Võõrastes kodudes

Mingi aeg tagasi, palusid ühed tuttavad, kes pidi ööseks ära jääma, et käiksin läbi. Annaksin koerale süüa ja laseksin ta aeda pissile.
Miks mitte. Mõtlesin.
Väike armas koerake. Pool tunnikest ja tehtud.

Kohale jõudes algasid jamad. Kõigepealt ei saanud ma ust lahti. See on üsna tavaline asi, mul ongi lukkude ja võtmetega mingi teema. Muukisin lõpuks ukse lahti, siis selgus et " väike armas koerake", on küll väike, aga mitte just nii armas.
Loom oli paanikas, klähvis, haukus. Lõpuks põgenes voodi alla peitu.
Kallasin söögi välja. Nüüd oli vaja koer pissile saada. Loomake diivani all peidus.
Välja ei tule.
Kui lähened, siis uriseb.
Avasin kõik uksed, roomasin diivani alla... Kõhutades diivani all, alustasin diplomaatilisi läbirääkimisi. Anusin, palusin, mangusin, veensin.. Halligi.
Lõpuks õnnestus loom välja saada.
No kena.
Ilmselt ja loodetavasti ta ka pissis.

Aga suurem töö oli veel ees. Kuidas loom tagasi tuppa saada. Aed oli õnneks piiratud ja tugev, seega hirmu, et ta jalga laseb, polnud.
Hakkasin siis taas tagant ettepoole ajama. Uksed kõik lahti.
Loom punuski kodu suunas... aga ... veranda alla. Täitsa pekkis.
Lõpuks õnnestus toiduga ta sealt siiski välja meelitada ja kuidagiviisi tuppa saada.
Et pool tunnikest, annan koerakesele süüa....



Sel aastal otsustasid mu vanemad sõita talvituma teisele poole maakera. Nii kena neist, mul on tõesti hea meel, et nad viitsisid kogu selle reisi ette võtta.
Aga mu emal on lilled. Õnneks koera pole.
Mu emal on 16 orhideed ja peoga veel mingeid lilli, mida ma ei tunne. Sul kulub neli tundi, hoiatas ema.
Koera lugu oli veel meeles, seega olin valmis kõigeks.
Otsustasin, et lähen eelmisel  õhtul- jääb rohkem aega ja igaks juhuks võtsin ikkagi spordiriided kaasa, et peaks jääma aega küll metsas ja suvilast läbi käia.

Ukse sain ma lahti esimese korraga :)
Aga telekat ma käima ei saanud....:) Isa oli muidugi kõik pistikud seinast välja tõmmanud, selle hammustasin ma kiiresti läbi.
Aga ka elektri taastamine ei aidanud mind kuidagi edasi.
Kohvimasinat ei õnnestunud samuti käivitada. No tõsiselt. Kui telekal on 2 pulti ja ma annan endale andeks. Siis kohvimasinal on üks nupp. Ma olen seda masinat ka varem kasutanud... kui raske see ometi olla saab.... Aga vat saab. Kallasin kohvipuru tassi, vee peale ja nii jäigi.

Lohutuseks otsustasin endale teha klaasikesi veini... mille ma... ümber ajasin. Õhtu kulus vaiba ja teki puhastamisele.
Ma ei tea miks, aga võõrastes kodudes haarab mind paaniline koristamissoov. Sellest võiks nüüd järeldada, et ma olen selline korralik ja puhas inimene ja mind kutsuvad äraolekul appi ainult murjanid.. Ei ole nii.
Ma usun, et lisaks arvutile ja autole, on ka kodudel oma hing.
Või hõng.
Ilma pererahvata satud võõrasse kodusse üldjuhul siis, kui nad on pikemalt ära. Õhk on sumbunud, seisnud, toad on soojad. Ja midagi on võõras kodus teisiti.
Ja ma tahaksin koristada, et seda natukenegi endaomaks muuta.

Võõrad kodud on imelikud. Üllatavalt sarnased. Lusikad ja kahvlid on tavaliselt kõikidel ühes kohas. Ja tolmuimeja on loogiliselt ära pandud.
Aga samas on kõik nii teisiti ja võõras.
Ma olen vahel palunud mõnd inimest, et ta tuleks ja elaks meie reisi ajal meie kodus. Keegi pole tulnud. Ja ka mina pole kunagi sellega, et olla pikemat aega ilma omaniketa võõras kodus, nõustunud. Huvitav, miks see nii on.
Hotellis harjub ju kiiresti.

Lillede osas oli jäetud terve nimekiri... neid pidi vannitama, nõrutama, viinaga pihustama, kaneeliga töötlema, kinnitama.
Emal oli jäetud lisaniisutamiseks veel sada veetopsikut, millest ma samuti suutsin päris mitu ümber ajada.

Kokkuvõttes.
Välja ma ei jõudnudki. Ma tassisin vett, nõrutasin ja kuivatasin.
Likvideerisin oma pahanduste tagajärgi.
Et siis viimasel minutil surmväsinuna praamile jõuda.
Neli tundi.... no tõesti?!