esmaspäev, 4. juuli 2016

Kust sai Annika 10 000 eurot

Kes ei tahaks olla rikas?

Mina ilmselt ei taha.
Loomulikult, esimese hooga vastan ma loomulikult- jah. Aga järele mõeldes ja süvenedes, vastan pigem ei.
Ühelt poolt on põhjuseks vanus: aastad on maha lihvinud naiivsed illusioonid igavesest armastusest ja süllekukkuvast rikkusest. Mul poleks midagi arvele laekuva raha vastu, aga ma ei taha viia end kurssi börsi, kinnisvaraga või tegeleda ettevõtte juhtimisega. Ma tahaks pikutada, reisida ja olla lihtsalt kohustusteta.

Ja kui mul ka oleks soov seda kõike saada ja teha, siis puuduvad selleks vajalikud eeldused, võimed ja oskused ning isikuomadused.

Ma tunnen nn vana kooli rikkaid. Tänapäeva it geeniustel on ilmselt teised lood, aga neid ma ei tea. Väga sageli on tuttavate  loo alguseks see, et välismaal olid sugulased, kelle juures sai tehtud tööd, kogutud esmane kapital, et siis seejärel hakata midagi maale tooma, vahendama. Kolm mu tuttavat tegelevad ka tootmisega. Üks neist on praegu uurimise all. Teised õnneks mitte.

Või siis tagastati neile esivanemate majad ja korterid. Saadud kinnisvara tehti korda ja üüriti välja.
Ühes minusuguste vaeste inimeste seltskonnas sattus hiljuti olema meil kõigil sama seis. Päranduseks oli juba saadud või siis saada nii maja kui ka korter.  Kõlab ju paljulubavalt?
Need, kel vanemad lahkunud, kehitasid õlgu. Sai remonti tehtud, reisil käidud. Unustatud.
Ühel oli jackpot: Viimsi ja kesklinn. Aga kuna peres oli mitu last, siis saadud raha eest sai tagasi maksta oma kodu laenu, teha põhjalik remont ja täita mõned pisisoovid. Tal endal on samuti mitu last. Seega nulliring. Oma lastele pole ikka midagi pärandada.
Mu täditütre ühetoaline korter kesklinnas on rohkem väärt, kui tema õe kahekordne maja. Kusagil.

Mul ei ole ühtegi sugulast välismaal. Meri jäi mu esivanematest väga kaugele. Saadud talumaad jagati seitsme lapse vahel. Ja kui ka talu asemel oleks olnud mõis, siis ... ikkagi asukoht. Täna ei ela nendes piirkondades peaaegu mitte keegi. Ei ole seal randa, ega mägesid.  Korralik põllumaa. Oli. Isegi metsa pole sealkandis.

Selleks, et pärandus varanduseks muuta peaks olema esiteks tarkust, ettenägemisvõimet ja muidugi, kõva tahe selle kõigega tegeleda.
Kes oleks võinud 20 aastat tagasi arvata, et täiesti korraliku väikelinna kinnisvara müügist saadava raha eest ei saa mitte midagi.

No oleks ju võimalus rikastuda väärtpaberiturul. Minu investeerimisportfellist (wow, kui ägedalt see kõlab) on plussis ainult kuld ja Tallinna Vee aktsiad. Kõik muu on kas negatiivse tootlusega või piinlikult positiivne. Ma olen olnud rumal. Ja teinud valed valikud.
Ma olen rohkem kui kord üritanud end kokku võtta ja börsi ja/või kinnisvarasaladused selgeks teha. Ei suuda. Ei huvita.
Ma ei taha.

Minu ja nende vahe on ka standardites ja väärtustes, mida pidada oluliseks.
Mulle tundus toona " mustamäe korter ja kia" väga mugav ja praktiline lahendus, võrreldes infrastruktuurita uusarenduse või töömahuka vana majaga. Ja see praktiline ning mugav käib kaasas ilmselt igas valdkonnas. Mina oma hobusesaba ja vana dressipluusiga- ma ei oskagi midagi paremat tahta. Daam? Mis daam mina olen?
Mulle pole vaja peeneid riideid, kallist autot. Antarktikasse ma ei jõua, sest lähemad paigad on veel läbireisimata.
Ma ei oska suurelt unistada. Et olla daam, peab sul olema ka teatud tarkust ja laiem silmaring, et üldse osata mingitest asjadest unistada, neid endale tahta ja nende poole püüelda.

On olemas ka variant, et ise oled loru, aga abiellud kepsaka kaasaga.  Reeglina ettevõte hakkab end ise paljundama ja siis saab kaaslane seal olla vastavalt võimetele juhataja või keegi.
Ma olen ka siin teinud täiesti vale valiku. Mu mees on minusugune. Me armastame mugavust, stabiilsust ja oleme liiga laisad. Ma  ei kahetse ka tagantjärele, et töönarkomaani asemel oli mu lapsel tore alati olemas isa.

Ma olin kunagi ettevõtja. Ja müüsin selle (õnneks) maha, sest see ajas mu hulluks. Olla 24/7  ühe ja sama teemaga hõivatud. Vastutada inimeste eest. Ja mis oleks tulevik? Teha üht ja sama kuni surmani?
Sa ei saa iialgi rikkaks, kui sa ei riski. Väike pere- või idufirma ei kasva kunagi impeeriumiks, kui sa ei võta riski ja ei laienda seda või ei müü seda õigel ajal edasi.

Viimasel ajal olen ma kohtunud järjest rikaste inimestega.
Kui niimoodi iga päev elades tundub mulle, et pole väga vigagi. Ma elan päris kena elu, siis nende inimestega suheldes saan aru, et nad on kõik see, mida mina pole ja vastupidi.
Täiesti süüdimatud ja siirad küsimused- millal siis teie lõpuks endale maja ostate, miks te meiega Brasiiliasse kuuks ajaks kaasa ei tule....
panevad mind tundma läbikukkunud luuserina. Et elu on jaganud mulle parimad kaardid ja ma olen kõik need raisku lasknud. Abiellusin vale mehega. Teen vale tööd, õppisin vale eriala, ei võtnud õigel ajal riske ja olen teinud valesid otsuseid. Elan vales kohas. Ja olen vaene.

Ja siis hakkab natuke kripeldama.

No vot. Ja nüüd kirjutab mulle Annika ja ütleb, et kõik teised investeerivad 10 tuhat. Okei, mõned nõrgemad ka tuhat või kaks.
Ja ma saan aru, et ma ei saa mitte kunagi rikkaks.
Sest ma ei usalda Annikat ja ma ei julge riskida.

Või siiski peaks?

37 kommentaari:

  1. Kes on Annika? :D
    Ilmselt on hea omada samasuguseid sõpru, sarnase taustaga, siis ei ole ka selliseid küsimusi "millal ostate ja millal reisite".
    Mina tegin oma sõprade hulgas inventuuri ca 10a tagasi. Meil oli üks kuni 10in kamp tüdrukuid, kes osaliselt ülikoolist tuttavad ja osaliselt tuttavate tuttavad, kes on hakanud teatud eluperioodil koos käima. Ma tajusin iga järgmise kokkusaamiskorraga, et mul pole osadega neist midagi ühist. Üks neist küll ütles, et peab leppima, kui pole paremaid antud. Ma polnud siis sellega nõus ega pole ka praegu. Kõlab kut klishshee aga ma tahan enda sõpradeks pidada siiski inimesi, kes on minuga nii heas kui halvas. Nii ongi jäänud sellest ajast 1-2 inimest, osadega teretame kui näeme aga osadega on täiesti side katkenud. Ja need paar inimest, kes jäid, on tõesti olnud minuga igal ajal. See selleks.

    Ma näen tööl juba uut põlvkonda, sh neid, kelle vanemad end 90ndatel üles töötasid (ehitusvaldkond, äri, pangandus) ja nad elavad siiani vanemate kulul. Nad on ise lapsevanemad, täiskasvanud aga alati kui midagi suuremat on vaja, siis on isad-emad need, kes rahakoti avavad. Ja nad isegi ei tee sellest saladust, sest elustandard on nii sisse harjunud ning selles ei saa järelandmisi teha. Nad pole pidanud kunagi ise midagi saavutama või nullist alustama ning kohati nad isegi ei suuda mõista, et on inimesi, kes peavad kõigega ise hakkama saama.
    Meil oleks üks padunoor ex-kolleeg peaaegu kahelt üksikemalt "peksa" saanud kui täiesti naiivselt üle kontori teatas, et milleks naistele suurem palk? Neil on ju mees. Ja kui meest ei ole, siis on isad. Loogish :D

    VastaKustuta
  2. Huvitav teema. Ma olen samasuguseid tundeid tundnud miljon korda ja mõnikord neist tunnetest ka blogis kirjutanud. Mind teeb kadedaks. Võib-olla nende puhul ei tee, kes enda rikkuse nimel kõvasti vaeva näinud, aga need, kellel kõik sülle kukub (haakub nendega, kellest kirjutab KK), ajavad kadedaks küll, tunnistan.

    Päranduste teema on huvitav.

    Minu isapoolsed vanavanemad olid üsna rahakad (mitte meeletult rikkad, aga parajalt edukad) ja jagasid päranduse laiali veel enne, kui kumbki neist surnud oli. Üks onu sai päranduseks 3-toalise korteri Tartus, mille ta minu teada kasiinos magama pani. Lisaks oli vanavanematel kahe korteriga pool maja Tartus, mille ühe korteri sai endale vanima onu poeg, teise aga seesama onu, kes esimese päranduseks saadud korteri kasiinos laiaks lõi. Üks onu on kinnisvarast ilma jäetud, aga küllap on temaga mingid muud diilid, millest ma ei tea. Minu isa sai aga magusaima päranduse, milleks on korralik maja Tartus hinnatud piirkonnas. Seal elab vanaema veel tänini sees (vanaisa on nüüdseks lahkunud) ja sellega on isa juba teatud tehinguid teinud. Ise oli ta endale ostnud 3-toalise korteri Tartus (laenuga) ning suvila samas piirkonnas, kus vanaema majagi. Tundub, nagu oleks üht-teist, mida oma lastele edasi anda, et neil kergem elu alustada oleks, kas pole? Aga jah, ei ole :) Minu isa müüs oma 3-toalise korteri maha, kolis ise ema juurde, kus elab seni, kuniks valmib 300-ruutmeetrine maja, mille ta endale suvila asemel ehitab ning kui see valmis, müüb maha ka vanaema maja, mis kõik kulub enda uude majja ilusti ära. Asja teeb veelgi pikantsemaks kaks fakti. See, et isal on lisaks mulle ja mu vennale ka nn uued lapsed, neid on 3 tk ja need on praegu väiksed. Kui uued lapsed saavad praegu kõik, mille poole ainult sõrme suunavad, siis vanad ei saa mitte midagi. Ja et me ei saagi kunagi, sellega oleme juba leppinud.

    Vot. Et mis siis see pärandamine on? Mis on moraalselt õige? Kas see, et keegi saab vanematelt päranduse ja lööb selle enese tarbeks kohe laiaks või see, et kui mina olen saanud, kasutan seda nii hästi kui oskan (panen teenima), aga säilitan selle mingil kujul, et oleks midagi ka oma lastele edasi anda? Kas otsida proportsionaalsust selles, et peaksin edasi andma sama palju kui olen ise saanud, on täielikult vale?

    Ei tea, kas see on tingitud iseloomust, kasvatusest või millestki muust, aga mina vist päranduseks saadud kinnisvara nulli ei reisiks. Kui on lapsi, kes kunagi oma elu alustamas. See on kohutavalt isekas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on vist vanakooli kasvatus ja traditsioon. Talus pärandati ikka kõik lastele, eelkõige vanemale pojale aga see oli vanasti.

      Ise ma üritan mõelda kah isekalt. Kui inimesele on antud vara, siis on talle antud ka õigus ise otsustada, mis ta oma varaga teeb. Ei saa eeldada, et kõik liigub vereliinis.
      Kui vara liigub perest välja, siis minu meelest on see märk kehvast kommunikatsioonist. Vanemad peavad suutma lastele luua sellise keskkonna, kus lapsed ise otsustavad, kas lahkuminek oli õige või vale ning kuidas edasi. Jamadest peab suutma üle olla, minu vanemad olid ja ma olen neile selle eest tänulik.

      Kustuta
  3. Teoorias tean ma väga hästi, kuidas jõukust kasvatada - kogu raha, ära larista! Osta odavalt ja müü kallilt! Tee efektiivset tööd ning õpi õiget asja - tagumikutundide ja kunstikukraadiga rikkaks ei saa. Paha ei tee ka oma äri, eriti selline, millest võiks välja kasvada SUUR asi. Ning tee roppumoodi tööd.

    Paraku on reaalsus tihti teise maiguga. Kunstnik ma ehk ei ole, aga analüütikuks või juristiks ma ka ei kõlba, tehnikainimest minust ei ole - seega kukub hea sissetulekuallikas (teoorias) kohe ära. 90ndate äribuumi ajal, mil odavalt firmasid ning maa-metsatükke kokku aeti, millega hiljem rikkaks saadi - neid mul pole ega tule. Maju-kortereid pole - hea kui ühe korterigi endale laenuga osta saan. Investeerida tahaks, aga alles õpin selle tagamaade kohta ning pealegi peaks investeerimiseks olema kenake summa - tühipalja 50 euro või 150 euroga ei tee midagi, olen lugenud, et miinimumsumma võiks olla vähemalt 1000.

    Õnneks on paljud tuttavad samas paadis ning me mõistame üksteist. Kui oled hea sõber ja inimene, siis pole vahet, kas sissetulek on üks või neli statistilist keskmist, sest hea sõber ei pilla nii muuseas kommentaari:"meil seal Tiroolides..", vaid oskab teha veiniõhtut ka säästuveini ja viinamarjadega.

    Pärandustega on nii, et kunagi 90ndatel võis neid pärandusi ja maid olla jagada, ent nüüdseks on kõik, mis vähegi oli, juba laiali jagatud ning edasi ostab igaüks oma laenudega seda, mida suudab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii, nii, pea hoogu!
      10 euroga saab alustada ühisrahastuses, nt https://www.mintos.com/en/ - seal olemas ka tagasiostugarantii, et algajal öösel rahulikum magada oleks. Ise valid, kas paned 1-kuulistesse või pikema perioodiga laenudesse.
      Ratsa rikkaks ei saa, aga distsipliiniga võib saavutada nii mõndagi.

      Kustuta
    2. Oponeerin väitele, et 150€ ei ole piisav investeering. 150€ eest on võimalik luua midagi, mida 2x suurema hinnaga etsy.com all maha müüa. Põhimõtteliselt 2 nädalavahetuse projekt, niisama sotsiaalselt ringi lällamise asemel tuleks siis aga tööd teha. Ühtlasi mainin, et vaesed neegrid Aafrikas enam-vähem muud ei teegi kui veedavad aega perekonna seltsis, hoolitsevad laste eest, pakuvad üksteisele sotsiaalselt sõbralikku seltskonda, seksivad. Tulemus on, et ei neil ole ei romantikat, lastel head elu, põnevaid pidusid.

      Kustuta
  4. Minu vanavanemad said pool maja (kaks korterit) vanavanaisalt päranduseks. Ometigi oli neil ka oma lastele edasi anda nii seesama maja kui ka mitu teist kinnisvaraobjekti, mis ei sadanud kusagilt sülle, vaid mis teeniti kõva tööga. Nii et ma küll ei nõustu väitega, et pärandusi kunagi saadi, aga need jagati juba laiali ja enam ei ole kellelgi midagi anda. See on valikute küsimus.

    VastaKustuta
  5. Mina lohutan end sellega, et surisärgil taskuid pole. Reisida tahaks rohkem küll, aga mu vanaisa tavatses öelda, et ei silmal vaatamisest küll saa.

    VastaKustuta
  6. See tekst tekitab nii palju mõtteid ...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, tõesti,mul võttis lausa une! Nii ongi nagu ta kirjutab,vähemalt ka minul.

      Kustuta
  7. Oh jah. Ükskõik, kui palju ma ennast ka ei veena, et õnn ei seisne rahas, ei jää ma seda päriselt lõpuni uskuma. Võibolla soojades maades saab teistmoodi, aga siinmail on heaks aastaringseks äraolemiseks vaja soojapidavaid seinu ja korralikku katust. Üüripind on aga heitlik.

    Ma ei saanud oma isalt päranduseks muud, kui vanaema õmblusmasina, fotoalbumid, vana-vanaisa õliluisu ja veel mõned pisiasjad. Ema juba on oma päranduse osaliselt välja jaganud, sain vanaisa kuldsõrmuse, vana-vanatädi kuldkaelaripatsi ja palju-palju mälestusi, mis tuleks üles kirjutada. Ema elab veel, kogu tema varandus on ta voodi, kummut, sületäis raamatuid ja seljariided. Maja, mis nad isaga koos ehitasid, kingiti mu poolõele (emal on seal tuba). Mul ei ole kusagilt oodata mingit märkimisväärset pärandust. Ja nii ma siin siplen oma miinimumpalgaga ja kahe lapsega (laste isa toetab neid peaaegu mitte millegagi). Kõik haltuuradega teenitu läheb lihtviisiliselt aukude lappimiseks. Püüdsin korjata raha korteri sissemaksuks, aga...

    Ja täna käis siin maja perenaine, kes on lõpuks jõudnud nii kaugele, et hakkab aktiivselt müüma korterit, kus ma sees elan. Lubas juba täna panna kuhugi kuulutuse...

    Mul on aed materjali täis, tegemisel ja tööjärge on ootamas 8 väiksemat või suuremat puuskulptuuri, aga ma tean juba ette, et seda on vähe. Liiga vähe. Poisil on vaja load teha, autokooli baaskursus on makstud, libeda- ja pimedasõidud ning eksamid tulevad veel rahakotti kergendama. Tütrel on hetkel ainult üks paar sobivaid jalanõusid (ja need juba näitavad lagunemise märke). Mul oleks vaja kompressorit, et oma saage jooksvalt puhastada, et kallid tööriistad kaua hea tervise juures oleks. Iga sendi jaoks on juba auk olemas ja tuleb puudugi, vajaduste nimekiri on pikk. Kuidas pääseda sellest igavesest vaesusest, saada kindel katus pea kohale? Kaugemale reisimisest ma isegi ei oska enam unistada.

    VastaKustuta
  8. Tahtsin samamoodi küsida, nagu üks eelmine kommenteerija - kes on Annika? Mingi püramiidskeem jälle? Kullaga hangeldavad? Olen mingeid kõlakaid kuulnud, endine naabrinaine üritas meelitada kuhugi koosolekule, kus investeerimisest räägitakse (loe: lolle lõksu püütakse).

    VastaKustuta
  9. Annika on ühe uue loodava fondi üks asutajatest. Ja minu andmetel palgatöötaja ja praegu lapsega kodus.

    ( aga see pole oluline)

    VastaKustuta
  10. Mõtted suvalises järjekorras:
    - pärandi asi on huvitav & suuremas osas seostub see sellega, kuidas tülli minnakse ja jagatud ei saa või mõistmatus, miks ühele antakse ja teisele mitte. Kergelt tulnud ja veel kergemalt läinud - on ka üheks juhtmotiiviks. No, ja kui mõnele on antud anne hästi joonistada, mõnele hästi joosta jm, siis miks ei võiks sama olla rahaga ümberkäimises?

    - raha/asjade suhtes pole kunagi ma initsiatiivi üles näidanud. Minu mõlemad vanemad on tulnud metsast (minu isa väljendus) - üks paljulapseliset perest, teine üksikema(vist teadlik valik) poolt kasvatatud kolmestlapselisest perest. Tööoskus/-tahe on neil olemas. Ambitsioon ka. Kahjuks on seda vähesel määral nüüd nende lastesse edasi kandunud. Korteri ost käis nii, et minu vanemad ütlesid, et nüüd ostame ja sissemaks tuleb sult. Vanadekodude/hooldekodude jaoks peavad minu vanemad küll raha ise säästma, sest nende ludrid lapsed ei suuda seda. Aga vist juhtub teisteski peredes, tean juhtumit, kus kuus oleks iga laps pidanud panema ca 20 eurot, et vanem hooldekodusse saata - no ei jõutud kokkuleppele.

    - tean, et vanemate poole võin mure korral alati pöörduda, olgu selleks tühi kõht või tühi rahakott. Ma ei ole seda varianti kasutanud, sest olen avastanud, et täiskasvanuna nagu ei taha või on raske sellistest asjadest rääkida. Kuna vanemad ikka üldjoonetes teavad, kuidas mul üldiselt läheb, siis eriti mustadel aegadel on tulnud sealt poolt ootamatuid rahasüste. Pangakontonumbrit nad kahjuks teavad. Seda on olnud viimase viie aasta jooksul vist nii miinimumpalga ulatuses.

    - see raha perekonnas on ka üks väga huvitav teema- kelle käes on rahakott, kuidas raha kulutustele on jagatud, kas lapsed peavad oma rahakotiga hakkama saama ja mis vanusest (vanem välismaal, gümnaasiumi lõpp, eluaegne ülalpeetav), kas vanematelt laenuks saadud raha peab tagasi maksma või mitte, intressiga jne?

    - ettevõtjad on minu tutvusringkonnas ainult üks abielupaar. Teevad väga palju tööd. Ma ei tea, kuidas nad oma suhet elus hoiavad või kuidas lastele aega eraldavad. Eluaset hetkel üürivad, auto on liisitud, reisidel ei käi. On näinud näguripäevi. Ja vaatamata sellele tegelevad ettevõtlusega edasi. Ma ei tea miks. Ja nendega võrreldes pole ma pole ka ettevõtja tüüpi või mõelnud endast kui ettevõtjast.

    - kümme viimast aastat pole korralikult tööl käinud.Iseennast ma siiski olen ära elatunud. Mõtlesin, et ühel hetkel, et lähen õpin poppi-ja noortepärast eriala. Õppisingi, aga tööle ei ole õnnestunud siiani saada. Lõin oma firma, et vaadata, kas õnnestub selle kaudu. Palka veel ei maksa, aga mul on õnnestunud nii tööd saada. Ja täna ma soovin firma nimel pingutada.

    - mulle meeldib Jaak Roosaare. Ta innustab võtma vastutust oma raha eest - et ma tean, kus ta tuleb, kuhu kulub. Vaatan üle oma tarbimise. Teen vajadusel korrektuure. Et ma ei oota/eelda, et ma võidan mingi lotoga või saan päranduse - vaid sõltub väga palju minust. Kas on vaja olla naabrist parem? Mulle meeldis ka tema hiljutine mõte, et aeg on muuta kuvandit, et esimene miljon tuleb varastades. Aga sinna vist veel läheb aega.

    - investeerimisel tasub meeles pidada, et söögi/elamisraha ei investeeri. Hea intress, mida saada on maksimaalselt 8% ja üle selle on juba Ida-Euroopa eripära/ulme/halvimal juhul väga hea võimalus oma rahast ilma jääda. Investeerimine, aga ka säästmine - on alati seotud riskiga. Investeerid ainult sinna, kus aru saad, mis toimub ja sellise rahaga, millest kahju ei ole.


    - Annika ütles vist tegelikult, et liikmeks astumine on 100 eurot. Algkapitali panustamine ei ole kohustuslik. Ja kui olengi nii nõrk, et et üldse panustada ei saa - siis so what? Elan üle.


    jätkub ...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. - Mis mind ennast ka häirib, et igasugused toodud summad igal pool on sellised, millega ma ei suuda suhestuda. Minu tutvusringkonnast enamik ei saa keskmist brutokuupalka, pooled jäävad mediaanpalga juurde või alla selle.Minu jaoks on ka 500 eurot ootamatult korraga välja käia ulme. Aga kui ma tean, et aasta pärast läheb vaja - kogun selle kokku. Ma nii väga ootan, et keegi, kes saab miinimumpalka/alla 500 ning kellel on vähemalt üks laps, võib-olla laenud ka kaelas, aga soovib elujärge parandada- räägiks/blogiks - kuidas ta hakkama saab. Reaalsete numbritega. Millest meist väga paljud suudavad samastuda.

      Kustuta
    2. Ma võiks sellest blogida, kuidas ma alla 500-eurose palgaga toime ei tule, kuidas vehin võimalusel kõrvalt haltuurasid teha (ja ka siis ei tule viitsadat kokku, st kohati muidugi tuleb, aga aasta lõikes mitte), kuidas vanaema annab lastele taskuraha, sest mul hästi ei jagu, kuidas toidupank on mõnikord vägagi teretulnud. Aga ma ei taha. Ma häbenen. Millegipärast võiksin ennemini rääkida armukesest, kui rahakotis sisalduvatest reaalsetest numbritest. Miks see nii raske on? Kuidas on see juhtunud, et rahakott on intiimsem piirkond, kui bikiinide varjus olev?

      Kustuta
    3. Ei julge hästi. Sel juhul peaksin üles kirjutama ka oma "mustad otsad" ja võimalus, et ka nendelt riik rasva koorima hakkab, kasvab. Niigi kõigun kuidagi hakkamasaamise ja mitte hakkamasaamise ähmasel piiril. Teiseks häbenen oma ebajärjekindlust, seda, kuidas mingitel hetkedel saab ka lollusi ostetud. Aga ma olen niiviisi ehitatud, et aeg-ajalt jookseb juhe kokku ja vean omale (üle 7 aasta) koju näiteks bikiinid, 25-eurosed. Tütar vaatas, kui ma need korvi pani ja küsis uskmatu häälega, et kas me oleme rikkaks saanud?! Tegelikult oleksin ju täitsa edukalt saanud hakkama nendetagi. Vanad ju kuidagi toimetavad veel. Ja kui siis nädal enne palgapäeva on rahakotis auk, saan aru küll, et see oli jälle lollus. Ja see ei olnud ainuke lollus. Nii et... ma parem ei kirjuta. Ma parem häbenen.

      Kustuta
  11. Rikkaks saamise kohta ei oska ma midagi öelda peale oma testimata hüpoteeside, ma ise olen ka puru-vaene, aga silmaringi-laiendamise koha pealt ütlen küll, et inimesed, kes lepivad sellega, mis neil olemas on, mida saatus toob, lepivad laiskloomadena ka seltskonnaga kuhu nad sattunud on, mistõttu Teie loomupärane leplikkus stiilis las-olla-nagu-on-et-ei-peaks-ise-pingutma enam-vähem garanteerib selle, et Teie tutvusringkonda ei tekigi teistsugustest ringkondadest pärit inimesi kui need "vana-kooli-rikkad".


    Alternatiiv oleks, et Te peaks mitte ing-tingimata rahaga riskima, vaid enam-vähem täiesti raha mitte-maksvates valdkondades, käima erinevatel tasuta klubi-üritustel, OTSIMA PROJEKTE JA SELTSKONDI. Kui Te aga olete loomu-päraselt ideaalne korporatiiv-töötaja, kel puudub isiklik ambitsioonikus ja seoses isiklike ambitsioonide puudumisega ka puudub vajaudus tegutseda määral, et korporatiiv-reeglid ja riiklikud seadused Teile jalgu jääks, siis Teie elu saabki olema selline, igav ja hall ja sündmustevaene, "stabiilne".

    Teie valik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nagu ma kirjutasin, siis mul puudub ambitsioon saada rikkaks.
      Aga väga asjalikud soovitused, tänan!

      Kustuta
  12. Sinu algatatud teema on puudutanud mitmeid kirjutajaid. Lugesin ka neid ja kõiki kommentaare. Huvitav on jälgida millistes mõõtmetes räägitakse rikkusest. Olles ise väga vaene inimene tundub mulle siiski, et kohati peetakse arutlustes rikkuseks normaalset olmelist toimetulekut või siis pisut lahedamat, valikuvõimalustega ajutist äraolemist (I@I näitel). Tõelisest rikkusest nagu ei räägitagi. Ilmselt on mul selles asjas arusaamistes liialt kõrged standardid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hunt, kas Tähismaade miljonid ei liigitu sinu meelest rikkuseks? :D Minu jaoks on miljonid kroonid küll rikkus. Oma sülle kukkunud pärandusi peavad nad aga raske töö tulemusteks. Pealegi väidavad nad, et olid kogu raha maha laristades asja juures veel väga õnnetud. Palju õnnelikumad on nad aga praegu, kui saab võõrastelt raha kerjata. Ja ei unustata ka rõhutamast, kui suurt rõõmu valmistab elus ANDMINE. Maailma parim tunne on teistele ANDMINE. Ime, et veel pangakonto numbrit "juhuslikult" selle lause otsa ei pikitud...

      Kustuta
    2. I@I rahakotis ei taha küll sobrada, aga siiski, Irja käis ise välja see neli miljonit krooni. Ma jätan kõrvale selle, et see raha olevat nüüd juba läbi.

      Oletame, et I@I elavad õnnelikult koos veel 50 aastat. Päranduseks saadud summa jagamisel saaksime, et keskmiselt oleksid nad saanud kulutada selle aja jooksul igas kuus 425 eurot rohkem lisaks põhisissetulekule. Ma ei ütleks, et see eriti kõva sõna on.

      Lihtsalt näide rikkuse mõiste suhtelisusest.

      Kustuta
    3. ja see on ka näide sestsamast tarkusest, millest ma kirjutan. Rikas inimene oleks selle niljoni mitmekordistanud. Minusugune vaene mahalaristanud.
      Puudub tarkus, oskused, tahtmine, motivatsioon, õige tutvusringkond.

      Kustuta
  13. Hundi Ulg tõstis üles täpselt selle teema nurga, mis ka mulle nüüd pähe turgatas. Mis on üldse kellegi jaoks rikkus? Rahalises, materiaalses mõttes? Kas inimene, kellel on igas kuus vabaks kulutamiseks 1000.- eurot on rikas? Ma ei pea ennast rahaliselt rikkaks, vähemalt antud ajastul ja ühiskonnas kindlasti mitte. Kuulun kindlasti riskigruppi ja vaeste hulka. Napilt jään toimetulekutoetuste saajate hulgast välja. Aga kasvõi oma isa lapsepõlvega võrreldes olen rikas. Ainus, mille poolest oli isa pere rikkam, oli oma kodu - neil oli ilus suur viljakas talu. Teiseks saan ma endale lubada teinekord asju, mida mõnigi rohkem teeniv inimene ei luba. Ma lihtsalt toodan endale ise eksklusiivkaupa, disainkäsitööd. Mu garderoobis on tuhandete eurode väärtuses autoriloomingut. Ja see teadmine on see, mis ei lase päriselt meelt heita. Isegi siis, kui ma ei oska/suuda oma loomingut vääriliste hindadega müüa, saan elada ise vähemalt oma tehtud asjade poolest rikkas keskkonnas.

    Tõelise rikkuri jaoks ei tähenda paar peenemat hilpu, potsikut, maali, skulptuuri muidugi midagi. Liigutada tuhat või kümme siia-sinna, mis see ka on? Mina suudan suurema hammaste kiristamisega liigutada 100-300.- (ja siis jääb ka auk järgi). Aga ikkagi, rikkus ja vaesus on meeleseisundid. Pangakonto suurus ainult on illustratsiooniks sellele.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Rikkuse kohta on erinevaid definitsioone. Üks on selline: rikas on see, kellel on luksuskaupa ja kes seda ka kasutab. Sellise definitsiooni järgi ma läbini vaene polegi.

      Kustuta
  14. Minu jaoks on rahaliselt, materiaalselt rikas inimene see, kelle kulutustel pole piiranguid rahaliste võimaluste tõttu. Ja kes ei pea tööl käima/seda tegema raha st sissetulekuallika pärast.

    Kindlasti on piir väga väga erinev. Mulle piisaks, kui mu arvele laekuks 2000 euri/ pereliikme kohta kuus (tänaste hindadega)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ja seesama ka varasemalt puudutatud standardite teema. Ma ei taha oma koju mitte mingit luksuskaupa. Mida vähem asju, seda parem.

      Kustuta
    2. Luksuskaup on ka väga lai mõiste. Mina tahan luksuskaupa. Ma ei igatse vanu kalleid portselanserviise ja kristall ei pea sektsioonkapi klaasi taga hiilgama (see on küll luksuse vananenud versioon :) ). Auto ei pea olema Porsche ja kingad ... ma ei tea neid kallemaid brände peast. Aga ma igatsen kodutarbeid, mis oleksid mugavad ja peaksid kaua vastu. Ma igatsen jalanõusid, mis kestaksid kümme aastat ning oleksid inimese jala järgi konstrueeritud. Tahan autot, mis vastaks mu vajadustele ja ei oleks iga sekund hinge vaakumas. Seetõttu ma ei osta odavat mootorsaagi kataloogisabast, vaid kalli profisae hea firma esindusest. Korralik tööriist on luksuskaup. Kui suvaline töll küsib, palju mu nikerdussaag maksis, siis naerab hea kõhutäie ja ütleb, et sama raha eest oleks mitu hiinakat ju saanud. A ma ei taha hiinakat, tahan kaua töötavat kvaliteetset asja - saag on see, mille abil ma ennast rahaliselt üldse kuidagi vee peal hoian, sae ostu juures koonerdamine on minu jaoks suur rumalus. Asju ei pea olema palju. Asjad peavad olema head. Kahjuks ei saa ma endale kõike seda lubada. Sae küll ostsin, aga auto vahetusse sain liiga vähe investeerida ja vitsad juba peksavad. Igatsen väga head voodit, aga seegi on luksuskaup mu jaoks, nii magangi diivanil ja kirun ülepäeva kangeid konte.

      Samas on ka aeg väärtus. Sinna alla kuulub see, et rikas inimene ei pea raha pärast tööl käima. Mäletan, kuidas kohtusin ühe Tartu miljonäriga (krooni ajal) ja kuidas ta kurtis, et aega üldse pole ja kõik aeg ainult üks peavalu. Noh, ma olin majanduslikult siis veel vaesem, aga ometi tundsin ennast sellest mehest rikkamana. Ajapuuduse ja peavalu vaesust mul polnud :)

      Kustuta
    3. jahah, luksuskaup ON lai mõiste. saaks defineerida ka nii, et kaup, mida pole ellujäämiseks vaja. tööriistad kuuluvad ellujäämiskraami hulka, aitavad süüa saada. aga nt raamatud-muusika kvalifitseeruks juba luksuskaubaks, kui just inimene kirjandus- ja/või muusikakriitikuna leiba ei teeni.

      mulle meeldib luksuskaup ka selles tähenduses, kuhu alla head tööriistad ei mahu, aga lihtsalt ilusad asjad küll. mulle meeldib näiteks, et mu veiniklaasid on ilusad. neid ei pea olema rohkem kui tarvis, aga on hea, kui nad on ilusad ja mugavad - heas balansis ja mitte liiga paksu servaga.

      samuti saaks ma tõenäoliselt pool elu A. vanade t-särkidega elatud, aga tahaks ikkagi selga panna riideid, millega ma talutav välja näen. puhas luksus.

      Kustuta
  15. Väga hea puudutus, mis võttis une meilt nii paljudelt,
    aga täpp jäi panema - oma kontonubri unustasid lisada,
    kuhu tuleks seletuseks vaid "Ma ei taha rikkaks saada".
    Juba paari päeva pärast saabunuks pangast kõne, et
    Teie konto limiit on täis, sinna üle 10000 ei mahu,
    kas Te ei sooviks avada meie rikka inimese kontot :D

    VastaKustuta
  16. Minu jaoks on rikas inimene see, kes saab teha seda, mida oskab ning mis talle meeldib ja elatab ennast sellega ära. See on see mõte, millest minu jaoks kogu raha teema algab.
    Praktikas ma ise pole selleni veel jõudnud ja alles unistan, et kirjandus/kirjastamise maastikul hakkama saan, kuid vähemalt teoorias tean, kuhu tahaks jõuda :)

    VastaKustuta
  17. Seoses pärandustega olen mitmeid kordi mõelnud, mis saab neist noortest peredest, kus 20 aasta pärast oleks vaja ka "kollaseid pabereid"/maavanemate talu, aga käsil on hoopis 30 aastase laenu viimase kümnendiga? Et kui viimastel aegadel on uljalt lahku kolitud, kas siis läheb moodi jälle kooselu? Või kuidas 18-20 aastane saab oma eluga hakkama, kui vanematel on "kollaste paberite" ja maatalu asemel 10 aastat laenu vaja maksta? Ja kuigi mitmel õnnestus saada eelpool nimetatud vahenditega oma päris kodu, siis kaldun arvama, et need isikud ei moodusta siiski enamust. Igatahes jah, ei tekita erilist optimismi.
    Mis aga puutub rahasse, siis on sellega minu arvates nii nagu kõige muuga - osadele jagub, osadele mitte. Ja seal ei ole eriti midagi endal teha. Kõlab v-o radikaalselt, aga no oleme ausad, osadele tilgub seda krõbisevat igast august ja teine töötab end enne kolm korda hauda, kui rikkaks saab. Sest päevalõpuks inimene võib endale ette kujutada, et ta kavaldab elu üle ja jõuab kuhugi sihikindlusega, aga viimane sõna on ikkagi elul endal :) Ei maksa unustada, et ka sihikindlus ei ole enda teha ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma viitsi praegu statistikat otsida, aga niipalju kui meeles, siis Euroopas järjest kasvab trend, et 30+ lapsed elavad koos vanematega, Mitte sellepärast, et tahaks, vaid sellepärast, et variant b puudub.

      Nii et Eesti talupered tulevad ka tagasi.....paraku 2-toalises kööktoas.

      Kustuta
    2. Ei aidanud need "kollased" ka kõiki.

      Kustuta
  18. Sa mõtled, et saada laenu? tõsiselt vaja kiiresti laenu, et alustada oma äri? Olete võla? See on sinu võimalus saavutada oma soove, pakume isiklikud laenud, ettevõtete laenude ja ettevõtete laenude ja igat liiki laenude intressimäär 2% rohkem teavet meiega ühendust e-posti teel (andmoris38@gmail.com)

    VastaKustuta
  19. Tere, kõik olen Hele, Eestist Narvast ja tahan öelda lihtsalt sügavat tänu Anna Laenufinantsele siiruse, avatuse, läbipaistvuse, tõepärasuse, armastuse ja toetuse eest neilt laenuraha saamise ajal ja pärast seda. Olen nende petturite käes palju läbi elanud ja aeg ei luba mul öelda, et käisin viimastel kuudel külalise veebis läbi või sain laenuraha, et saada siin Ungaris kodu, kuid Jumal vastas mu palved läbi toetuse ja armastuse proua Anna Figolt, kes võttis mind omaks ja mõistis minust hoolimata oma esialgsest kahtlusest ja püsimatusest ning oma hea südame ja armastusega olen nüüd tema 2% intressimääraga laenufondide kaudu koduomanik ja ma luban levitage seda uudist ja öelge ka maailmale, et endiselt on ehtsaid ja vähe häid veebilaenufirmasid, kes saavad aidata ja elustada ka kuiva luu nagu ma enne olin. Ärge jätke seda tunnistust kuulamata ja lugemata, sest see on tõeline elumuutev kogemus ja igaüks, kes sedalaadi ümberpööramist vajab, ei tohiks selles kõhelda ega kahelda, sest ma olen tõestanud ja vannun Taeva Jumalale, et see lugu on tõeline ja ka lugu minu kogemusest nendega. Vaadake neid nende e-posti aadressilt, kui vajate rahandust! e-post: annaloanfinance@gmail.com või võite temaga ühendust võtta e-posti aadressil: annaloanfinance@gmail.com kiire vestluskõne või whatsapp / +35677926593

    Aitäh
    Hele

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!