Lastel võistlused. Ja nii väidetavalt iga jumala nädalavahetus.
Jätame kõrvale need vanemad, kes tahavad olla laste võistlustele-trennidele kaasa elamas ise. Kirega, pühendumisega, hobina. Mul on FB voos neid üsna väsitavalt mitu.
Need konkreetsed emad ei tahtnud. IGAL nädalavahetusel.
Istuda kaunil kevadpäeval higihaisuses võimlas, või külmetada soojas toas raamatulugemise asemel staadionil. Ei juubeleid, vanaemajuurde, ei isiklikke trenne. Ei enda personaalset aega, ja mis tegelikult veel välja tuli. Kui trennis käib vaid üks laps, siis paratamatult kannatab teine. Sest kogu pere aur läheb "tulevikulootuse" peale.
Miks nad seda teevad. Argumendid on arusaadavad, loogilised, mõistlikud.
Sest lastele on trennid. ringid vajalikud, õpetavad ja arendavad seda ja toda omadust, kasvatavad iseseisvust, kohusetunnet, meeskonnatöö oskust, kaotamist, ajaplaneerimist..., muidu need lapsed ju ei liigugi. Lisaks sõbrad kogu eluks. Ja laps on kurb, kui tema ema- isa ei ole vaatamas, Ja lapsele meeldib ka.
Pange tähele. Lähtepunkt on vanem ja tema arusaamine õnnelikust ja täisväärtuslikust lapsepõlvest, mis laoks vundamendi edukaks täiskasvanupõlveks.
See ei ole esimeses järjekorras lapse kirg, huvi, hobi ja kohustus.
Ma olen oma blogis varem kirjutanud, et olin väga hobiderohke lapsuke ning mu vanemad sellest suurt ei hoolinud. Muidugi, ikka aitas ema pressida rahvariideid, küpsetas spordilaagrisse pirukaid kaasa ja isa tuli vastu, kui südaöösel suure kohvriga jaama saabusime.
Aga see ei olnud nende mure.
Nad käisid võimalusel vaatamas võistlusi, esinemisi. Aga see polnud kohustus ja vältimatu.
Ma ei arva üldse mitte, et vanemad peaks laste hobidest distantseeruma. Kindlasti mitte, Me oleme pere ja me elame üksteise tegemistele kaasa. Probleem on vaid juhul, kui see takistab teiste pereliikmete elu ja hobisid ja vajadusi,
Miks on laste huvitegevusest saanud nüüd lapse mure asemel vanemate mure?
Jah, väga suur osa sellest on " suurel linnal". Nagu üks ema rääkis. Pani lapse Audentesesse trenni, et " hea kodu lähedal käia". Aasta hiljem hakkasid trennid toimuma Kalevi staadionil.
Suure-Jaanis on ilmselt ainult üks staadion.
Oma last ärgitasin ma algul samuti ringidesse- trennidesse. (Õnneks) ta kuidagi ei haakunud, vahetas üht ja teist ja lõpuks loobus. Ei saa salata, et ma hingasin päris kergendatult. Sest kogu see logistika... aga tundsin end süüdi. Et ei VIITSI lapsele pakkuda täiuslikku lapsepõlve.
Ma usun, et võin enda näite põhjal teha üldistuse küll.
Et ajad on muutunud.
Kasvõi kahel põhjusel. Vanasti polnud paljudel peredel autot. Ja ühistranspordiga kaasa loksumine oleks olnud nõme. Ning seega ei olnud lapsele logistikateenuse osutamine elementaarne ja iseenesest mõistetav asi.
Ning teine. Toona oli minu meelest vanematel vähem aega. Olme ja kommunikatsioon võttis oluliselt rohkem ajast.
Ja mulle tundub, et see- meil on liiga palju aega, ongi asjad pööranud tagurpidi.
Me tegeleme laste lõbustamisega.
Ja lastel endil ei olegi enam lõbus.
Palju küsimusi:
VastaKustuta1) Miks emad, mitte (ka) isad.
2) Kui sa oled staadionil, siis kes keelab sul endal ka trenni tegemast? Kas neil on mingi moraalne vajadus lapse üritust pealt vaadata? Ma olen aastaid imestanud (vene) mammide üle, kes toovad oma lapse Lasnamäe kergejõustikuhalli trenni ja siis konutavad poolteist tundi toolil, endal on Eesti kõige ägedam spordihoone kasutamiseks valla.
3) Kui levinud selline logistiline käitumine ikka on? Tulevikulootuste vanemaid on minugi FB voos. Ja sõprade-naabrite-sugulaste seas. Aga ka suures linnas käivad lapsed trennis ikkagi ise. Mul on kaks trennilast - 8 & 12 - no ei vii ega too ma neid, ikka ise lähevad-tulevad. Naabrite lapsi (algklassist alates) näen ma, reket seljas või kimono käis kotist lipendamas, ise tänaval kogu aeg...
Tõsi, eile sain välismaal võistelnud lapse kätte pärast keskööd. Aga see on kord aastas ja ei võta tükki küljes. Ja enne oli ta nädal aega kodust ära ja meie elu sellevõrra lihtsam.
4) Kas nendel lapsele elavatel vanematel on üks laps või rohkem?
Mul on kõhutunne, et lolliks orjavad end just ühe lapse vanemad.
1. Arvestades, et õige paljudes peredes polegi isasid, piisab sellest, et olemasolevaid isasid huvitaks lapse asjad õige naaatuke vähem kui emasid, ja ongi juba suur disproportsioon. Sest isasid on algusest peale vähem.
Kustuta2. Äkki neile endale üldse ei meeldi sportida? (mis vbla seletab ka lapsega kaasas passimist - tahavad hirmuäratavate ülesannete täitjale toeks olla).
Ma ei taha mäletada, kui mitmel isadepäeval ma olen pidanud koos teiste isadega olema, võistlusmänge mängima ja. Ja seda juba siis, kui ma veel lahutanud polnud. Jah, ma tean päris mitut isa, kes laste käekäigu pärast väga hoolitsevad, aga paraku on neid minu tuttavate hulgas siiski vähemus.
KustutaKõrvalepõige - kuna poeg sai eelmisel kuul 18, siis sellel kuul laekuvad alimendid vist ainult tütrele? 22 eurot. Mida kõike sellega ära teha saaks...
oot, kuidas see elatis nii väike on? 2015. aastal oli miinimum 195. ja kui seda ei saa, sest pole, kust võtta, siis kuidas on elatisabiga?
Kustutahttp://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/elatisabi/
Väike on elatis sellepärast, et 12 aastat tagasi sai kohtus nii otsustatud (see oli ka siis alla miinimumi). Ma olen mitmel korral mõelnud uuesti kohtusse minna, et nõuda kõrgemat elatist, aga see on jäänud katki teadmises, et sealt ei ole eriti midagi rohkem küsida (ta saab napilt üle miinimumi palka) ja sarnased juhtumid, mida mina tean, on lõppenud küll suurema elatisega kohtu poolt, aga kätte ei saa sellest siis enam paraku midagi - pole, kust võtta. Enamasti on meeterahvas sellisel juhul ametlikult töölt üldse ära tulnud. Nii et minu jaoks ei oleks midagi muutunud, seda piskutki poleks saanud. Seda muuseas rääkis ka kohtutäitur, kelle abiga ma need sendid praegu saan. Elatisabi on aga üsna uus asi vist? Igatahes ma vaatasin su linki ja sain aru, et seda makstakse 90 päeva? Aga edasi? Kas see nõutakse pärast teiselt vanemalt sisse? Ma vist ajan midagi segi.
KustutaIgatahes olen oma korduvates arutlustes jõudnud alati samale tulemusele - surnud hobust ei ole mõtet jalaga taguda, ta ei hakka traavima. See tähendab, et ma valisin laste saamiseks vale mehe. Ja teha ei ole enam midagi. Ainus, mida ma teha saan, on kõik omavahel tülli ajada ja raha sellest ikka oluliselt rohkem ei hakka olema. Rääkimata sellest, et on olnud aegu, kus ta pole olnud nõus võtma lapsi enda juurde isegi mitte koolivaheaegadel.
Kunagi oli Ritsiku blogis juttu kadedusest. Tookord jäi kirjutamata, et ma kadestan peresid, kus isa on olemas - mitte ainult nime poolest, vaid igas mõttes. Ma olen väsinud isa olemast. Ma ei olegi ju isa. Ma ei oska pojale vastata, miks auto koliseb. Ma ei tea, kui palju maksavad uued amordid. Ma ei tea midagi spordist ega arvutitest. Ma olen väsinud. See on üks põhjus, miks ma ei ole enam rohkem lapsi tahtnud - sest üksi ma enam ühtki kasvatada ei taha. Loen siit, kuidas ennastsalgavad emad veavad lapsi ööpäevaringselt trennidesse ja natuke õudne hakkab. Kas nii peabki? Ja kui nii ei tee, siis kas ma olen sellevõrra viletsam ema? Nüüd on muidugi juba hilja, vanem on 18 täis ja noorem saab augusti lõpus 17, mis seal enam. Kuidagi on nad ju kasvanud ja täitsa inimese nägu hakkavad minema.
Ma ei oska pojale vastata, miks auto koliseb. Ma ei tea, kui palju maksavad uued amordid. Ma ei tea midagi spordist ega arvutitest
KustutaMa ei tea, kas see lohutab, aga ma arvan, et mu enda isa oskaks sellest loetelust midagi öelda ainult arvutite kohta ja heal juhul ka natuke spordi - tal puudub igasugune autohuvi. Nii et selles mõttes pole sa vähem kvalifitseeritud kui mõni mees. Üksi on muidugi raske, see on iseasi.
a terve see elatisesüsteem võiks minna selle loogika peale, et riik maksab seda otse ja vaatab edasi ise, kas tal tasub surnud hobust jalaga taguda. Lätis vist juba ongi nii.
KustutaMa arvan, et küsimus polegi niivõrd nn mehelike oskuste edasiandmises, aga just vastutuse, aja ja koormuse jagamises. Et sa saad väsinuna öelda lapsele- mine küsi isa/ema käest. Et sa ei pea kõike ise vastama, aitama, jõudma, oskama.
Kustutateadmisi saab tänapäeval nt internetist ammutada, kitsaskoht on pigem aeg ja energia, et seda koos lapsega teha.
Ma olen elanud õnnelikku elu. Mul on suurepärane isa ja mu lapsel samuti. Ja ma olen rohkem kui kord mõelnud, et üksinda oleks ma lolliks läinud.
Eks igaühele antakse niipalju kui ta jaksab kanda. Sina, Lendav, oled superema:)!!!
Järgmisest aastast minu meelest käivitub see süsteem, kus riik maksab ise elatist ja nõuab siis isalt (või mitte maksvalt vanemalt) selle raha sisse. Kuni vara võõrandamiseni, kui see on vajalik. Mu tuttava pere tegi just raske lahutuse läbi, isa on miinimumpalgal ja pärandivara omanik, et nende kodu jagamisele ei kuulunud. Ja neile ütles jurist, et kohtu kaudu tuleks taotleda alimendid ning kui isalt midagi ei saa, siis hakkab riik maksma. Hiljem minnakse isa pärandivara kallale, isegi veto pandi registris juba peale, et ta ei saaks fiktiivselt kellelegi edasi pärandada või kinkida.
Kustuta"Meil on liiga palju aega" on täpne vastand sellele, mida ma enda ümber näen. Kõik muvanused (40+) on ägedas tegevuses saja eri asjaga. Eile helistasin ühele tuttavale - kutsun kuhugi - "ei saa, mul väikelaevajuhi kursuse viimased päevad". Teisele "ei, sess". Inimene on ligi 50 ja lõpetab EKA 3. kursust. Naine küpsetas mul eile kuus tundi fesenjanni (mingi erakordselt keeruline pärsia toit, näeb välja nagu okse, aga maitseb täiesti jumalikult). Inimestel on aega?? -- ma ei tunne neid inimesi, ausalt, ei tunne.
VastaKustutaAega on palju neil inimestel, kes eriti millestki ei huvitu. Võrreldes aastakümnete taguse ajaga peaks inimestel olema seetõttu rohkem aega, et pesu peseb masin, nõusid peseb tihti masin, söögitegemise peale ka ei pea ilmtingimata jubedalt aega kulutama. See, et su naine teeb 6 tundi süüa, on tema enda huvi ja vaba valik. See tähendab, et tal on kusagilt olnud võtta see aeg.
KustutaSa oled õnnelik inimene, sul on pere ja sõbrad-tuttavad, kes ei ole igavad (igavlevad) inimesed. Tegelikult olen ka mina ses suhtes õnnelik inimene. Aga ma tean, et need teised, kellel on aega ja kes ei oska sellega midagi peale hakata, on olemas. Ma olen näinud.
1. väga hea küsimus. Ju siis on nendes peredes selline tööjaotus
VastaKustuta2. veel parem küsimus. Alad, millega selle konkreetse valimi lapsed tegelevad on jalgpall, tennis, käsipall, peotants, võimlemine. Lisaks nimetatud 4-le, tunnen ma selliseid peresid veel. Seega alasid on rohkem.
3. mulle väga meeldiks, et Sul on õigus. Aga mulle sattusid sel peoõhtul just need emad oma elust rääkima.
4. Kõigil kirjeldatud emadel on 2 last. Ühel kärgperena 3.
5. eks ajakasutus ongi prioriteetide küsimus. Kas oled ise nädalavahetusel kursustel või passid staadionil. Kui see tegevus endale meeldib, siis on kõik väga hästi. Kui ei meeldi, aga ikka teed, siis jääb minusugusel kõrvalseisjal ainult imestada.
Õnneks on lastega üks väga hea asi. Nad kasvavad ( liiga ruttu) suureks ja siis on aega maailm:)
Mu ristilapse peres on 4 last ja elavad linnas. Autot pole kunagi olnud ja käivad ise trennides. Suurem vedamine ja saatmine oli siis kui lasteaias käisid, nüüd on ruttu iseseisvunud. Nad lihtsalt peavad hakkama saama. Mul on küll vahel tunne, et osad vanemad elavad mingit oma elamata elu läbi laste. Elu nagu näitelava - olen nii äge ja saan seda kõike oma lastele lubada, ka aega. Kusjuures lastel on suht savi pikemas perspektiivis, ega nad sellepärast paremaks või halvemaks kasva.
VastaKustutaKust on üldse tulnud see komme, et lapsed ei saa ise mindud-tuldud, kas tõesti Tallinnast? Näen seda oma tutvusringkonnast - neid inimesi on Tallinnas kõvasti rohkem, kes lastele taksojuhti mängivad.
VastaKustutaÜks asi on tõesti selles, et suur linn ja vahemaad pikemad kui näiteks Tartus või Pärnus, aga kuidas siis omal ajal hakkama saadi? Ei käinud keegi mind pühapäeva hommikul bussile viimas (ega toomas), buss sõitis kesklinnast ja saabus kesklinna, seal olid bussiühendused koju. Tulin ja läksin ise.
Kooli käisid kõik mu klassikaaslased ise - sisuliselt esimesest klassist saadik, kes bussiga (üks tuli veel iga päev 10km kauguselt "maalt" ja läks ka koju iga õhtu "maale"), kes jala.
Trennidesse tuldi-mindi ise või klapitati omavahel, kelle vanem sai auto peale võtta näiteks kolm last korraga.
Kas see on hirm, et lapsed ei saa ise hakkama või hirm turvalisuse pärast? Et ei hooli piisavalt, kui lapsevanem oma kohalolekut ei näita - aga ema/isa hobid ja huvid?
Interneti põhjal jääb mulje, et väga paljud lapsevanemad õpivad lastega koos - minule tehti juba esimeses klassis selgeks, et alustuseks teen kõik ise ära; hiljem on asjade kontroll ja nende asjade tegemine, mida tõepoolest ei osanud. Aga Perekool (mida tuleb siiski võtta kui ebausaldusväärset allikat) väidab, et kui lapsevanem lapsega ridu koos ei aja, siis on kodutöö tegemata ja laps tembeldatakse koolis lolliks/vanem laisaks. Kust on selline mõtteviis üldse alguse saanud?!
Kõige rohkem loeb elukoht. Kui kodu on linna lähedal põllul, ühistransporti pole, kool ja trennid kaugel - siis mängidki ise taksojuhti. Või kui pere kolib Lasnamäelt Mähele, siis laste kool jääb ju ikka Lasnamäele, ega seda keegi järele ei koli.
KustutaVõib-olla ka see, et see on nn koosolemise aeg, mida on võimalik sel viisil "juurde osta".
KustutaErinevaid põlvkondi pole mõtet võrrelda, tingimused on teised. Ma võiks ka lõpmatuseni rääkida, kuidas ma alevist väljas elades kooli ja sõprade juurde käisin :) Keda see tänapäeval huvitab, see oli siis paratamatus, mitte meie oma valik.
a sihuke põlluelukoht ju enamasti päris kogemata ei teki. tähendab, koduvalikusse on juba sisse programmeeritud ka see valik, et "hakkame lapsega ringi rallima".
KustutaJa ühtlasi ka "ehitage nii laiad teed, et see rallimine meile mugav oleks" - ehk siis praegune Reidi tee teema. (Kus on muidugi muid aspekte ka.)
KustutaMeil polnud laste aktiivse huvitegevuse ajal autot ja oli paratamatus, et nad pidid ise kohale jõudma, kuhu vaja. Õnneks Pärnu on väike linn. Siiski, üks trenn jäi ükskord pooleli, sest see asus linna teises otsas, laps ei tahtnud hilja õhtul sealt pimedas bussidega tagasi kulgeda ja mina ei saanud lasteaialast üksi koju jätta, et talle järele minna.
VastaKustutaTippspordiga pole keegi lastest tegelenud ja tore on, sest jalgpalli-, võistlustantsu- jms varustus maksab palju ja need spordialad eeldavad tõesti vanemate pühendumist.
Kunstikooli näitustel ja orkestri kontsertidele oleme küll truult käinud.
Ilmeslt võib ka nii olla, et paned põnni jalkatrenni lihtsalt sellepärast, et tore on palli taga ajada. Aga kui ta osutub eriliselt andekaks, ei saa ju lapsele öelda, et kuule, võta hoogu maha, me päris sportlast ikka ei taha sust kasvatada ja väga ei viitsigi staadionidel nädalavahetusi veeta.
Paljudes trennides mu meelest ei saagi väga oma lõbuks sportida: kui trennis käid, tuleb hakata ka võistlustel osalema ja klubile feimi tooma.
ritsik:
VastaKustuta"Paljudes trennides mu meelest ei saagi väga oma lõbuks sportida"
See on õnneks muutunud. Vene ajast on kuuldud palju jutte, kus lapsed / noored tulid trennist ära, sest läks tippspordiks kätte. Praegune laste huvitegevus on palju malbem ja ei keskendu vaid tippudele. Trennid saavad laste pealt pearaha ja "mitte-tipud" on need, kelle pearaha abil eliit võistlemas saab käia.
Lapse või lemmiklooma jaoks pole millestki kahju, ka enda ajast :)
VastaKustutaSee laste trenni viimine ja seal juures vahtimine on vist mingi filmidest tulnud Ameerika komme.
VastaKustutaElva on väike koht, siin saab enamus lapsi ise liigeldud (algklasside omi ikka tihti tuuakse-viiakse, aga suuremad küll saavad täitsa ise hakkama). Tartus on teine lugu. Sõbranna elab Ihastes ja sealt sobivaks ajaks trenni jõuda on lapsel keeruline, nii siis ongi isa pool päeva autojuht - kooli viib, toob, trenni ja kindlasti mingi kell poodi ja... Aga ta teeb tööd arvutiga, nii et vähemalt trennist lapsi oodates istub ta, läpakas süles, teeb tööd.
Mina saatsin esimeses klassis lapsi muusikakooli, sest muusikakool algas napilt peale tavakooli, kodust läbi ei jõudnud ja lastel oli selleks ajaks kõht tühi, olin "saiakuller". Teisest klassist alates ei saatnud ma neid enam kuhugi, ise läksid.
Kummaline on vaadata, et siin, väikses linnas, on igal hommikul 5 minutit enne kella 8-t koolimaja ees ummik, sest "kõiki teisi tuuakse autoga, miks mina jala pean käima!", nagu mu lapsed ütlesid.
Ma arvan, et tegu on lihtsalt suure saavutusvajadusega naistega, kes paraku oma ambitsioone läbi laste rahuldavad. Kuigi nad kurdavad ja väidetavalt on nii tüdinenud-väsinud, siis tegelikult on jubeuhked, sest korralik eestlane ju tapab ennast ise tööga ja laste kasvatamine on nende jaoks töö, samuti on nende lapsed järelikult korralikud tööga ennast tapvad inimesed. Laste kasvatamine on neile selline töö, mille tulemus olgu parem hea või lapsed on feilinud nendele pandud lootusi, sest ema on ju endast ometi kõik andnud. Oleks neil emadel rohkem enesekindlust, siis võtaksid nad ise endaga midagi ette, läheksid väikelaevajuhi kursustele või midagi. Aga lihtsam on laste peal enda saavutusvajadust läbi elada, sest siis on vastutus kuskil mujal ebaõnnestumise korral.
VastaKustutaMulle jäi veel silma see, et ringid õpetavad ajaplaneerimist. Mismoodi kui vanem kõik ette ära planeerib ja transab? See, kas inimene õpib oma aega /elu /tegemisi planeerima või ei, on minu meelest jõle palju konkreetses isikus kinni. Ma toon taas näite oma ristikaperest, sest ma nendega kõige lähemalt suhtlen. Ühe pere lapsed, eksole aga noorim tüdruk suudab oma lõputu planeerimisega kõigil juhtme kokku ajada. Ta planeerib oma käike sõbrannade juurde ka nii, et minuti pealt on välja arvestatud, palju kulub aega kodust bussipeatusesse minekuni, ümberistumistele ja millal ta peab kohal olema. Paneb omale meeldetuletusi, helistab üle, lepib kokku. Busside väljumisajad on tal olemas, siis veel väike varu lisaks, et kui 1 buss jääb vahelt ära ja peab ootama :D Täiesti hull 12aastane! Ja ta on eluaeg selline laps olnud, keegi pole eriti drillinud.
VastaKustutaSamas tema õel puhub pidevalt tuul peas, võid lõpmatuseni rääkida aga tal ei ole kunagi midagi meeles.
See pidev rapsimine nii täiskasvanutel kui lastel on kohati nii idiootlik. Võtke rahulikult, tahaks neile ütleda :)
Inimesed on kindlasti erinevad. Aga minu kogemuse põhjal siiski kehtib " kes teeb see jõuab".
KustutaKui ma tean, et täna on võistlused ja ma ei saa oma meeskonda alt vedada ning homme on oluline eksam, siis ma mõtlen läbi, kuidas kõik oleks tehtud ja jõutud.
Ma kahe sportlikult suht aktiivse lapse isana lisaks paar üldist tähelepanekut:
VastaKustuta1. Sellist trenni on mõtet teha mis meeldib, muidu on tegu aja ja raha raiskamisega. Meie pole kunagi lapsi sundinud trennidese, nemad on ise luninud.
2. Planeerimine (mõistlikkuse piires) teeb elu nii lastele kui vanematele lihtsamaks - nii kool kui trenn on võimaluse korral mõistlik sellisel distantsil valida, kuhu laps saab jala või äärmisel juhul rattaga sõita. Meie omad käisid nii põhikoolis (1 km) kui gümnaasiumis (2 km) jala iga ilmaga. Gümna oli elukohajärgne keskpärase tasemega aga sellele vaatamata õpib vanem plika tippülikoolis ja noorem on mitmest kõrgkoolist jaatava vastuse saanud. Trennis käime jala või rattaga, halva ilmaga autoga.
3. Esialgu istusin ise ka laste trennis, sest oli põnev näha mis nad teevad. Peagi liitusin ja nüüdseks oleme kõik üle 10 aasta seda teinud, lõpp ei paista kusagilt. Praegugi kui kirjutan, tulime kolmekesi just ratastega 2 tunnisest intensiivsest karate trennist.
4. Olen piisavalt näinud vanemaid, kes enda nurjunud unistusi elavad välja laste peal. Enamasti ei tekita see miskit muud kui stressi ja trotsi lastes, ehkki on ka erandeid.
Aga, kui teie laste trenn oleks kolitud linna teise otsa? Kuhu ühistranspordiga läheb tund, aga autoga 15 min. Oleksite jätkanud?
KustutaMa saan aru, muidugi, et Sa oled vale sihtgrupp- te tundute (blogi põhjal) mõlemad vanemad, kes naudivad lastega koosolemist. Aga teoreetiliselt.
Seda peaks lastelt küsima, aga kui nad oleks tahtnud siis 15 min sõita poleks probleem. Samas üle poole tunni ma kindlasti ei raatsiks magama panna. Kuid ega ei keelaks kui nad ise tahaks käia.
KustutaIssand, kui jube jutt.
VastaKustutaInimene vabandab oma elamata elu, et elas laste elu?!
Ja kõik need kommenteeriad, kes elavadki laste elu päevast päeva?!
Kas teie lapsed midagi ISESEISVALT ka teevad?
(ilma moosimata ja päevaraha maksmata,
ja kooli ja trenni ja koju vedamata).
Vaevalt, nad ei kujutagi iseseisvat elu ette.