Räägiti viimatisel konverentsil.
Kui soomlased omal ajal sms leiutasid, siis ennustati sellele kiiret kadu, rääkisid esinejad. Eriti lõunamaades tundus täiesti absurdne, et inimesed võiksid tahta omavahel suhelda kirjalikult. Et helistamise või rääkimise asemel, sa kirjutad, või annad pildiga edasi oma tunde ja emotsiooni.
Mõte seal taga, selle konverentsi seisukohast, et masinad, seadmed, reklaamid räägivad sinuga järjest rohkem. Mitte tekst, vaid heli. Mitte staatiline vaid liikuv pilt.
Kui lisada siia hiljuti meedias olnud arutelu, kas ja kuidas peaksid lapsed üleüldse kirjutamist õppima.
Ning kuulates vanemate lugusid sellest, kuidas nad meelitavad lapsi lugema- ainult 1 lehekülg veel, sa suudad!!
Siis oleme aegade alguses tagasi. Pole vaja osata lugeda ja kirjutada, lugu saab edastada audio-visuaalselt.
Mu süda lõhkeb, kui ma vaatan poes, et ikka veel on emasid kes tassivad oma väikelapsi kaasa. Loomulikult on neil igav ja palav ja nad karjuvad. Miks nad ei telli internetist? Raske uskuda, et meil on leibkondi, kel pole ei tööl ega ka kodus internetile juurdepääsu. Hinnad on samad mis poes. Ja kena tugev mees tassib kauba ukse taha.
Ei kõla usutavalt, et lastele tahetakse õpetada rollilahendusi. No mis rollid ja tegevus on tänapäeva poes?! Vaevalt et need emad- isad ka meelega oma lapsi piinavad.
Ju on põhjus seesama. Helid tulevad tagasi.
Tummalt kodus istudes ja lapsega lihtlauseid vahetades tahad rohkem suhtlemist, kaasatust. Kinnitust, et oled olemas.
Seda vaadates tundub mulle, et see vahepealne kirjaoskuse aeg oligi üks eksitus ning anomaalia.
Me oleme tagasi alguses.
Šamaanitrumm. Lõkkesuits. Külaklatš...:)
Kojutellimise võimalus on ainult suuremates linnades. Teiseks - mõnikord tahaks ise oma silmaga kaupa näha, lihatükki valida. Aga see selleks. Kirjaoskusega toimuvad tõesti kummastavad muutused, tõsi.
VastaKustutaOsadel on poeskäimine elustiil, ajaveetmise võimalus ja muidugi nad veavad lapsed kaasa. Kindlustused pakuvad isegi võimalust lapsi kindlustada puhuks kui nood jonnihoos midagi poes ära lõhuvad :)
VastaKustutaMina ei mõista neid, kes käivad kahekesi poes. Ja neid on PALJU. Mees ja naine, jalutavad ja valivad kahekesi õiget piimapakki. Sellel ajal saaks üks kahest raamatut lugeda või lastega palli mängida, miks ometigi...?
VastaKustutaMeie käime sageli abikaasaga kahekesi poes, sest ootame sel ajal lapsi trennist või huviringist. Põhimõtteline ühe autoga elamine ja kodu pärapõrgus tekitavad kogupäevalinlase jaoks veidraid logistilisi käike, mis teha. Isiklikult eelistan ma küll üksi poes käia, aga see on hoopis teine teema. Lapsi võtsin nende titepõlve ajal poodi kaasa ka ainult siis, kui teisiti ei saanud. Nüüd nad tahavad ise poodi kaasa ja kulgevad seal ilma meie assisteerimiseta, valides seda õiget limonaadi või krõpsupakki... me küll päris igapäevaselt neil poeskäimist ei võimalda ja rämpstoiduraha on ka väga piiratud.
KustutaKui lapsed on suuremad, siis tahaks nagu kahekesi olemise aega ja poes käimine on hea ettekääne põhimõtteliselt. Kust sina tead, see võib olla osa pikemast jalutuskäigust?
KustutaKoriluse ajastul, kui polnud parajasti jahihooaeg, võis toidu otsimine samamooodi olla seltskondlik ettevõtmine. Enamasti otsisid korjatavat küll naised kambakesi, aga miks mitte ka paarid, võisid ju jalutada ürgvõsas, aegajalt mõne söödava juurika üles korjata ja siis arutada, kas see ikka väärib kaasavõtmise vaeva. "Mrgh, mh?" - "Örghm, ugh." Jne.
Telliks poekraami koju küll kui meie linnas teenust pakutaks. Last hea meelega poodi kaasa ka ei vea aga üksi koju jätmiseks on 4-aastane ka noorevõitu. Pigem läheneme asjale nii, et kõigepealt käik mänguväljakule ja siis poodi. Ja poes ei õpi rollilahendusi vaid ajame juttu päevast ja ilmaelust. Vaba aega kaubanduskeskuses veetmas ei käi aga paraku tean ise paljusid, kellele jalutamine tähendabki konditsioneeritud poekoridorides uitamist...
VastaKustutaMa olen vist väga umbusklik inimene, aga mul läheb hulk aega, et valida korralikud tomatid ja kurgid, mis ei ole pehmed ning nässakad ja ma ei usu et mingi suvaline komplekteerija oskab valida just õiged rohelised banaanid. Kui teha liha, siis ma tahaks seda tükki enne ostmist näha. See ei ole tegelikult nii, et andke lihtsalt midagi
VastaKustutaMa olen alati mõelnud, miks mõni poes meid naljakalt vaatab. Aga jah, me käime perekondlikult poes, täna näiteks olid lapsed õues ja mees kutsus mu kaasa, üksi ei tahtnud minna. Lapsed käituvad meil ka eeskujulikult, pole mingit põhjust, miks nad peaks kodus olema. Meil läheb ikka vähemalt pool tundi alati toidupoes. Arutame, mida millestki teha annaks ja mida on uut ja mida tahaks ja mida võiks proovida. Kõva häälega ja žestikuleerides. Netist osta oleks jube igav. Tee poeskäigust sündmus! :)
VastaKustutaNo vot, just see tundubki väga imelik :)
KustutaSa oleks selle tunniga (pool kohapeal, + minek tulek) võinud NII PALJU facebookis istuda ometigi!!
Korilus, ürghõim, ma räägin! Tagasi mitte ainult lõkke äärde vaid üldse.
KustutaEks lapsed ole erinevad ( ja nende emad ka :))
VastaKustutaKui ma täna oleks väikelapse ema Tallinnas, siis ma korraldaks küll elu ümber...
Peakski oma lapselt vabandust paluma et sai teda niimoodi piinatud. Peale lasteaeda, nagunii viimane. Väsinud ja näljabe ja järjekord ja siis mina veel oma nõudmiste ja keeldudega ... :( õnneks kasvas ikka inimeseks :)
Olen suures plaanis Marcaga ühes paadis, ja Paulaga. Läheksin isegi veel kaugemale ja paneksin „toit internetist“ elustiili enam-vähem ühte patta lugemisharjumuse kadumisega. Juba praegu on lastel raske seostada toidu algallikat ja taldrikul olevat lõpp-produkti, mu meelest. Noh, võtame või liha. Paljud lapsed tõenäoliselt ei adugi, et supermarketis kenal plastik-alusel müüdav lihatükk tuleb põllul nähtud lehma küljest. Kui nüüd poeskäimine ka ära jätta, siis teab laps vaid seda, et lihatükk ilmub imeväel ukse taha. Või võtame tööstuskaubad. Kingad näiteks. Kingapoes käega katsuda, jalga proovida ja nahalõhna nuusutada on üks asi, Internetist valida hoopis teine. Mu meelest võetakse lastelt palju meelelisi aistinguid ära, kui kogu kraam koju tellitakse. Mitte et ostlemine omaette kultuuriüritus oleks, aga te saate aru, mida ma mõtlen. Ja mitte et ma ise internetist ostnud poleks. Olen küll ja veel. Aga mitte toitu.
VastaKustutaHuvitav, kuidas näiteks prantslased kui kulinaaria-rahvas toidukraami kojutellimisse suhtuvad?
Ma ei tea lastepidamisest midagi, aga toidu tahan üldiselt samuti ise üle vaadata, mitte loota kellegi teise valiku peale.
Kustutajust nagu ma tahan ka raamatut enne jupp aega sirvida, kui ära ostan. muidu ostan ära ja järsku ei meeldigi.
ja riideid selga proovida.
Kui selle jutuga natuke edasi minna, saab jumala vabalt jõuda järeldusele, et ostlemine on just samapalju kultuuriü.. osa, kui omal ajal oli külakaevu juures kogunemine (Eestis oli vist küll igal talul oma kaev) või kiriku juures pühapäeviti või mardisanditamine või katsikul käimine. Seega juba enam mitte ürghõimude elustiil vaid ikka talupoeglik, ürghõimus elati pidevalt pead-jalad koos, talupoeg siin põhja pool pidi inimeste nägemiseks koduterritooriumilt väljuma. Asi polegi ainult kauba nägemises vaid nägemises, et teised inimesed ka. Isegi kui see ei arene kaevuklatšiks: "Naabri Maali juures käis kupumoor ja meite Krants sai kutsikad"
KustutaMa rääkisin seda juba aastaid tagasi (oma blogis vist ka), et vahet pole, mis meedia, oluline on lugusid edastada. Lõkke äärest koopaseintele, koopaseintelt papüürusele, paberilt digimeediasse ja lõpuks jah, tagasi kõnekeelde. Lugu on oluline. Ja alati on vanad ajad paremad kui need moodsad ja halvad. Olen kindel, et kirjaoskuse leiutamise järel leidus hunnik porisejaid, kes pidasid seda vaimse mandumise teeks. "Inimesed ei kasuta enam oma mälu, ei kuula, ei räägi, muudkui vahivad seda pisikest kirbusitta!"
VastaKustutaAga see laste lugemaõpetamise vaevalisus - see ei ole mingi moodne häda. See on vana asi. Mõni õpib ruttu, enamik tahab utsitamist.
"Seitse venda" :)
Kustutajaa! peaks kõigile lugeda andma, kes virisevad, et tänapäeva inimeste lugemisoskus on halb. kui palju on meil tänapäeval täiskasvanuid, kes üksnes suure hädaga veerida suudavad?
KustutaJah lugeda veel mõistavad, aga sõnavara on napp. Rents rääkus liiderlikust daamist, kes pidas silmas liidriomadusi Mul endal on kogemus noortega, kelle jaoks osavõtlik on tähendusega ettevõtlik ning lilli kimbutatakse.
KustutaDõup seis ja üldse ei keri... :) :)
mul oli juba kooli ajal oma klassikaaslastega vahel see häda, et nad ei teadnud mingeid sõnu, mis mina teadsin. st häda oli siis, kui nad selle peale närvi läksid.
Kustutakuigi tõsi ta on, et toona olid need enamasti võõrsõnad. a kahtlustan, et haruldasemate omatüvedega oleks sama juhtunud.
ja see oli meil n.ö eliitkool.
aga nüüd meenus veel, et ma olen kohanud - omavanustelt! - ei, isegi vanematelt! - kohmetuid nalju selle peale, kui olen kasutanud sõnu nagu "sulnis" või "söakas" - sellise hõnguga nalju, kus neile nähtavasti tundus, et nad peaks nende tähendust teadma, aga päris kindlad polnud ja siis hakkasid kindluse mõttes lollitama (kui valesti läheb, saab öelda, et "ah, ma tegin nalja").
KustutaSõnavara nappuses on ilmselgelt süüdi üleilmastumine, kuna rahvaste vahelise suhtlemise keelt on ilmtingimata vaja õppida, siis ei mahu enam pähe ja ei ole ka aega tutvuda emakeele eri väljenditega ja ennekõike kuluvad viledaks ("kulunuks", mitte mopifirmaks, eksole) just need väljendid, mis on kõlaliselt või kirjapildiliselt sarnased mõne välismaakeelse levinud/paljukasutatava/ihaldatud omadusi kajastava väljendiga.
KustutaSamal ajal omandatakse ka see rahvastevahelise suhtlemise keel ju vaid lihtsustatud käibeväljendite, digiajastu lühendite ja onomatopoeetiliste hüüatuste kujul, seega vaesuvad mõlemad keeled, oh häda, häda meile kõigile.
Mitmendat korda ma juba halan selle üle, et mul ei lubatud Muuseumi evolutsiooni käsitleva osa juures kasutada sõna "talb"? Nii pikk virisemine pole vist enam sünnis.
KustutaJah, ma olen samuti kuulnud teadlasi rääkimas sellest, et eriti inglise keelest on neil kahju- kuna (mitteemakeelena) rääkijaid on nii palju, siis keel on järjest lihtsustunud ja mutub järjest primitiimsemaks.
Kustuta"talb" :)
Btw. Näitus on teil mega. Mulle väga meeldis. Suurepärane töö,
teisalt - ma ei usu, et ükski selline vaesumine on päris lõplik. inglise keel muutub välismaalaste suus ühest otsast primitiivsemaks, aga kindlasti tuleb ka sinna nende välismaalaste emakeelest põnevaid tõlkelaene. ainult et piisava koguse võõrmaterjali korral ei ole ühel hetkel enam tegemist sama keelega. nt praegu ju arutatakse, kas india-inglise keel on veel üldse inglise keel või võiks seda eraldi keeleks lugeda.
Kustutaladina keel suri - ja nende maade omakeeled, kuhu ta tungis, samuti - aga sellest tekkis jälle palju uusi rikkaid keeli.
ühesõnaga, ükski keel ei sure jäädavalt (kui ta ei ole just isolatsioonis ja kõnelejad ise välja ei sure), vaid jääb keele-evolutsiooni üheks lüliks, millest võrsub midagi uut.
Kui keegi päriselt inimeste ostukäitumist mõista tahab, siis selleks on netis materjale piisavalt.
VastaKustutaLühidalt
1) On täiesti erinevad poeskäimise "režiimid" või "missioonid" - top-up, stock-up jne.
2) Eri riikides / kultuurides on ostlemine väga erinev.
3) Käitumine seondub linnaplaneerimise või keskkonna planeerimisega. Suurpoodide riigis USA-s domineerib stock-up (minnakse korra poodi ja ostetakse nädala varu ära). Väikepoodidega riikides käitub tarbija hoopis teisiti.
Linke:
Nielsen Report, http://www.nielsen.com/us/en/insights/news/2011/stock-up-or-quick-trip-how-consumers-around-the-world-shop.html
Mike Anthony, http://www.mikeanthony.me/shopper-marketing/understanding-shopper-missions
jne.
Poodide disain, paigutus (linnas), e-poodide teenused jne muidugi arvestavad selle kõigega.
Ilmselt ka tarbijast oleneb palju, mitte ainult riigist.
KustutaNüüd, mil mul on auto kasutada, pigem lähenen ka nn stock-up reegli alusel aga teatud kaubagruppide osas vaid. Majapidamine, kestvus jms. Lühikese kestvusajaga toiduained ostan väikepoest, ka külaturgudelt hooajal. Kui eelarve on pigelisem, siis kasutan allahindlusi, võrdlen kilohinda, tükihinda jne. Poenimekirjad suureks abiks.
Vanasti oli ostukäitumine hoopis teine, sest rongijaamast koju suuri kotte vedada oli piin. Liikumine oli piiratum ning sõltusin 100% rongigraafikutest. Peamised ostukohad olid Balti jaama vana turg ja kohalik ETK.
Pragune online tellimine on mugav, ma vahel kestuskaupadele kasutan. Primast haaran siis koti kaasa ja see säästab väga palju aega. Prisma laseb ka määrata, kas lubad asendamist või ei. Söögikraam jms pannakse külmletti, seega ei pea kartma, et miski pahaks läheb. Koju ei ole lasknud tellida, sest siis peab ajastama kodusolemist ilmselt ja mu "painliku" töögraafikuga on see täielik piin.
Sul on õigus, aga tarbija sõltub samuti riigis. USA-s pmst pole autota tarbijat olemas. (NYC ja Bostoni kesklinnad ja paar veel on selge erand.)
Kustutateisest küljest, ma usun, et prantslasest ei teeks täielikku stock-up-ostjat ka täielik autostumine - ta lihtsalt ei sööks eilset leiba, järelikult on vaja iga päev poes käia.
KustutaMa huvi pärast googeldasin prantslaste kohta. Internetist toidukraami tellimise kohta infot (veel) ei leidnud, aga sain teada, et vaikselt hakkavad soojenema valmistoidu koju/töökohta tellimise osas. Kuigi on ka restorane, kes deklareerivad, et nemad never seda pühadust teotavat teed ei lähe, et kullerteenust pakuks. Tahad süüa, võta aega ja tule kohale.
VastaKustutaveel enam, ka nende ülemused arvestavad kuuldavasti sellega, et töötajal on vaja 2 tundi lõunal käia... ja söögivahetund olevat samuti paar tundi pikk (seda viimast lugesin Piret Raua intekast, kuidas ta oma väikeste prantsuse lugejatega kohtumas käis).
Kustutamuide, ega internetist toidu tellimine tingimata stock-up režiimi ei pea tähendama. mul on tuttavaid, kes tellivad sealt vastupidi, erilisi bisnäkke, piima-leiva jne ostavad ikka füüsilisest poest.
Mhmh. Me tööjuure prantslane (kes end ise savoialasena defineeris) ütles, et nende arvates on kõik rahvad, kes söövad lõunat vähem kui kaks tundi, lihtsalt barbarid. See käis siis eeskätt sakslaste pihta.
KustutaNetist tellimine peakski pigem top-up olema? Sa uuendad varusid nende kaupade osas, mida sa hästi tead ja mida väga ei vali. Piim, porgand, konkreetse-pere-lemmikvorst. Mingit keerukamat asja tahaks jah ise näha. Ma käisin mitmel päeval kalaletis, aga ühelgi päeval ei näinud ükski asi piisavalt hea välja; ja täna siis lõpuks hakkas meeldima. Ilmselt nägi see elukas samasugune välja ka eile ja üleeile..
Aga ega ma päriselt ei tea. Eks kõik need uued käitumismudelid alles loksuvad paika.