Palun lugege e- raamatuid

Et sa teaksid, e- lugerist lugemine EI OLE sama, mis lugemine tahvlist, ekraanilt või telefonist.

Kui ma küsin potentsiaalsetelt e- raamatute sihtgrupilt, et miks nad ometi e- raamatuid ei loe, siis esimene vastus on: ma ei saa /taha/suuda lugeda ekraanilt.
Ses mõttes on nii Elisa, kui ka Rahva Raamatu äpid teinud karuteene, kinnistades seda eksitavat kuvandit nagu võrduks e- raamatu lugemine lugemisega ekraanilt. Kiidan mõlemat teenust, kuid nende sihtgrupp  on natuke teine. Need on nooremad inimesed - näiteks koolilapsed, kes peavad lugema kohustuslikku kirjandust. Või inimesed, kes loeks nagunii, lihtsalt  väljund  on teine. Nad ei loe raamatut paberilt, vaid ekraanilt. Ehk siis lugejaid ei saada juurde, vaid need suunatakse ühelt kanalilt teisele.

Mina räägin nendest inimestest, kes on nn lugemisturult lahkumas või lahkunud.

Ma armastan lugemist.  Aga ma ei taha osta paberraamatuid.
Esiteks olen raamatute ostmiseks täna liiga roheline ( ja kõik need, kes täna tselluloositehase vastu protestivad, peaks seda samuti olema).
Ja teiseks. Ei mahu. Aastaid tagasi, kui lahkusid mu äi ja ämm, olin püstihädas. Me oleme need põlvkonnad, kelle toad on raamatuid täis riiuleid. Samad raamatud kõikides kodudes. isegi samas järjekorras, kui naabril. Ma nägin vaeva, et neist raamatutest lahti saada, sest keegi neid ei taha. Ja ära visata ei luba mu usutunnistus. Mu vanemad, on tänu taevale, täna veel elus ja terved. Aga terve korteritäis sama probleemi ootab mind veel üks kord tulevikus ees.
Raamatuid ei ole maailma juurde vaja.


Probleem ei ole ka isegi niivõrd selles, et " raamatukogu on kaugel", vaid selles, et paberraamatu lugemine muutub vanusega järjest raskemaks. Ei näe.

Mina ei saa ekraanilt lugeda. Silmad ei kannata. Mina ei saa kasutada ei Rahva Raamatu ega ka Elisa äppi. Mina ei ole selle teenuse sihtgrupp. Minusugused, kes tahaks lugeda, aga ei saa lugeda paberraamatuid, on tegelikult palju. Presbüoopia tabab meid teatud vanuses. Ja kui ei taba, siis oled õnnelik inimene. Kiida oma vanemaid ja geene :)

Ma olen ka mitmes oma varasemas postituses kurtnud, et paljud meie tööandjad, teenusepakkujad ( ja tööhõiveametnikud) näikse elavat paralleelmaailmas. Arvates, et noored on nagu puravikud, kes on kusagil siiski olemas, nad tuleb lihtsalt metsaalt üles leida. Aga noori ei ole ega tule ka juurde.
Kas te teate, kui palju on Eestis üle 35-aastaseid?  59%.
Samuti on selles eagrupis detsiilid, kel on kõige rohkem vaba raha, mida nad soovivad ja saavad kulutada meelelahutusele.
Nõudlus seega justkui oleks. Aga pakkumine puudub.

Mu isa, kes saab sel aastal 75, on supernäide, keda ma alati kasutan, kui mu vestluspartner hakkab rääkima suremisikka jõudnud  40-aastastest või kui uuringufirma selgitab mulle tõsimeelselt, et üle 65 aastaseid pole mõtet enam küsitleda. Mu isal on loomulikult nutikell ( minul ei ole) ja nutitelefon, ta kasutab ( liiga aktiivselt) skype, messengeri, facebooki. Kirjutab jõudumööda blogisse mälestusi. Instagrammis ta õnneks veel pole. Aga ma ei imestaks, kui homme juba on.
Ning kui ma sain mingid aastad endale e-lugeri, siis ei läinud kaua aega, kui ta tellis selle ka endale.

Ema on mul pisut konservatiivsem. Noorena oli ta väga aktiivne lugeja. Mida vanemaks, seda kehvemaks läks nägemine. Ja ma mõistan teda täiesti. Mul on ju pooled tema geenidest. Kui oled olnud päev otsa arvutis ja nägemine ei ole enam see, siis õhtul lihtsalt ei suuda lugeda. Lihtsam on avada telekas, kus lisaks silmadele puhkab ka aju.
Mõned aastad tagasi tehti emal silmaopp ( küll on hea teada, mis mind ees ootab...:() ja kuu tagasi üllatas ta mind sellega, et on isa lugeri nn üle võtnud.

Jah, ütleb ta. Sul oli õigus.
See EI OLE arvuti. See on nagu paber. JA see on veel parem kui paber. Ei läigi ning ma saan tähed teha täpselt nii suureks kui ma tahan. 
Mu ema loeb jälle.


Eestis avaldatakse aastas keskmiselt 4000 raamatut. Keskmise tiraaziga 900 eksemplari.
E- raamatute tiraazi kohta on numbreid raskem leida ( ei viitsinud väga otsida ka), aga ma saan aru, et see on u 3% käibest. Ehk siis, need numbrid on ühest küljest hiigelsuured ja teisalt imepisikesed.
Oleks mõeldamatu, kui me need kõik ostaksime. Ja tegelikult mõtlen ma sama ka raamatukogude kohta. Kuhu kõik need raamatud mahuvad ?!

E- raamatute ilmumisega on seotud veel üks delikaatne probleem. Tegelikult ajend, miks ma üldse seda postitust kirjutan. Suurem osa digiteerituist on kas esoteerika või kergem ajaviitekirjandus.  Internetist juhtusin lugema Varraku esindaja seisukohta, et nende zanr läheb e- lugejale väga hästi peale. Et e- lugeja eelistabki kergemat kirjandust. Võib olla ka nii. Aga võib olla, et põhjus ja tagajärg on sassi läinud. Et kuna pole muud lugeda, siis loetaksegi seda, mis on.
Nõudlikuma lugeja jaoks on nimekiri väga lühike ja seeläbi tekib suletud ring. Keeleoskaja jaoks on avatud miljonid (tasuta) e- raamatud üle maailma. Mistõttu eestikeelsete e- raamatute lugejaid jääb veel ja veel vähemaks ja väiksemaks jääb ka autorite motivatsioon eestikeelseid e- raamatuid avaldada.
Mina, sarilugeja, olen praktiliselt üle läinud ingliskeelsele kirjandusele. Mul on leotud blogidest tekkinud pikk nimekiri eestikeelsetest raamatutest, mida ma tahaks lugeda, Aga ma ei loe neid ilmselt kunagi, sest need on ilmunud ainult paberil.

Ma olen mitmes internetikeskonnas näinud võimalust teha oma raamatust e- raamat. Tõsi, kuna mul pole raamatut, millest teha e- raamatut, siis pole mul ka aimu, äkki see ongi keeruline või kallis. Või mingi probleem peab olema, miks väga paljud autorid oma loomingut elektrooniliselt ei avalda. Öelda, et turg on liiga väike, on aus. Aga sama mikroskoopiline on ka Eesti paberraamatute turg. Ma tõepoolest ei  saa aru, miks ma autorina keeldun oma auditooriumi suurendamisest, olgu siis kasvõi selle 3% võrra.
Aga, nagu öeldud. Ma ei tea. Äkki ongi üle mõistuse kallis ja keeruline.



See postitus ei ole tellitud või tasutud reklaam. Minu huvi seda kirjutada on pragmaatiline. Kui meid, e- lugejaid on rohkem, siis on rohkem ka paremat kirjandust. Ehk siis on rohkem eesti autoreid ja väärtkirjanduse eestistajaid, kes viitsivad teha oma loomingust ka elektroonilise versiooni. Neile, kel vanus pole enam see ja nägemine ka mitte. Aga kellel on säilinud lugemisharjumus ning kes seda suurima rõõmuga ka teeksid.

Ehk siis. Kui teil on küsimus, mida kinkida oma üle keskea lähisugulasele jõuludeks, sünnipäevaks, pulma - või lahutusaastapäevaks.
Kinkige  e-luger.
Tehke endale seade selgeks ja joonistage valgele paberile lihtsas eesti keeles kaasa skeem, kuidas seda kasutada. Ja teil on kingitustega hooletu ka järgmised aastad. Te saate kinkida raamatuid. E- raamatuid.





oma lugerist olen ma kirjutanud täpsemalt siin.