Nostalgianeljapäev. Kuidas saada mehele.

Mõni aeg tagasi juhtusin koos istuma endast nii 15 aastat nooremate naistega. (vahemärkus. KUS??? on minuvanused inimesed?? Kõik on välismaal? Haiglas? Täiesti pekkis, kuidas kõik mu ümber on must nooremad või vanemad. Jah. Häirib küll. Mind)
Ja arutavad siis naised, et huvitav, kus on mehed.
Et statistika väidab, et selles vanusegrupis on mehi rohkem, kui naisi. Aga keda pole, on mehed. On nad kõik rindel?

 Ilusad, targad, tegusad naised, aga mehele ei saa. Et maksimaalne suhte pikkus on 2-3 aastat. Ja et kui õnnestubki kauem, siis 8 pidi olema uus 7 ( või oli see vastupidi), ehk siis üle selle piiri ikkagi ei õnnestu suhet hoida.

Ja kus üldse mehi leida, kui sul näiteks koera ka ei ole ( koer on meestemagnet). Et Facebook ja Tinder, aga ka seal pole ju motiivid selged ja nii.

Kuulan ja mõtlen omaette. Kadunud on 3 väga olulist tutvumiskohta. Enam ei ole ühikaid, selles klassikalises mõttes, et oled 24/7 koos. Väga väga väga mitmel erialal ei ole enam nö klassikalist grupi/kursuseõpet, ehk siis sul saab olema palju tuttavaid, aga vähe neid, kellega tuled läbi tulest veest ja üritustest. Kuuldavasti liigub ka keskkool selles suunas.
 Ja kolmas. Enam ei ole malevaid.

Kuuldavalt, aga, ütlesin ma neile, et... mul on mai alguses 25. pulmaaastapäev.

Minu maa

Prantsusmaa presidendiks pürgiv Melenchon andis teada, et Euroopas on viimane aeg vaadata üle riikide piirid. Ja et kui Venemaa peaks ründama Balti riike, siis ei peaks Prantsusmaa asi küll olema sellise jamaga tegeleda.

Ma ei maganud pea terve öö. Planeerisin kaevikuid ja  juurdlesin, kust võiks saada lahinguvarustust. Lõpuks  jäin magama. Ja ärgates sain aru, et lahingut ei pruugigi tulla. Et ei olegi kedagi, kellega nö võidelda, keda tulistada või kelle rongide alla pomme visata.

Piisab, kui EL lagunemisel istuvad mingid onukesed kokku ja lihtsalt jagavad meid ära. et üks riik jääb ühe valitsemise alla ja teine teise alla.
Ja edasi läheb, nagu seriaalis Okupatsioon.
Mis me hakkame neid ärritama;  ärge olge sellised natsionalistid; ei ole vaja konflikte õhutada, saage aru, nii on kõigile parem, kui maailmas on rahu; ja kas meil oli siis nõukaajal nii halb elada...
saage juba minevikust üle; kas peab iga jumala aasta rääkima küüditamistest ja okupatsioonist..
Kui palju on neid kaasmaalasi, eestimaalasi, meie inimesi, kes on tegelikult Meie Inimesed.

Kuidas lõbustada vanemaid

Kuna mu õel on pisikesed lapsed, siis viimastel aegadel ei sõida meie vanemate juurde, vaid nemad linna. (Ja kuna mu õel on väiksed lapsed, siis) üldjuhul ööbivad nad minu juures.

Sellega seoses on mul täiesti ootamatult tekkinud uus põnev väljakutse. Kuidas lõbustada vanemaid.
Huvitav on see, et olles vanemate juures külas, probleem puudub. Nad ei ela mu lapsepõlvekodus st ma lähen täiesti samuti külla. Aga ikkagi on niipidi rollid kuidagi õigemad.
Ajad juttu, aitad erinevaid töid teha. Tsillid niisama linnas või metsas....surfad arvutis, või lappad oma vanu asju ja supled nostalgias.

Vastupidi, aga. Oma ema ma ju enda juures koristama ei pane? Või siis, vähemalt mulle, tunduks see imelik.

Noh. Söömised võtavad oma aja. Juttu saab ajada pikalt ja rahulikult, aga ühel hetkel ei jaksa enam sedagi.
Kuna kuulmise ja nägemisega on juba nagu on, siis ma väga ei taha, et me telekat vaadame. Minu jaoks on nende paras heli liiga vali. Ja põhimõtteliselt ei ole see ju ka hea mõte, tulla külla telekat vaatama.
Samuti ei taha ma, et nad minu juures kogu aeg arvutis istuks.
Liikumisega on neil ka nagu on. Päris matkale enam ei saada.

Telekriitika

Mul oleks vaja õiendada kolme telesaate kohta.

Esiteks  "Väikesed hiiglased".
Mul on meeletult hea meel, et saatesse on kaasatud tantsijad. Laulusaateid on Eestis rohkem kui küll. (Ja mis seal salata, tänu sellele on lauljate tase ka nii kõrge, et selles konkreetses saates mõjuvad lapsed lausa mitteproffidena, mis iseenesest on ju absurd). Võimalik, et mõni tantsuproff vaatab samuti, et ... no mida, igaüks suudab nii.
Aga mul on suu lahti ja ma olen täiesti vaimustunud.

teiseks " Rakett".
Kui eelmisel aastal oli " tüdrukute saade", sel aastal on kaasatud kutsekapoisid. Siis palun järgmisel aastal venelasi. Kuna ma kogu aeg meediast loen, et Ida- Viru koolides ollakse reaalainetes väga tegijad, siis võiks neile ju võimaluse anda? Lisaks intregeerimine ja kõik muu see.

Ja " Pilvede all"
Kas teile ei tundu, et Eerikule tehakse liiga? Mul on vist mälu liiga lühike, aga ma ei saa aru sellest hüsteeriast, et ta on väidetavalt kohutav inimene jne. Mida ta siis õieti tegi? Pettis oma naist. Sai närvivapustuse.
Kas meestel ei ole õigus olla kurb, pettunud ja vihane, et naine läheb uue mehe juurde, Et laps viiakse välismaale elama. Ja kui sulle teatatakse uue lapse sünnist ja sa kohe ei taipa vaimustusest kiljuma hakata, siis ongi moos.
Mõelge, kui sood oleks vastupidi. Isa viiks lapse minema ja nõrganärvlisele emale ütleks tema oma ema ja lastekaitse, et .... no teie juurde me ei saa küll lapsi saata. ja kui te hakkate neid kohtu kaudu nõudma, siis teeme teie elu põrguks?!

igaljuhul, mulle tundub see täieliku diskrimineerimisena.
:)

(ma teen nüüd postitusi ainult olulistel teemadel :) :))

Püramiidid

Vahelduseks jälle üks toidupostitus. Ma nägin seda püramiidi blogis jovinacooksitalian.com
ja lihtsalt pidin seda jagama.

Vasakul on Vahemeremaade toitumispüramiid ja paremal meie oma. Väga palju on sarnast: söö vähe kommi ja liigu palju. Ja siis hakkavad erinevused.
Veini olemasolu toitumissoovitustes on meie tänase alkoholipoliitika valguses lausa küüniline. Meediapildi põhjal põeb iga teine eestlane gluteenitalumatust, neil ehitab teravili  toitumispüramiidi põhja...

Külalised

Mõned aastad tagasi olid meil külalised Valgevenest.

Üks äärmiselt väsitav lapsuke ja tema isa, mehe äripartner.

Ma olin üsna mures, et kuidas seda 10-aastast piigat lõbustada. Polnud vajadust! Tüdruk võttis KOHE juhtimise üle. Laotas laiali oma ehted ja muu varanduse. Soris meie kappides ja tütre asjades. Tõelise töövarjuna jälgis ta iga mu tütre sammu.
šokk saabus siis, kui tütar läks dussi alla. Alissake kohe ukse taga prõmmimas. Ma küsin, et mis vaja. Tal vaja minna hambaid pesema. Ma ütlen, et oota, näed ju et on hõivatud… aga tütar, tegi ukse kogemata lahti- arvas, et ju midagi olulist, kui teine ukse taga peksab. Ja vupsti, oli Alissa sees ja jagame ju kõike, eks…

No täiskasvanud inimene võtab end kokku ja kannatab ära. Loed tunde kogu selle külastuse lõpuni. Ja.. siis üllatasid nad mind sellega, et “vast alles homme hommikul sõidavad ära…” wtf????

Ma tundsin end tõepoolest nagu mingis laulus või filmis. Tulevad võõrad, lärmakad, aktiivsed, kõvahäälsed. Annad neile oma parimad palad, lõbustad, pakud süüa juua, paned oma voodisse magama. Ja nad ei kavatsegi ära minna. Sätivad end järjest mugavamalt sisse.... :)

Alissat seekord polnud, aga oli Marina.

Inimesed on erinevad, Inimesed on erinevad. Inimesed on erinevad.

Ma lähen ja lähen

Kusagil Pärsti kandis tulen ma rongi pealt maha. Ja hakkan minema Viljandi suunas.
Mul ei ole kaasas ei mobiili ega ka rahakotti. Mitte midagi, Täiesti vaba, ei ühtki kotti ega midagi. Mingil hetkel jään seisma ja kontrollin üle. Tõesti, ei ole mitte midagi kaasas.
... ja natuke hiljem jään uuesti seisma. Otsustan ümber pöörata ja ikkagi tagasi minna.
Ning siis ärkan ma üles.

Ma pole praktiliselt üldse oma unenägusid jaganud.  On vist viimane aeg, sest selline unenägu kummitab mind juba pikemat aega.

Iseenesest on see mu elus selline tavaline ja üsna tihti ette tulnud situatsioon.
Kui ma olin väike, siis oli meil vanaemaga harjumus " minna sinna, kuhu jalad viivad". Ju vanaema ikka teadis, kuhu nad viivad. Aga minu jaoks olid need alati tundmatud paigad metsade ja põldude taga.

Kõige õnnelikumalt lõppes katse, minna laia maailma, kunagi aastaid tagasi. Olin pioneerilaagris ja otsustasin, et lähen õhtuks koju. Tee oli väga hästi meeles, mäest üles, siis paremale, siis tuli org, vasakule...  ja kohal. Õnneks astus kasvataja otsustavalt vahele.
Aastaid hiljem selgus, et see vahemaa oleks olnud 62 kilomeetrit :)