne haridus, rumalad lapsed kes on ülekaalulised ja ei oska noa ja kahvliga süüa ega käituda (oli üks selline realityshow, kus need noored inimesed käituma õpetati) vs maailmatasemel era- ja ülikoolid.
Naljakad kitsad ja kõrged majad. Ja pidevalt tapetakse  keegi ära.

klišeed

 

You forget what you want to remember, and you remember what you want to forget
Reisile eelnevad kaks nädalat olid hullumaja, mistõttu polnud mul aega eriti kodutööd teha.

Hullumaja teine kõrvalnäht oli väsimus. Lennujaamas kukkusin täiesti ära ja hakkasin kahetsema, et võtsin peremajutuse. Sest teadagi ju. Inimesi võõrustavad ju suhtlemisaltid inimesed. Ja suhtlemine tundus viimase asjana, mida ma igatsesin. Hotellis keerad ukse kinni ja oled omaette.

Mu võõrustajaks oli India päritolu pere. Ema ja poeg. Nad olid Inglismaal elanud ligi 30 aastat. Ema töötas vahetustega pirukatehases ja poeg kuskil kontoris.
Lisaks minule ööbis majas ka õpilane Muhamed...
Mu esimene reaktsioon, kui nägin oma tuba, oli šokk.
Kodu oli ... vaene ? Või ma ei oskagi leida õiget sõna. Nn traditsiooniline Inglise maja, mis tähendas, et toad olid üksteise järel, läbikäidavad. Alumisel korrusel  läks esikust trepp teisele korrusele, kus elasid ülejäänud kolm. ja elutuppa. Elutoast kööki ja köögist vannituppa ja nn minu tuppa.
Kitsas. Pime. Asju täis kuhjatud. Mu vanemate suvila on umbes samasugune, Kõik, mis mujalt üle jäänud, on kohale toodud. Kuna aknad ei käi lahti ja talvel ei köeta, siis on see selline spetsiifiline niiskuse ja kopituse lõhn. Seinad olid värvitud/plaaditud tumepruuniks ja tumepunaseks.
Aga kui esimene väsimus möödas, siis polnud enam viga. Voodi ja puhtad linad olid. Kemps ja kuum dušš ka. Süüa ka anti. Mida veel vaja.

Mu võõrustajad olid taimetoitlased. Ja üks selle reisi ägedamaid kogemusi oli india toit. Leivad, ja neid oli mingi neli erinevat sorti: krõbedad ja pannkoogilised, paksud ja õhukesed, suured ja väiksed, küpsetas pereema ise. Leiva kõrvale pakuti mingit köögiviljagemüüset. Erineval viisil kikerherneid, kartulit, ube jne jne. Kõik oli hästi vürtsine. Ja seda nn hautist ei söödud mitte kahvliga, vaid kätega st rebiti leivast riba, ja sellega võeti.
Ma võin sulle teistsugust toitu teha, pakkus perenaine. Ei, vastasin mina, sest ausalt, see OLI huvitav ja teistmoodi. Ühel päeval ta siiski otsustas, et teeb mulle " õiget" toitu. Selleks võttis ta sügavkülmast friikad, oma tehase mini-quiche ja lasi need mikrolaineahjus soojaks. Juurde serveeris veel purgiube. Loomulikult sõin ma viisaka inimesena  kõik ära, aga edaspidi jäin ma veelgi kindlamalt selle juurde, et söön koos teiega..

Perenaine oli umbes minuvanune. Mees oli surnud ca 2 aastat tagasi vaid 54 aastasena. Tütar elas juba eraldi omas leivas.
ma olen ju loomult selline, et las ma... aitan, koristan, teen. Aga ta oli väga selgelt vastu. No eks ma vist ise ka ei tahaks, kui keegi võõras minu majas toimetaks. Nii ma siis võitlesin süütundega, kui ta hilja õhtul jõudis ja meile toitu hakkas valmistama... ja poeg, kurivaim. Jättis kogu aeg taldrikud laokile. No kas on raske enda järelt koristada???

Kui minult nüüd täna küsida, kas peremajutus on/oli ok. Kas ma võtaksin selle uuesti, siis ma ei oskakski vastata. Privaatsust oli mul piisavalt. Kuna pereema oli vahetustega tööl neli päeva järjest, ja need neli sattusid olema just sel ajal, kui mina seal olin. Siis nägin ma teda alles õhtul üheksa paiku. Nende peres ei olnud kombeks koos öhtust süüa, aga mulle tegi ta nn erandi ja nii me kahekesi õhtustasime. Perepoega nägin ka aeg-ajalt köögis. Tema sõi mingi oma graafikuga,  Ja Muhamedi ei näinud ma pea üldse. Hommikul läks ja sõi igaüks omal ajal. Kuna mu tuba oli vannitoa kõrval, siis teadsin seda täpselt :) pereema läks dusši alla kell 5, kella 7 paiku läks tema poeg. Ja kui tema lõpetas, oli minu kord...
Ilmselgelt ei avane mul ilmselt iialgi enam elus võimalust lähedalt kokku puutuda ingliseindia pere ja kultuuriga, see oli väga väga huvitav. Kõik need toidud ja mida ta oma perest rääkis.
Aga kellegil külas olles, oled ikkagi külas. Rullid peas ringi ei käi ja vetsu minnes tõmbad öösärgile ikkagi midagi peale.
Nii et, jah, ma ei teagi. Nädal oli okei. Aga kui peaks seal kuid olema, siis ma ilmselt eelistaks pigem omaette olla.

tulevik on täna

How kind of you to let me come
Rohkem kui kord küsiti mult, et miks ma siia tulin. Et mul on suurepärane sõnavara ja et ma räägin ladusalt . Ja et mul on väga hea hääldus ( mina.... whaaaat!!!???).
Natuke hiljem sain aru, miks nad mu hääldust kiitsid. Selle koolituse suurim väljakutse oli aru saada kaasõpilaste aktsendist. Nn minu moodi rääkis üks Ungari poiss ja Itaalia tüdruk. Ju siis mu Ida-Euroopa aktsent on Inglise omale lähedasem, kui nt prantslaste oma....

Jah kallid. Ma räägingi ladusalt kõikides keeltes. Guugle aitab mind sõnade ja õigekirjaga. Aga. Tegelikult ma ei oska inglise keelt. Mu eesmärk oli, et ma suudaks oma blogitekstid kirja panna nii, et pärast on kindel tunne. Kasvõi lihtlausetes, aga et laps ei ütleks   ema,sa kirjutad inglise keelt eesti keeles.
Koolis tehti mulle test ja selgus see, mida ma teadsin. Ma ei saa hakkama artikitega. Saadeti gruppi ja me hakkasime õppima arva mida  ... artikleid. Jackpot :)

Minu grupis olid inimesed Kreekast, Hispaaniast, Itaaliast, Ungarist, Šveitsist, Baskimaalt, Kurdistanist, Türgist ja Prantsusmaalt.Phili, Apostolus, Sara, Lucia, Milan, Theo, Joel, Marcco, Ada
Nagu ikka, olin ma üks vanematest. Teistes gruppides olid veel mõned minuealised, aga suurem mass olid üle kahekümnesed.
Põhjused ja taust ja aeg olid väga erinevad. Kes oli tulnud nädalaks- paariks. Kes aastaks. Üks tüdruk rääkis, et oli esimesel päeval leidnud töö kaupluses, mis aitab kulusid katta ja nii ta õpib. Türgi ja Inglismaa vahel olevat leping, mis laseb sealsetel tasuta õppida. Mõned olid perega. Keegi perest tuli Inglismaale tööle ja siis siis ajatäiteks tuli kaaslane/laps õppima.

Erinevate rahvuste ja kultuuride seltskond on alati väga huvitav. Aga vaadates neid noori inimesi, sain aru, kuidas maailm on muutunud. Me oleme muutunud ülimalt poliitkorrektseks.  Kuna inimesed on erinevatest maailma nurkadest, siis loomulikult saavad nad asjadest erinevalt aru.
No näiteks. Ühe tunni teemaks oli diskussioon, kui palju võiks meditsiin sekkuda looduslikku valikusse. Kujutlege Šveits vs Itaalia ja kõrvale veel Ungari a la Orban. (Mees, kel on ainult tütred pole mingi mees..). ja siis sa tajud, et  need noored inimesed on kasvatatud nii, et konfliktini ei lähe. Ei ole eriarvamusi, vaid leitakse kompromiss.

Grupis oli meid 8-11. Mõni käis kohal iga päev, teine nagu juhtus. Ja 11 on tegelikult liiga palju.  Meie õpetajaks oli Robert, Iseenesest oli ta hea õpetaja, aga nagu ma juba kirjutasin. 11 inimest grupis on liiga palju.  Alati on grupis keegi, kes kipub kogu aeg vastama ja keegi, kes mitte.
Õpetaja ülesanne on mu meelest märgata ja julgustada ja hoida tasakaalu. Seal oli paar tüdrukut, keda ma vist kordagi ei kuulnud rääkimas...

Õppetöö korraldus sõltus sellest, palju maksid. NB! Brightonis on mitu keeltekooli. Nii et, kui plaanid minna, siis ei tarvitse olla sama kool,
Minul oli hommikul 4 tundi ja siis vestlemise workshop.
Seejärel sõin
Jalutasin linnas või mere ääres. Siis läksin majutuskohta, tegin kodused ülesanded ja ca kl.9 ma juba kustusin. Ok, kell on seal  2 tundi nihkes, aga kummalisel kombel olid väsitavad päevad. Rohkem poleks jõudnudki.

Õhtuti olid tegelikult mingid social eventid, aga kuna oli jalgpalliaeg, siis loomulikult oli selleks jalgpalli vaatamine, mis mind ei huvitanud. Reise ja ekskursioone korraldati nädalavahetustel, seega sellest jäin ma ilma.

In Hertford, Hereford, and Hampshire, hurricanes hardly ever happen
Brighton on imeilus linn.
Wifi on pea igal pool, samuti oli ette ja taha keskkonda kaitsma kutsuvat infot. Kuuldavasti on Brighton ka samasooliste lemmik ning olevat ka sajandeid olnud kuningapere lemmiksuvituskoht. Tänavatel koolitüdrukud, kes võistlevad, kel on lühem vormiseelik...:)
Ja ka kanepilõhna oli sama palju kui Amsterdamis. Raudteejaama lähedal leidsin hipi ? linnaosa. Vintage (selgub et suur osa mu riidekapist on vintage)poed, antikvariaadid, gluteenivabad koogid, kristallid ja aurad, vegan jne.

Näha oli, et inglased jumaldavad koeri. Neid oli tõesti paljudel ja ka poed ja kohvikud arvestavad, et külastajad ei tule üksi.

Negatiivse poole pealt jäi silma, et kodutuid oli väga palju. Ikka väga palju. Pikutasid teeservas ja palusid annetusi.

Hinnanumbrid olid silma järgi samad mis meil st siis et u 20 % kallimad.
Väljas söömine on omaette teema. Buffeed  olid alates 6 nael, söö palju tahad.
Kiirsöök alates 1 nael.

Sellega tuli mulle kohe meelde, kuidas me üritasime Eestis minna emadepäeval  välja sööma. Linna servas- Nõmme, Tabasalu, Õismäe otsisime kohta, kus praad ei oleks üle 15 euro. Neljandas kohas andsime alla. Ju see siis ongi uus hinnareaalsus.

Ilm oli väga veider.. Iga jumala päevaks lubas vihma.
Loomulikult tassisin kaasa oma jope. Mida polnud, oli vihm. Ja puudu olid hoopis päikeseprillid. Teisel päeval olin targem. Võtsin nii prillid kui jope. Vaja läks prille... mitte et ma oleks vihma igatsenud, aga nõme ju niimoodi tassida.

Ilmast veel. Nii Kreeka, Itaalia kui ja Hispaania kurtsid, et selle aasta mai ja juuni on neil olnud ebaharilikult külm.. Et isegi Brightonis on parem ilm... Eksole, ütlesin mina. Teate, kus teie suvi on. Eestis :) :)

Aga muidu oli minu jaoks Inglismaa umbne ja niiske. Igal pool. Ilmselt on mul kodus kuidagi parem ventilatsioon. Ja siis, kui aken avati, oli tuuletõmbus. See, ja hea ilm oli ka põhjus, miks ma ei tahtnud muuseumeid, vaid lihtsalt õues, mere ääres olla.

Ainus, kus ma Brightonis käisin, oli okeanaarium Marine Centre, väidetavalt vanim Euroopas. Kohal polnud viga, aga ma olen näinud kordi uhkemaid.


Mulle mitte omaselt käisin hoopis shoppamas ja isegi ostsin.
Ahahaa... naersid teised, sa tuled Inglismaale shoppama. Siin on ju niiii kallis...
Nii ja naa.
Kui Eestis on odava ja kalli, näiteks New yorkeri ja Ivo Nikkolo (vabandust, ma pole väga bränditeadlik), hinnavahe mingi 10 korda, siis Inglismaal on vahe odava ja kalli vahel umbes 100 kordne. Parasjagu olid käimas suvised aled ja pakkumised, hinnad ja valik olid täiesti normaalsed. Paraku, neis poodides, kust ma tegelikult oleks tahtnud osta, algasid hinnad u 100 naelast...
(ma ikka nii väga siiski osta ei tahtnud...:)). Ehk siis, Inglismaal on valik laiem ja tõepoolest igale ühele, igale rahakotile.

Brighton

Welcome To Estonia
Me pidime tegema ettekande.
Ja kuna kõik, kellele vastasin, et ma olen Eestist, vaatasid mind tühja ja arusaamatu pilguga, siis loomulikult tegin ma esitluse Eestist. Nii armas oli kuulda vau meie e- lahenduste kohta. Ja näha äratundmist, kui nimetasin nimesid (skype, tranferwise, taxify, crabcad, cleveron, Padar ja Benton, Pärt, Järvi, Oks ja Edur, Klavan, Poom, Tänak, Märtin, Kontaveit, Kanepi, Venno, Uibo, Kanter, Sildaru, Novosjolov, Embrich, Beljajeva....). Ja kui keegi küsis et mis World Cleanup day, oli kohe keegi seletamas, mis see on. Ungari oli kuulnud me tasuta ühistranspordist. Ja lõpus tüüpilised küsimused nagu päriselt tegite skype. Ja mismõttes on teid 1 miljon.

Ehk siis Eesti aidatud tuntus pole viga, aga spontaansega peame veel tööd tegema.
Aga. Ma ise polnud tegelikult üldse rahul. Ma olen teinud sadu esitlusi ja mul on omad nipid kuidas nn hakkama saada. Üks neist on sisendus. Et kuna mul palutakse rääkida ju ma siis tean midagi, mida teised ei tea. See aitab olla enesekindel. Aga vahetult enne esinemist sain järsku aru, et... mind ju kontrollitakse. Mitte sisu, aga mu inglise keelt
Ma pole iial nii närvis olnud. Loomulikult sain ülipositiivse tagasiside, sest seal ju kiidetaksegi kõiki ( ja kui juba  kolmede eest kiidetakse...), aga endale jäi paha tunne.

Kahel korral käisin ka Londonis. Ja London meeldib mulle hullupööra!!! Ma tahaksin sinna kindlasti tagasi minna, aga siis juba hea giidiga ja nii, et mul oleks aega. Praegu aega nappis. Kõik Must Be kohad said üle vaadatud, aga oleks tahtnud rohkem.
Amsterdami ja Londoni suurim erinevus on see, et Londoni ratturid on enesetapjad. Muus mõttes on neis midagi sarnast. Klišeed kõrvuti multikultuursusega.

Tower Bridge juures, ma ei tea, on see tavaliselt nii või juhtus olema, olid telgid rahvusköökidega. Ainult nimeta. Venetsueela, Peruu...kuni tavapäraste Indiate ja Hiinadeni välja. Ma olin lausa segaduses, millist toitu proovida. Ja valisin... Itaalia. Kus sa ikka makarone saad, kui mitte Londonis...:)
Aga. Meie noored kokad. Kus on Eesti toidu telk?? Eesti toidu tänavabuss??
tehke ära. Londonisse mahub palju ja Eesti väärib tutvustamist.

Konkreetselt võtsin aega käimiseks ainult British Museumis.
British muuseum  oli tore aga väsitav. Muuhulgas selgitati kuidas said alguse kuningad- vaaraod. Ma ei mõista monarhia ideed. Sul on midagi, sest su vana vana vana isa oli tubli ja tegus. Aga sa ise? Ja miks vajab üks vanaproua nii suurt elamist? Kes seda koristab?

Muumiatest hakkas mul päris kahju. Kas nad oleks iial ette kujutanud, et nende hästi ettevalmistatud hauatagune elu saab olema selline. Kusagil tuhandete kilomeetrite kaugusel, klaasi taga, inimestele vahtimiseks.
Kui eetiline see üldse on, panna kellegi keha niimoodi välja? Nad on ju samuti olnud inimesed. Kellegi isad, pojad, vennad....

Kas sellest kõigest oli kasu?

Ausalt öeldes, ma ei oskagi öelda. Nädal on kindlasti liiga vähe ja ilmselt tegin ma vale valiku. Minult küsiti, kas tahan ainult kirjalikku või mõlemat. Ja ma valisin nn mõlemad.
Aga tegelikult oleks pidanud vist valima kirjaliku keele õppimise ja siis pealelõunati vestlemise workshopid mitte nendega, kelle jaoks inglise keel on võõrkeel. Ja ka mitte õpetajaga, kelle inglise keel on selge, super artikulatsiooni ja diktsiooniga. Vaid tavaliste inglastega.
Usutavasti on selleks mõeldud just see kodumajutuse osa. Aga mind võõrustav pere rääkis samuti minu jaoks väga arusaadavat inglise keelt.

Ja siis kuulasin, kuidas Thamesi jõel giid seletas, mis on paremal ja vasakul. Ma liialdan, kui väidan, et ma ei saanud midagi aru. Aga no tõsiselt, mees. Tee Palun Suu Lahti Kui Sa Räägid....
Niipalju siis inglise keele õppest :)