100 reisifotot

Kristallkuul viskas hiljuti õhku ühe väga aktuaalse teema.
Mida teha oma saja pildiga, mis nutitelefoni omades  paratamatult tekivad.

Kuna mu isa pildistas, siis on mul keskmisest eesti lapsest mitu korda rohkem lapsepõlvepilte. Ja kuna mul on kehv mälu, siis arvan, et nii 75-90% mu mälestustest on tänu ja alles fotodele ning nendega kaasnevatele lugudele.
Jah, ratsionaalselt võttes pole sel vahet ja seda pole vaja.
Aga mulle meeldib see ajalooline mälu: millised olid me riided, interjöör, laual olev toit ja nõud. Ja üldine olme ja masinad. Oma meelest pole ma teab mis vana, aga juba selle lühikese aja jooksul on väga palju muutunud.
Sel põhjusel olen ma ka kõik nn ajaloolised- vanavanematest jäänud fotod ära skänninud, et nad oleks olemas.
Ma ei tea, kas paber või internetipilv on turvalisem  valik säilitamiseks, aga olgu igaks juhuks mõlemad.
Ka juhul, kui need mitte kedagi peale minu mitte kunagi ei huvita.

Sellest, et vaatamisväärsusi pole mõtet pildistada, olen ma väga ammu aru saanud.  Aga ka muud loodusvaated jms- vaadake oma kontodel ringi, tegelikult on need reeglina klišeed.  Natuke rohkem või vähem kvaliteetne, aga tegelikult pole maailmale neid pilte vaja. Need on ammu tehtud ja olemas. Vaja on neid vaid meile endile ning meie isekuse  ja edevuse tasemest sõltub, kui palju neid teistele näidata.
See standard ja klišee on tegelikult ju aegade algusest. Mul on olemas fotod lapsukesest potil, rattal, esimesel koolipäeval jne jne jne
Vanaemast, emast, endast ja oma tütrest. See standardkaader on midagi suuremat, kui uhkus oma lapsukese esimesest sammust,
Jube naljakas ja äge on neid kõrvutada ning võrrelda, kuidas on aeg ning moed muutunud.
Aga kaader jäänud.

Nüüd pole vist enam kombeks paljaid väikelapsi pildistada, aga kaader kadedatele kolleegidele kuumal rannaliival oma varvastest, kokteiliklaasist või sellest, kuidas mesimumm õiel on... Kuidas sa jätad selle tegemata.
Sa ahmid endasse ilu ja sa lihtsalt pead seda jagama. Ja et siis 10 aasta pärast saaks kõrvutada erinevatel aegadel tehtud karikakrapilte...

Nagu ma seal kommentaarides kirjutasin, siis mul on piltide jagamiseks ja säilitamiseks facebooki konto. Kui nüüd järele mõelda, siis muud funktsiooni, peale arhiivi, ma sellel kontol ei näegi. Ma jagan seal just neidsamu mõttetuid pilte, mida pole kellelegi vaja. Ainult mulle.
Ma ei pane reeglina mitte kunagi üles pilte, kus on peal inimesed ja ka neid lilli ja liblikaid näevad vaid mu sõbrad. Kui nad viitsivad. Ega nad eriti ei viitsi, nii nagu ma ka ise ei viitsi teiste pilte vaadata.
Ja ma arvan, et see on okei.
Pildid, kus on peal ka mõni inimene, ja mis on ka säilitamise mõttes oluline, on mul kenasti arvutis ja varundatud. Ja mõned on picasas ka.

Hiljuti tegin endale instagrammi konto. Just sel samal eesmärgil. Et oleks oma lilli ja liblikaid kuhugi üles panna. Ja minu suureks üllatuseks ja kurvastuseks selgus, et sinna saab laadida foto ainult mobiilist.
Ma ei saa sellest kontseptsioonist aru.
Kas maailmas pole juba liiga palju keskpäraseid ja lausa viletsaid mobiilifotosid?
Ehk siis, teen oma kvaliteetkaameraga foto. Saadan selle  arvutisse, et asi suurel ekraanil üle kontrollida ja seejärel tõstan mobiili, et sealt laadida instagrammi. Kus on loogika.

Reisifotodele on tegelikult päris mitu head lahendust.

Ühel mu tuttaval on kõik fotod aegade algusest välisel kõvakettal ja kui tal tulevad külalised siis paneb ta helita telekasse need pildid juhuslikult jooksma. Kes vaatab, see vaatab ja kui mingil hetkel tekib tühi paus, siis ekraanil olevast pildist saab taas alguse mõni teema või vaidlus.
Ja kui värskelt on kusagil käidud, siis lisandub piltide kõrvale temaatiline muusika, söök ja jook ja muljed. Ehk siis ongi spets pildiõhtu.

Teine tuttav võttis end kokku ja tegi reisipiltidest raamatu. Nö kaasaegne album. Kommentaarid, tekstid juurde. Väga mõnus on vaadata. Vahel.
Ma ise olen teinud vaid kahest reisist. Sest sellega on ikkagi omajagu pusimist ning mis seal salata, sellise raamatu tegemine pole just maailma odavaim.

No ja siis on muidugi võimaluseks blogi. Aga selleks peab reis olema natuke tavapärasest erinevam. Viietärnihotellis, all inclusive just väga palju ei juhtu.

Kui mu laps veel mu sõna kuulas, siis meisterdas ta movie makeriga reisidest show-klipid. Mu mehel on kombeks teha hästi palju videoklippe, mis tuleb ses kontekstis vaid kasuks. Muusika monteeriti peale, mõned kommentaarid ja märksõnad juurde..
Mäletan, et esimese meistritöö valmimisel panin talle südamele, et maksimaalne pikkus võiks olla maksimaalselt 15 minutit. Sest keegi ei viitsi kauem vaadata.
Ja kui siis esilinastus lõppes, ütlesid vaatajad ühest suust- nii lühike...
Võta siis kinni.

Nii nagu kunst pole enam väga ammu naturaalne realism ja tegelikkuse täpne peegeldus- selleks on fotograafia. On mul tunne, et ka fotograafia tähendus hakkab ajas muutuma.  Ilusaid, lummavaid kaadreid suudavad täna luua miljonid.

Öeldakse küll, et pilt ütleb rohkem kui sõna, aga mida aeg edasi, seda rohkem kaldun ma vastupidist arvama. Ja siinkohal on positiivne näide Mmurca, kes suudab tabava pealkirjaga anda pealtnäha tavalisele pildile loo ja sisu. 

Aga tema on erand.

Ja see, et säiliks praegune olme ja mälestused, on ka põhjus, miks ma siiski pildistan.
Ning mu reisipostitused võite te ju vabalt vahele jätta...:)