Kuhu minna mida näha

esimese maailma probleemid.
Leidsin delfist sellise nimekirja Mitmes neist paikadest oled käinud ja neid põnevaid asju teinud? Poolsada kohta Euroopas, mida peaksid elu jooksul nägema

Ausalt tunnistades, on need soovitused pisut imelikud. Aga umbes pooled neist tehtud. Noppisin välja need, millega ma olen hakkama saanud.

Kuhu siis veel edasi, ma küsin :) :)
Ma väga tahaks minna Inglismaale- kogu saar on läbi käimata. Ma pole käinud Norras ja Islandil. Eriti see viimane kõlab väga ahvatlevalt. Taanis olen ma käinud pigem nime poolest- komandeeringutel ja läbisõidul ja korduvalt lennujaamas :).
Horvaatias pole käinud, aga tahaks kindlasti minna. Mu blogisõprade hulgas on mitu Rumeeniast ja Horvaatiast pärit kirjutajat, nende köögid ja riigid  näivad võrratud.

Tee laevareis Amsterdami kanalitel. Vänta jalgrattaga Amsterdamis — see linn on rattasõiduks loodud
Esimene pool on tehtud, ja tõeliselt kiidan. Kuigi ekskursiooni kvaliteet sõltub giidist. Võib olla nii, aga võib olla ka naa. Samas, see teine soovitus. Jah, teoreetiliselt on Amsterdam rattasõiduks loodud linn. Aga mulle peaks ikka väga kõvasti maksma, et ma seda seal prooviks. Kuna ratturite tempo ja nahaalsus on lihtsalt.. kohutav. Minu jaoks. Aga kui oled prof rattur, siis muidugi proovi.
Amsterdam on mu lemmiklinn!! Ja ma soovitan kõigil kord elus minna. Imeline klišeelik nukulinnake. Minu Amserdami- mida teha, soovitus, on hoopis: Osta kaasa süüa ja  pea mõnes neist imelistest parkides piknikku.
Loe rohkem siit.

Narva-Jõesuu SPA ja Sanatoorium

Ma  olen lõunaeestlane, mistõttu Virumaast palju ei tea. Umbes 15 aastat tagasi saabus mu ellu Virumaa. Läbi töö.

Mu toonased juhid Portugalist ja Rootsist, kes niigi ei suutnud ära imestada, miks küll vajab üks tilluke Baltikum kolme erinevat keelt, said veel suurema väljakutse. Kuidas hääldada Virumaa linnade nimetusi:Jõhvi, Sillamäe, Kiviõli, Järve ja Jõesuu... jne.

Mingil põhjusel lähtusid nad inglise keelest ja Jõhvi on minu jaoks siiani Dzõuvi. Tänaseks võin öelda, et käin Virumaal väga tihti. Tallinn- Narva maantee on peas. 
Aga näinud.
Olen ma Virumaad endiselt väga vähe.

Mehele kingiti Narva Jõesuu kinkekaart ja kuna ta oli nii armas, et võttis ka minu kaasa, siis läksin rõõmuga.

Kuidas minust ei saanud õpetajat. #karjääripööre

Mulle meeldivad hommikud. Kui päike paistab, õhk on karge ja helesinine, linnud laulavad. Kõik on nii ilus ja helge ning lootusrikkalt õnnelik. Mulle meeldib see teadmine, et kõik on ees ja teadmatus... mis on ees. Kas järgmise nurga taga ootab midagi ülihead või hoopis väga halba.

Just selline hommikutunne oli ka eelmise aasta lõpus.  Paljud mu tuttavad olid samal lainel. Karjääripööre. Elumuutus. Kui põnev. Ja samas see teadmatus... ta teeb täna seda ja... kas läheb nii või hoopis naa.

täna, pool aastat hiljem on teada... et ei läinud nii hästi. Ja see on tegelikult väga kurb. Just selles kontekstis, kui raske on tegelikult teha oma elus 180 kraadine pööre.

Nii et järgnevalt pessimisminurgake.

M valis IT. Euroopa rahadega finantseeritud programm. Läbis testid ja katsed.
Räägib sellest nii.
Mitu korda küsiti ja rõhutati- ega teil ju ometi EI ole eelnevat kogemust. Ega te ju ometi pole varem seda õppinud. Ei ole, vastan. See tähendab, et jah, omal ajal ülikoolis õppisime, aga see oli ammu ammu, nii et põhimõtteliselt ei.
Ja siis esimesel loengul selgub, et... veerand osalejatest omab eelteadmisi. Lausa nii eelteadmisi, et on lõpetanud IT kolledzi (miks neil küll erialast tööd pole ?!). Ehk siis. Esimesel loengul saab selgeks, et  kui pooled ütlevad - möh?! siis pooled .. iiigav...
M on nutikas tüüp ja saab kiiresti järjele.  Aga siis selgub, et praktikakoha saavad peale kursuse lõpetamist vaid kolmandik ja sealt edasi tööd pakutakse.. ..mul info puudub, aga eelmiste kursuste statistika põhjal,  vähestele.
Õnneks oli M nii tark, et ust seljataga kinni ei löönud. Võttis välja saamata jäänud tasulised ja tasuta puhkused. Aga mul on siiralt kahju neist, kelle jaoks see oli VÕIMALUS. Kel polegi tööd ja kes jäid uskuma naiivset lubadust, et meil on IT spetside puudus.

kassipiss

Vahel mul on tunne, et peaks moodustama Ülemaailmse Prioriteetide Kehtestamise Komitee. Igasugu tühja-tähjaga tegeletakse. Kuidas koloniseerida Marssi või vähendada kliimasoojenemist. Aga tõeliselt oluliste asjadega ei tegele keegi.

Näiteks, kuidas veenda kassi sööma ussirohtu.

See on seda iroonilisem, et keerulised asjad on lahendatud. Me oskame kommi sisse panna moosi. Aga ussirohuteema.. on endiselt raketiteadus.

Selgus, et mu kass on juba viieaastane!!! Ehk siis, seda ussirohtu on ta manustanud mitmel korral. Aga kui küsida mu arvamust, siis ma julgeks väita, et organismi on sattunud sest rohust vaid mikroebemed.

Mõnusalt vastik

Ma ei ole tore inimene.
Aastaid ei ole see olnud ei oluline ega mõtlemist väärt.

Kuna mu kõrvale on alati sattunud sõber või kaaslane, kes võtab enda peale tänamatu PR töö ( ah ta ongi selline imelik), siis seda enam.
Eks kõik inimesed ongi imelikud moel või teisel. Viimastel aastatel, aga, olen ma aru saanud, et mõned imelikkused ja mittetoredused on popimad kui teised. 

Hiljuti oli juhus, kus kaks mu kolleegi kiitlesid, et kumb neist on suurem s.. pea. Nad arutasid omavahel ühe kolleegi edutamisšansse, hinnates neid väga heaks, sest too ei ole tore. Sama vastik kui mina- tujukas, otsekohene ja ebamugav, kiitles üks. Ei. Mina olen veel häirivam ja mind kardetakse, arvas teine.
Võttes kõik need omadused üksikuna: enesekindlus, ausus ja otsekohesus, nõudlikkus, pragmaatilisus, julgus avaldada arvamust jne, on need ju suurepärased omadused, mis peaks inimesest tegema teoreetiliselt väga toreda inimese.

Aga kui astuda samm edasi ja vaadata konteksti ning nende omaduste taha, siis tuleb välja enesekindlus, mis põhineb jäägitul usul omaenese eksimatusel; ausus, mis haavab ja teeb teistele haiget; nõudlikkus (mitte segamini ajada vingumisega ja kritiseerimisega, eks )... pragmaatilisus mis väljendub võimes leida igas heas asjas midagigi halba...oma arvamus, millest kõik on tüdinenud, kuna selle kõrvale ei mahu ühtegi teist arvamust....

Kaks lugu

Ma lihtsalt pean neid jagama. Palun vabandust, kui keegi end või oma tuttavaid siit ära tunneb. Ütleme nii, et tegemist on ilukirjandusliku materjaliga, millel pole tegeliku eluga seost..:) :)


Grupp naisi  läksid spaasse motivatsioonipäevale. Tellitud oli muu hulgas ka massaaz ja muud lõõgastust.
kuna osa naisi olid sellises kohas esimest korda, siis pärast tunti huvi mis ja kuidas...
"Massaaz oli hea," vastab üks daam, "aga see mütsiasi oli imelik.."
"mütsi???..."
"nojah, kui lahti riietusin, siis massöör viitas, et näe, mütsid on seal. Panin siis mütsi pähe, aga ega ma lõpuni aru küll ei saanud, milleks see hea oli..."


tuttav käis Austraalias. Kuidas oli, uurime...
hmm.. Sidney jättis kustumatu mulje.. ja räägib edasi
oleme mingis pargis ja kange häda. Vaatan, et aia ääres on välikemmergud. Kuna üks pisike hiinlanna läheb, siis mina ka. Ajan oma asja ära ja järsku tunnen, et
seinad kõiguvad, põrand liigub. Paanika. Saan aru, et ma...liigun.
Olen valmis, et varsti pean neljarealisel kiirteel kempsust välja hüppama.
Piilun uksest välja.
Olen treileri peal ja auto kogub kiirust.
Mingil hetkel jääb tempo aeglasemaks ja otsustan, et kas nüüd või mitte kunagi... hüppan välja.
Auto pidurdab ja juhid jooksevad kabiinist välja... kas teid oli seal palju ?!
Ma olen nii šokis, et ei oska midagi vastata....
Hiljem mõtlen, et jumal teab. Äkki see hiinlanna on veel siiamaani seal...