Lennukis istus mu kõrval üks õpetaja.
Kes terve lennu parandas õpilaste töid.
Ma ei tea, kas lapsed olid lollid või õpetaja liig nõudlik, aga mees vangutas pidevalt masendunult pead, punane pliiats muudkui käis- tööd olid punasekirjud. Paljudele kirjutas veel pika jutu töö alla ka.
Päris paks pakk oli.
Vaatasin, ja mõtlesin, et hea et ma pole õpetaja. Sest mina küll ei viitsiks niimoodi vabal ajal tööd teha.
Ma laseksin lastel ise neid töid parandada. Kirjandiga oleks vast keerulisem, aga kõige muuga on see ju võimalik. Distsipliini mõttes võib siis ju mõned tööd võtta järelkontrolliks.
Ma mäletan kooliajast, et eksamiteks andis parima tulemuse just see, kui ise tegid endale kontrolli või õpetasid teisi.
Ja miks neid töid peab üldse individuaalselt tegema? Võib ju teha nn mälumänguna, võistkondadena. Ühte gruppi saab kokku panna sarnase tasemega tüübid. Ja hinne tulebki kollektiivne.
Ning õpetajal poole lihtsam.
Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt...
neljapäev, 27. oktoober 2016
esmaspäev, 24. oktoober 2016
Usu või ära usu
Kaks aastat tagasi käisime viiekesi ühel üritusel. Nüüd saime uuesti kokku ja arutame, mis vahepeal juhtunud.
Viiest neli on sündinud ühes tähtkujus, meie sünnipäevad on 14, 16 ja 17. kuupäevadel.
Üritusest edasi pooleteise aasta jooksul kordub kõikide meie jutustustes sõna- laps. Lapsed. Sündmused, mis muudavad elu.
Aga esimene räägib: vahepeal läksin mehest lahku ja perre sündis esimene lapselaps.
Teine. Läksin mehele ja sünnitasin oma esimese lapse.
Kolmas. Laps lõpetas koolid, läks tööle ja seejärel kolis teisele poole maakera. Ning lähisugulane sai kaks last, mis raputas, vapustas ja keeras pea peale kõik senised suhted.
Neljas. Olin depressiooniga haiguslehel, seejärel läks laps välismaale tööle. Kuu hiljem tuli lapse surmateade.
Inimene hakab sellest alles nüüd vaikselt üle saama.
Kui sellisest asjast on üldse võimalik kunagi toibuda ja üle saada,
Viies inimene on teise sünnipäeva- aja laps ja temal polnud vahepealse aja kohta midagi öelda. Kõik nii, nagu varem.
Viiest neli on sündinud ühes tähtkujus, meie sünnipäevad on 14, 16 ja 17. kuupäevadel.
Üritusest edasi pooleteise aasta jooksul kordub kõikide meie jutustustes sõna- laps. Lapsed. Sündmused, mis muudavad elu.
Aga esimene räägib: vahepeal läksin mehest lahku ja perre sündis esimene lapselaps.
Teine. Läksin mehele ja sünnitasin oma esimese lapse.
Kolmas. Laps lõpetas koolid, läks tööle ja seejärel kolis teisele poole maakera. Ning lähisugulane sai kaks last, mis raputas, vapustas ja keeras pea peale kõik senised suhted.
Neljas. Olin depressiooniga haiguslehel, seejärel läks laps välismaale tööle. Kuu hiljem tuli lapse surmateade.
Inimene hakab sellest alles nüüd vaikselt üle saama.
Kui sellisest asjast on üldse võimalik kunagi toibuda ja üle saada,
Viies inimene on teise sünnipäeva- aja laps ja temal polnud vahepealse aja kohta midagi öelda. Kõik nii, nagu varem.
reede, 21. oktoober 2016
Kuhu need lapsed siis minema peavad
Jälle on avaldatud koolide edetabel.
Innove annab teada, et tulevikus hakatakse arvestama gümnaasiumite enda panust. Ma kahjuks ei leidnud täpsemaid selgitusi, seega vabandust, kui ma valesti aru sain. Aga loodetavasti on arvestatud kõik olulised tegurid.
Et mitu logardit suudeti õppima meelitada. Ja kas ikka koolimissi valimised toimuvad ja kas lapsed saavad koolis tunni ajal netis olla ning mõttetute uurimistöödega ettevõtteid närvi ajada. Ja kas on ikka musttuhat valikkainet, sest matemaatika ja vene keel pole olulised. Laps peaks saama ikkagi gümnaasiumis õppida religiooniõpetust, filosoofiat ja tikkimist, Kui ta tahab.
Sest ilmselgelt on just need hea kooli tunnused.
Aga miks ma kirjutan, on see, et kuidas ikkagi tegelikkus ja paberid meil kokku ei lähe ja isegi riigiametnikud st riigi poolt tellitud ametnikud ajavad teist liini kui strateegiates ette nähtud.
Ma suudan mõista kommentaatoreid, kes ikka veel avaldavad kommentaare, a la
aga kusagil koolis peavad ka need lapsed ju õppima, kes pole nii andekad
õpetajatel pole ju aega tegeleda, kuna aur läheb loodrite järeleaitamiseks
hindama peaks kooli panust, sest nad ju töötavad nn materjaliga, mis on...
pole õiglane hinnata neid koole, kuhu on konkurss ja neid, kes võtavad vastu ülejäänud
Innove annab teada, et tulevikus hakatakse arvestama gümnaasiumite enda panust. Ma kahjuks ei leidnud täpsemaid selgitusi, seega vabandust, kui ma valesti aru sain. Aga loodetavasti on arvestatud kõik olulised tegurid.
Et mitu logardit suudeti õppima meelitada. Ja kas ikka koolimissi valimised toimuvad ja kas lapsed saavad koolis tunni ajal netis olla ning mõttetute uurimistöödega ettevõtteid närvi ajada. Ja kas on ikka musttuhat valikkainet, sest matemaatika ja vene keel pole olulised. Laps peaks saama ikkagi gümnaasiumis õppida religiooniõpetust, filosoofiat ja tikkimist, Kui ta tahab.
Sest ilmselgelt on just need hea kooli tunnused.
Aga miks ma kirjutan, on see, et kuidas ikkagi tegelikkus ja paberid meil kokku ei lähe ja isegi riigiametnikud st riigi poolt tellitud ametnikud ajavad teist liini kui strateegiates ette nähtud.
Ma suudan mõista kommentaatoreid, kes ikka veel avaldavad kommentaare, a la
aga kusagil koolis peavad ka need lapsed ju õppima, kes pole nii andekad
õpetajatel pole ju aega tegeleda, kuna aur läheb loodrite järeleaitamiseks
hindama peaks kooli panust, sest nad ju töötavad nn materjaliga, mis on...
pole õiglane hinnata neid koole, kuhu on konkurss ja neid, kes võtavad vastu ülejäänud
teisipäev, 18. oktoober 2016
Ja maailm ongi muutunud
Linnas patrullivad relvade ja nuiadega politseinikud. Ja neid on palju.
Iga turismiobjekti ette on loodud vaheala, kus otsitakse läbi su kott ja libistatakse sind üle metalliotsijaga.
Suure rahvusvahelise messi tuhanded osalejad ootavad sabades, et samuti ette näidata oma taskute ja kottide sisu.
Peatänava toidupoodi ei pääse end paljastamata...
Peaks olema rahul, et sinu turvalisuse eest on hoolt kantud. Peaks olema rahul, et ei pea muretsema.
Aga tegelikult on kurb. Ja kahju,
Need miljonid kotid vaadatakse läbi pealiskaudselt. Kes tahab saab läbi.
Ja kõige rohkem on kahju, et tegelikult on maailm muutunud.
Inglased peksavad usinaid katoliiklasi. Ma ei saa sellest aru, sest lähis-ida ning aafrika tüüpidel oleme me lasknud kehtestada nende reeglid. Nad ütlevad: kartke ja olge valmis. Ja meie oleme.
Ei ole vaja kaevikuid ja granaate.
Piisab, kui su elu on ebamugav. Piisab, kui tunned end erandina ja teistsugusena. Piisab, et sa ei saa usaldada ja sind ei usaldata.
Ongi sõda.
reede, 14. oktoober 2016
Eesti Rahva Muuseum
ERM muutis mind kurvaks. Ma sain aru, et olen nüüd ametlikult vana. Ametlikult kurt ja pime.
Ma ei suutnud lugeda pea ühtegi teksti ja ei kuulnud juttu, mis ekraanidel räägiti. Õnneks oli mõnel filmil ingliskeelsed subtiitrid. Need olid abiks.
Ekraanidega tegin sada imet, aga mina neid tekste suuremaks või heledamaks ei saanud. Mõned nutikamad kasutasid valgustamiseks mobiili, aga tegelikult?
Ja kuidas saab täna avada keegi kultuuriasutuse, ilma et seal oleks läti , vene ja soome keel? Äkki oli midagi rikkis?
Mulk minus nägi ka muud raiskamist. Sul on 8 meetrit kõrget seina ja paned sinna ūhe klaaskapi kaelarätikuga.
Üldse oli selle pealtnäha suure maja kohta väga vähe näitusepinda.. ?
Ma loodan, et need katusealused täidetakse kiiresti interaktiivsete meelelahutustega, sest erinevalt eelreklaamist oli see ikkagi passiivne, tarbitav näitus.
Kriitikat veel. Sildid. Kasvõi mūūge mulle saali plaan või pange seinale. Tänapäeva parimates muuseumites on ka liikumisteed märgitud, et ära ei eksiks ja hulluks ei läheks.
Kuigi jah. See oli esialgne mulje. Tegelikult oli 2 saali ja kokkuvõttes päris väike. Ja me käisime mõlemad saalid lõpuks korda kolm igast sopist läbi.
Ma tundsin väga puudust infost. Giidiga ma ei jaksa sellistes kohtades käia. Ma tahaks ise avastada. Nagu öeldud, siis paljut lihtsalt ei näinud lugeda. Aga valgetes st valgustatud ruumides- infot oli vähe.
Näiteks minu meelest on lugupidamatu panna üles reaalsete inimeste fotosid ilma nimeta, kohata ja ajata. Palju oli stende, kus polnud üldse juttu juures jne.
Positiivne.
Ümbrus on väga ilus. Suvel ilmselt eriti.
Mulle väga meeldis ajaloo ajatelg tegeluste toas. See oli ka valge ruum ja seal oli laud, kus istuda sai. Ja minu jaoks uudset infot.
Ja ugrilaste paar atraktsiooni.
Meeldis lähiajalugu. Kommunaari putkasse oleks tahtnud sisse murda. Selliseid jalatseid olen ammu kaubandusest tagajärjetult otsinud.
Kuna restoran oli broneeritud, siis sõime kohvikus. Ruum oli küll väga kõle. Mõned pildid, vaibad ehk leiaks ?
Aga toidud olid väga head.
Minu, kui eestlase kohus on täidetud.
Aga lennusadam ja jääajakeskus on paremad.
Ma ei suutnud lugeda pea ühtegi teksti ja ei kuulnud juttu, mis ekraanidel räägiti. Õnneks oli mõnel filmil ingliskeelsed subtiitrid. Need olid abiks.
Ekraanidega tegin sada imet, aga mina neid tekste suuremaks või heledamaks ei saanud. Mõned nutikamad kasutasid valgustamiseks mobiili, aga tegelikult?
Ja kuidas saab täna avada keegi kultuuriasutuse, ilma et seal oleks läti , vene ja soome keel? Äkki oli midagi rikkis?
Mulk minus nägi ka muud raiskamist. Sul on 8 meetrit kõrget seina ja paned sinna ūhe klaaskapi kaelarätikuga.
Üldse oli selle pealtnäha suure maja kohta väga vähe näitusepinda.. ?
Ma loodan, et need katusealused täidetakse kiiresti interaktiivsete meelelahutustega, sest erinevalt eelreklaamist oli see ikkagi passiivne, tarbitav näitus.
Kriitikat veel. Sildid. Kasvõi mūūge mulle saali plaan või pange seinale. Tänapäeva parimates muuseumites on ka liikumisteed märgitud, et ära ei eksiks ja hulluks ei läheks.
Kuigi jah. See oli esialgne mulje. Tegelikult oli 2 saali ja kokkuvõttes päris väike. Ja me käisime mõlemad saalid lõpuks korda kolm igast sopist läbi.
Ma tundsin väga puudust infost. Giidiga ma ei jaksa sellistes kohtades käia. Ma tahaks ise avastada. Nagu öeldud, siis paljut lihtsalt ei näinud lugeda. Aga valgetes st valgustatud ruumides- infot oli vähe.
Näiteks minu meelest on lugupidamatu panna üles reaalsete inimeste fotosid ilma nimeta, kohata ja ajata. Palju oli stende, kus polnud üldse juttu juures jne.
Positiivne.
Ümbrus on väga ilus. Suvel ilmselt eriti.
Mulle väga meeldis ajaloo ajatelg tegeluste toas. See oli ka valge ruum ja seal oli laud, kus istuda sai. Ja minu jaoks uudset infot.
Ja ugrilaste paar atraktsiooni.
Meeldis lähiajalugu. Kommunaari putkasse oleks tahtnud sisse murda. Selliseid jalatseid olen ammu kaubandusest tagajärjetult otsinud.
Kuna restoran oli broneeritud, siis sõime kohvikus. Ruum oli küll väga kõle. Mõned pildid, vaibad ehk leiaks ?
Aga toidud olid väga head.
Minu, kui eestlase kohus on täidetud.
Aga lennusadam ja jääajakeskus on paremad.
kolmapäev, 12. oktoober 2016
Malta. San Pawl il-Baħar
Malta soolabasseinid |
Malta oli meie reisilistis ammu. Aga siis käisid seal tuttavad.
Kuidas oli, küsisin.
Vaimustav. Käisime selle kalju otsas ja ujusime. Selles koopas ja ujusime. Sõitsime teise saare otsa ja ujusime...
Aaa.. ütlen mina. Aga kas seal midagi vaadata ja põnevat ka on? Mida te seal veel tegite? Küsin.
Ujusime. Vastab tema.
Siis aga tulid soodsad pakkumised ja võtsime riski.
Malta on kivine. Kivine. Lõputud kiviaiad, et hoida seda vähest mulda.
Ja kuigi nii kuiv, siis õhk on väga niiske.
Ja Malta on kollane. Kui Kreeka on pigem valgest vanillini, siis Malta algab vanillist ja jõuab kollaseni.
teisipäev, 4. oktoober 2016
Kuidas tegelikult peaks olema
Viimasel ajal olen ma olnud järjest ostja rollis. Mul on raha. Mul on huvi. Ja siis tuleb see müügiinimene ja räägib, räägib, räägib, räägib, räägib... Viimatisel 2- tunnisel kohtumisel ei esitanud ta mulle mitte ühtegi küsimust.
Sul pole aimu, ja mis olulisem ka huvi -mis mulle meeldib, mida ma ootan ja soovin, millised on mu vajadused ja probleemid.
Sa vahutad tundide kaupa sellest, mis sul on ja mis sulle meeldib.
Nii ei lähe.
Inimesed saadavad lõputuid kirju. Üks ei saa aru, teine saab valesti. Kolmandale tundub, et teda on kirjaga solvatud ja neljas ei viitsi neid üldse lugeda. Lõputud tunnid.
Selle asemel, et võtta lihtsalt telefon ja asi selgeks rääkida.
Ka eelmises postituses ma vihjasin, et inimestele meeldib asju keeruliseks ajada. Mingid mängud ja rutiinid ja rollid ja.. milleks see kõik. Kas meil kõigil poleks lihtsam, kui me teeks kiiresti ja lihtsalt. Kõik saavad aru, aega ei kulu ja läheme laiali oma tegemiste juurde.
Sa suudad ju selle üle elada, et sa ei saanud olla tähtis.
Sul pole aimu, ja mis olulisem ka huvi -mis mulle meeldib, mida ma ootan ja soovin, millised on mu vajadused ja probleemid.
Sa vahutad tundide kaupa sellest, mis sul on ja mis sulle meeldib.
Nii ei lähe.
Inimesed saadavad lõputuid kirju. Üks ei saa aru, teine saab valesti. Kolmandale tundub, et teda on kirjaga solvatud ja neljas ei viitsi neid üldse lugeda. Lõputud tunnid.
Selle asemel, et võtta lihtsalt telefon ja asi selgeks rääkida.
Ka eelmises postituses ma vihjasin, et inimestele meeldib asju keeruliseks ajada. Mingid mängud ja rutiinid ja rollid ja.. milleks see kõik. Kas meil kõigil poleks lihtsam, kui me teeks kiiresti ja lihtsalt. Kõik saavad aru, aega ei kulu ja läheme laiali oma tegemiste juurde.
Sa suudad ju selle üle elada, et sa ei saanud olla tähtis.