Kust sai Annika 10 000 eurot

Kes ei tahaks olla rikas?

Mina ilmselt ei taha.
Loomulikult, esimese hooga vastan ma loomulikult- jah. Aga järele mõeldes ja süvenedes, vastan pigem ei.
Ühelt poolt on põhjuseks vanus: aastad on maha lihvinud naiivsed illusioonid igavesest armastusest ja süllekukkuvast rikkusest. Mul poleks midagi arvele laekuva raha vastu, aga ma ei taha viia end kurssi börsi, kinnisvaraga või tegeleda ettevõtte juhtimisega. Ma tahaks pikutada, reisida ja olla lihtsalt kohustusteta.

Ja kui mul ka oleks soov seda kõike saada ja teha, siis puuduvad selleks vajalikud eeldused, võimed ja oskused ning isikuomadused.

Ma tunnen nn vana kooli rikkaid. Tänapäeva it geeniustel on ilmselt teised lood, aga neid ma ei tea. Väga sageli on tuttavate  loo alguseks see, et välismaal olid sugulased, kelle juures sai tehtud tööd, kogutud esmane kapital, et siis seejärel hakata midagi maale tooma, vahendama. Kolm mu tuttavat tegelevad ka tootmisega. Üks neist on praegu uurimise all. Teised õnneks mitte.

Või siis tagastati neile esivanemate majad ja korterid. Saadud kinnisvara tehti korda ja üüriti välja.
Ühes minusuguste vaeste inimeste seltskonnas sattus hiljuti olema meil kõigil sama seis. Päranduseks oli juba saadud või siis saada nii maja kui ka korter.  Kõlab ju paljulubavalt?
Need, kel vanemad lahkunud, kehitasid õlgu. Sai remonti tehtud, reisil käidud. Unustatud.
Ühel oli jackpot: Viimsi ja kesklinn. Aga kuna peres oli mitu last, siis saadud raha eest sai tagasi maksta oma kodu laenu, teha põhjalik remont ja täita mõned pisisoovid. Tal endal on samuti mitu last. Seega nulliring. Oma lastele pole ikka midagi pärandada.
Mu täditütre ühetoaline korter kesklinnas on rohkem väärt, kui tema õe kahekordne maja. Kusagil.

Mul ei ole ühtegi sugulast välismaal. Meri jäi mu esivanematest väga kaugele. Saadud talumaad jagati seitsme lapse vahel. Ja kui ka talu asemel oleks olnud mõis, siis ... ikkagi asukoht. Täna ei ela nendes piirkondades peaaegu mitte keegi. Ei ole seal randa, ega mägesid.  Korralik põllumaa. Oli. Isegi metsa pole sealkandis.

Selleks, et pärandus varanduseks muuta peaks olema esiteks tarkust, ettenägemisvõimet ja muidugi, kõva tahe selle kõigega tegeleda.
Kes oleks võinud 20 aastat tagasi arvata, et täiesti korraliku väikelinna kinnisvara müügist saadava raha eest ei saa mitte midagi.

No oleks ju võimalus rikastuda väärtpaberiturul. Minu investeerimisportfellist (wow, kui ägedalt see kõlab) on plussis ainult kuld ja Tallinna Vee aktsiad. Kõik muu on kas negatiivse tootlusega või piinlikult positiivne. Ma olen olnud rumal. Ja teinud valed valikud.
Ma olen rohkem kui kord üritanud end kokku võtta ja börsi ja/või kinnisvarasaladused selgeks teha. Ei suuda. Ei huvita.
Ma ei taha.

Minu ja nende vahe on ka standardites ja väärtustes, mida pidada oluliseks.
Mulle tundus toona " mustamäe korter ja kia" väga mugav ja praktiline lahendus, võrreldes infrastruktuurita uusarenduse või töömahuka vana majaga. Ja see praktiline ning mugav käib kaasas ilmselt igas valdkonnas. Mina oma hobusesaba ja vana dressipluusiga- ma ei oskagi midagi paremat tahta. Daam? Mis daam mina olen?
Mulle pole vaja peeneid riideid, kallist autot. Antarktikasse ma ei jõua, sest lähemad paigad on veel läbireisimata.
Ma ei oska suurelt unistada. Et olla daam, peab sul olema ka teatud tarkust ja laiem silmaring, et üldse osata mingitest asjadest unistada, neid endale tahta ja nende poole püüelda.

On olemas ka variant, et ise oled loru, aga abiellud kepsaka kaasaga.  Reeglina ettevõte hakkab end ise paljundama ja siis saab kaaslane seal olla vastavalt võimetele juhataja või keegi.
Ma olen ka siin teinud täiesti vale valiku. Mu mees on minusugune. Me armastame mugavust, stabiilsust ja oleme liiga laisad. Ma  ei kahetse ka tagantjärele, et töönarkomaani asemel oli mu lapsel tore alati olemas isa.

Ma olin kunagi ettevõtja. Ja müüsin selle (õnneks) maha, sest see ajas mu hulluks. Olla 24/7  ühe ja sama teemaga hõivatud. Vastutada inimeste eest. Ja mis oleks tulevik? Teha üht ja sama kuni surmani?
Sa ei saa iialgi rikkaks, kui sa ei riski. Väike pere- või idufirma ei kasva kunagi impeeriumiks, kui sa ei võta riski ja ei laienda seda või ei müü seda õigel ajal edasi.

Viimasel ajal olen ma kohtunud järjest rikaste inimestega.
Kui niimoodi iga päev elades tundub mulle, et pole väga vigagi. Ma elan päris kena elu, siis nende inimestega suheldes saan aru, et nad on kõik see, mida mina pole ja vastupidi.
Täiesti süüdimatud ja siirad küsimused- millal siis teie lõpuks endale maja ostate, miks te meiega Brasiiliasse kuuks ajaks kaasa ei tule....
panevad mind tundma läbikukkunud luuserina. Et elu on jaganud mulle parimad kaardid ja ma olen kõik need raisku lasknud. Abiellusin vale mehega. Teen vale tööd, õppisin vale eriala, ei võtnud õigel ajal riske ja olen teinud valesid otsuseid. Elan vales kohas. Ja olen vaene.

Ja siis hakkab natuke kripeldama.

No vot. Ja nüüd kirjutab mulle Annika ja ütleb, et kõik teised investeerivad 10 tuhat. Okei, mõned nõrgemad ka tuhat või kaks.
Ja ma saan aru, et ma ei saa mitte kunagi rikkaks.
Sest ma ei usalda Annikat ja ma ei julge riskida.

Või siiski peaks?