Seltsimees laps

Ma kardan, et mul pole lisada midagi sellele, mis on juba meedias ilmunud. Aga kuna see film oli NII hea, siis ma tahan, et mu blogisse jääks sellest sissekanne.

Tambet Tuisk, Helena Maria Reisner, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik ja Julia Aug. Super, super super.
Kui muidu pean eesti filmi jaoks kasutama mingit eraldi kategooriat, siis see oli maailmaklass.
Ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et  sellest filmist saab Eesti klassika.
See on Moonika Siimetsa esimene täispikk mängufilm, tõsi, algmaterjal on samuti väga hea. Aga Moonika on suutnud suhtuda algmaterjali väärikusega ja teha ühe suurepärase filmi.
(ja ma ütlen teile veel, andke naistele filmitegemise võimalus. Juba nõukaaajal, kui Eesti meestegijad unelesid ja uimerdasid, siis Helle Karis, Leida Laius rääkisid normaalseid hingeminevaid ja tempokaid lugusid)

Leelo Tungal võib olla õnnetu, et koer või aabits oli vale ja et ema tagasitulek oli päriselt natuke teisiti. Aga need on detailid, mida teab ainult tema. Suures plaanis  võib ta rahul olla. Maailmale on jutustatud üks imeline lugu. Üks osa Eesti ajaloost, huvitava nurga alt ja väga hästi.
Ma käisin kinos paar päeva tagasi, ja praegugi veel, kui sellest kirjutan, tõuseb klomp kurku, film ketrab peas ja silmad lähevad märjaks. Väga väga mõjuv.
Selline film, et vahepeal naerad ja samal ajal on kogu aeg nutt kurgus. Leelolik. Leelo stiilis.


Moonika Siimets on kusagil intervjuus öelnud, et kui räägime Eesti kirjanduse tüvitekstidest, siis peame rääkima Leelo Tunglast. Ma olen ka selle väitega nõus. Sajad? Tuhanded? laulutekstid ja luuletused. Minu lemmikuks sai Leelo Tungal siis, kui Sädemes hakkasid ilmuma tema järjejutud Pillest ja Madisest. "Kristiina, see keskmine" ja "Neitsi Maarja neli päeva". Ja "Kirju liblika suvi", mida lugedes on ikka kümneid taskurätte märjaks nutetud.
Ehk on see kohatu võrdlus. Aga mul tekib paratamatu paralleel Heljo Männiga. Mõlemad daamid, nagu kõik kirjanikud üle maailma, jutustavad üht ja sedasama lugu. Aga Leelo lugudes on helgus, lootus ja naer läbi pisarate. Leelo lugusid on hea lugeda ja kuulata.

Ma lugesin seda raamatut üsna mitu aastat tagasi, siis kui need ilmusid,  Mistõttu ma ei mäleta detaile. Ja tegelikult vist oligi hea. Vaadata, nagu vaataks seda ükskõik milline filmivaataja.
Kui teha  siia ülivõrdes kiituse vahele natuke ka kriitikat, siis mõned liinid jäid filmis tegelikult pisut segaseks. Näiteks onu Eino liin, kes ja miks ikkagi välja pressis. Ja kui perekond istus laua taga, siis olid seltskonnas täiesti suvalised tüübid, keda ei tutvustatud.
Ning natuke rohkem oleks pidanud selgitama ( välisvaataja jaoks ) ka ema äraviimise (mitte) põhjuseid.

Üks väga huvitav nüanss jäi silma, mis ilmselt vaatajad Roostist ja Ameerikast paneb silmi pööritama. Ema viiakse ära-. Hirm, meeleheide, lootusetus, Sa ei tea mis saab, kas lastakse maha, pannakse vangi.. ja sa ütled oma mahajäävale lapsele-- ole hea laps. kuula sõna. ole tubli...
See on kuidagi nii eestilik. Midagi, mida me ise ilmselt tähelegi ei pane, enne kui kinolinalt näidatakse. Ole tubli. Mitte. Ma armastan sind. Näiteks.

Mis seal salata, mul on paar subjektiivset põhjust, miks mulle see film niiväga meeldis

Kui mu laps oli kaks- kolm, kolis mu mees Tallinnasse tööle. Oma piiratud sõnavara raames hakkas laps pärima- millal issi tuleb, kus issi on, ma igatsen issit... Mu süda murdus. Andsin lahkumisavalduse, jätsin kodu ja ühe näpu otsas laps, teises kohver, sõitsime Tallinna, et õe korteri põrandal magades alustada uut elu täiesti nullist.
Seetõttu murdub mu süda iga kord, kui kuulen lugusid laste lahutamisest vanematest.

Ja teine teema on pioneerindus. Ma kahtlustan, et oma eelmises elus olin ma punane revolutsionäär. Siin oleks uurimist mönele agarale psühhiaatriatudengile.
Ma ei tea, mis see on, aga kui ma kuulen nõukaaegseid laule või loen tollast lastekirjandust tekib mul kurku klomp. Ma tahaks nutta. Eriti mõjuvad Dunajevski ja Gaidar, aga ka teised. Ja see nutt ei ole kurbus või viha, Need on lootuse, vabaduse, parema elu püüdluse pisarad.

Ja kuna üsna filmi alguses marsivad pioneerid:
kõlava lauluga läheb me rühm, püsti me pead, sirged on read...

olid mul  muidugi pisarad valla ja ma olin müüdud.
Teine uurimisteema oleks mul veel välja pakkuda. Kuidas nii, et mitukümmend aastat punast propagandat, ja me suutsime säilitada kriitikameele. Siis kuidas nüüd, inimesed, kes loevad paari artiklit, näiteks lapiku maa kohta, seda kõike usuvad?! Kuhu ja millal kadus kriitikameel ja filter meediast tuleva suhtes.


Selle filmi kontekstis peame me rääkima ka venelastest.
Ma olen Leelost mitukümmend aastat noorem, kuid ma elasin täpselt samas kultuuriruumis. Venelaste ja kommude kirumine, punane propaganda, loosungid, agitbrigaadid,,,
Mistõttu on mu emotsioonid ilmselgelt subjektiivsed. Mind huvitaks väga, kuidas näevad seda kõike nooremad- ( Notsu, Marca, Kristallkuul jt noorem põlvkond mindagu kiiresti kinno, palun....)
Need, kelle jaoks vene keel on lihtsalt üks konkurentsivõimet tõstev võõrkeel, mitte " rahvastevahelise suhtlemise ja inimeste" keel.
Ja eriti huvitaks mind, mida arvab sest filmist see põlvkond, kes leiab, et laulupidu ilma venekeelsete lauludeta on häbiväärne, et see kui 25 aastat peale taasiseseisvumist pean ma Eesti Vabariigi pealinnas rääkima võõrkeeles, on okei; ja veelgi enam, selle peaks seadustama ning riigi raha eest võõrkeelse õppe andmine on okei. Või et okupandid, kes ei hooli ei vene ega eesti kodakondsusest ei keelest ega kultuurist, peaksid saama lihtsustatud korras kodakonsuse.
Ma kummardan Moonika Siimetsa ees, et selles filmis puudub tänapäevane poliitkorrektsuse tsensuur. Et on nii nagu oli.

Ma väga väga loodan, et  see film jõuab paljudele paljudele festivalidele. Ning keegi tõlgib Leelo Tungla raamatu inglise keelde ( sh digitaliseerib)


Tehke selle aasta heategu ja viige oma (vana)vanemad kinno.
Ja seniks

Selg sirgu ja lahke rõõmus nägu ette! :)