Tugevate inimeste püha sõda

Vaatasin eile dok filmi Venemaa " Püha sõda" ja meelde tuli hiljuti Manjana poolt tõstatatud teema tugevatest inimestest.

Minu definitsioon tugevast inimesest on tegelikult teine. Ma pean tugevaks inimest, kes suudab end ka keerulistes olukordades kokku võtta, ei murdu. Ma ei defineeri tugevust vaid läbi arvamuse omamise ja selle avaldamise.

Mina olen  ja mulle väga meeldiks olla pehme ja nõrk inimene. Ma tahaksin, et minu ümber on igavesti rõõm ja rahulolu ja päikesepaiste. Mu maailmavaade on värviline, mulle väga meeldib diskuteerida, püstitada hüpoteese aga kui... ja kui oleks nii...

aga ma lähen täiesti lukku, kui saabub tegelane, must-valge jäiga fanaatilise arvamusega, kuidas asjad tegelikult olema peavad.

Seega, lähtudest Manjana definitsioonist, mulle tugevad inimesed ei meeldi. Oma arvamuse omamine ja seisukohtade kaitsmine on tähtis ja vajalik. Aga selle arvamuse esitamine väga peenike kunst, mida mitmed meist kahtsusväärselt ei oska.

Mina ka.

Kurikuulsa Andres Sõbra intervjuu puhul huvitas mind nüanss, kuidas ta suhtleb pereringis. Teades, milline on tema juhtimisstiil treenerina, tahtsin teada, et kas kodus on sama, või mitte. Oli sama. Selliseid juhte on tuhandeid. Ma olen ise sellistega töötanud, Ning mis kõige nukram, sellised teevad meile nalja. Me naerame nt Naabriplika või Saatan kannab Pradat juhtide üle, mõtlemata hetkekski sellele, kuidas on selliste tüüpide alluvuses töötada.

Selliseid inimesi austatakse, neid peetakse tugevateks ja just sellesama eelnevalt mainitu tõttu: neil on alati arvamus, nad ütlevad selle alati välja, nad kehtestavad endid jõuga.

Ma ei tea, kas te nägite seriaali " Okupatsioon". See oli imeline õpikunäide sellest, kuidas see reaalses elus toimib. Jõhkard " venemaa" sõidab sulle sisse. Esimene reaktsioon- sa maigutad hämmastuses suud. See, mis toimub, on uskumatu. See ei juhtu ju päriselt. On ju ometi mingid kirjutamata suhtlemisreeglid, normid. Hea lastetuba, empaatia, viisakus ja kõik need teised sõnad.

Järgmisel korral proovid huumoriga, heaga. Ja saad aru, et " hea sõna võidab võõra väe", on liiga vana sõna. See ei tööta.

Siis on sul dilemma. Kui laskud tema tasemele, siis oled ju nagu tema. Sinu enese väärtused ja kasvatus ja...(" kes me siis oleme, kui unustame euroopalikud väärtused...").

Aga see töötab. Laskumine samale tasemele, vastamine jõule jõuga.

Inimesed, kel on kas formaalne või mitteformaalne autoriteet ja lisaks veel sünnipärane karisma ei taju oma sõna jõudu.(kui nad seda jõudu just meelega ei kasuta) Nad ei saa aru, et kui nad astuvad ruumi ja kuulutavad neile omasel, vastuvaidlemist mittesallival toonil, et laual olev asi on mõttetu ja nõme ja ei kõlba kuhugi, siis panevad nad ümbritsevad automaatselt kaitsepositsiooni, lämmatades diskussiooni. Olles eriarvamusel ja avaldates, et mulle tegelikult see asi meeldib, jääd tahtmata opositsiooni. Mistõttu jäävadki paljud arvamused avaldamata  ja head mõtted kuulmata.

 Sest paljud ei viitsi vaielda, tõestada, kakelda. Mu point on, et väga suur osa meist ei oska arvamust avaldada. Niimoodi, et see ei teeks haiget, nii et see jätaks kaotajale väärika võimaluse taganeda, nii et sellest arvamusest tekiks mõnus diskussioon, mitte kurb vaikus.

Miks need inimesed ja riigid on sellised.

Arvamus, et kõik on su vaenlased. Ega täpselt ei teagi, kes. Aga kindlasti keegi on. Pidev kaitses olek, ründamine. Enese kehtestamine läbi sõimu, vulgaarsuste, alandamise, vägivalla, sunniga.

Hiljuti jagati ühel koolitusel kleepekaid mõtteteraga " Kui paremini on võimalik, siis hea ei ole kunagi piisavalt hea!".

Ma olen viimane inimene, kes mõistab konkurentsi hukka. Aga sellega ei saa minna lolliks. Ja ka võistlusvaimu hoidmiseks on erinevad võimalused. Hiljuti kohtusime ühe vana kolleegiga, kes töötab nüüd Pangas. 

Kas on tõsi, küsis teine, mu praegune kolleeg. Et seal pangas tehakse teile ajupesu? 

 ? 

Et igal koolitusel räägitakse, et te olete maailma parimad.

 Tsiteerides klassikuid, mul langesid käed jõuetult rüppe. 

Ma olen musttuhat korda toonud eliit vs tavakoolinäidet, mis illustreerib imehästi kaht erinevat maailmavaadet,

On võimalik motiveerida inimesi nii, et nad lahkuvad igalt kohtumiselt kõrvust tõstuna- me oleme Baltikumi parimad, me oleme maailma parimad. Väikesed kõrvalekalded, jamad ja möödarääkimsied on mõnusad väljakutsed mida lahendada ja milles end proovile panna. 

 Ning nii, et sa sõimad oma õpilasi/alluvaid lollideks lammasteks. Oled kindel, et kõik on idooodid ja ainult julm peks võib tuua ajutise leevenduse. Maailm on üks lõputu hädaorg, kus kõik tahavad sulle liiga teha ja suurimaks karistuseks on sulle saadetud rumalad inimesed, kellega polegi võimalik edu saavutada... 

 Tõsi, väga paljud lihtsalt ei teagi, et teistmoodi on võimalik. Puuduvad kogemused. 

 Ma tahaks viidata veel ühele postitusele Mäemammalt. Me ei oska kuulata. Me tahame olla vajalikud, tähtsad, olulised, esimesed.

Paljudel juhtudel on põhjuseks lihtsalt ebakindlus. Sisemine ebakindlus, et sind ei armastata. Ma ei tea, miks see piir jookseb just ida- lääne suunas. On see ühiskonna küpsus, mis muudab ka seal elavad inimesed enesekindlamaks. Samas peab selliste üldistustega olema ettevaatlik, sest me tuleme samast minevikust. Ja ometi kõik me pole sellised.

Kui mul oleks täna väike laps kasvatada, siis ma tegelikult ei teagi, mis oleks õigem ja jätkusuutlikkum. Kas tsiviliseeritud " norra" või egoistlik, ülelaipade "venemaa". Kui sa iga päev reaalselt näed, kuidas jõud võidab. Kuidas jõud on see, mida austatakse, imetletakse, kuidas kirjutamata mängureegelid eiratakse ning jäädes viisakaks kaotad iseenda... siis ma ei tea, milline stardipositsioon tegelikult parem on. Ritsik kirjutab samal teemal siin.

 Btw. Eilset filmi vaadates tuli mulle meelde, et malevas laulsime Püha sõja muusikat Vlesu radilas jolotska sõnadega. Ja varssavjankat - Laupäeval isaga teha võib kõike, sõnadega